Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, viies ja viimane

 Rootsi tunnel oli märksa lühem kui Tallinna oma. Sadamahoones kooserdas inimeseta põrandapesumasin, mis meid silmates, jah, sel olid silmad, viisakalt seisma jäi ja teed andis. Tundub, et sel oli aju ka. Kohe näha, et arenenud ühiskond!

Mis maatriksdimensioon see nüüd on ? Sadamahoonest väljudes sattusime Tuneesia tööstusmaastikule või ehitusplatsile. Kuigi „huid” kusagilt ei paistnud, sain siiski aru, et kirjad ja sildid tänaval ning bussipeatuses on rootsi keeles. Olgu, usaldame. 

„Bussi lähed esimesest uksest, maksad viipekaardiga juhi juures. Väljuda võid ükskõik millisest uksest” seletasin maakale, et vältida liigseid sekeldusi. Maakas osutus täitsa taibukaks ning meil õnnestus igasuguste üleelamisteta umbes-täpselt õigesse peatusesse kulgeda. 

Ilm oli endiselt ilus. Ka Tuneesia tühermaa oli järsku kauni linna vastu vahetatud. 

Jätsin miljöö imetlemise maakale ning sukeldusin telefoni. GPS-i ja Google Mapsiga konsulteerima. 

„Issand, kuhu sa kadusid?” kiljatus tõi mu tagasi päikeselisse Stockholmi. Maakas oli vahepeal vaimustunult ja pilte klõpsides minust tervelt kahekümne meetri kaugusele uidanud ja suuremas paanikas kui Insta staar, kes enne olulisi võtteid endalt silikoonilekke avastab. 

„Siin ju”. Püüdsin sammu pidada, kuid nüüd vist juba liiga personaalruumis, sest ennastunustavalt ümbrust avastav maakas lükkas mu kolm korda oma massiga kõnniteelt sõiduteele. Liiklust õnneks eriti ei olnud, nii et jõudsime ikka Skansenisse. 

„Kas see värava kirjatähtedega raudkaar ei meenuta midagi?” uurisin maakalt. Maakas võpatas ja ütles, et ma olla midagi tema jaoks igaveseks ära rikkunud. Aga järgnes mulle siiski ettevaatlikult piletikassasse. 

Täismölakana peale kassiiri „hej”-le samaga vastamist sirutasin kaardi sõnagi lausumata makseterminali poole. Teenindaja hakkas pinnima, mida ma tahan. Väravast sisse saada või midagi? Lõpuks leppisime kokku „one grown-up” osas, kuigi mul tekkis kiusatus küsida õpilase piletit, et siis selgitada, et ma olen igas krdi klassis 3-4 korda istuma jäänud ning loodan gümnaasiumi lõpetada järgmisel aastal. „Beverly Hills 90210” keskanoored nägid küll kunagi sellised välja. 

Väravast sissepääsenuna meenus mulle järsku Rents. Oleks ma uneski aimanud, millisele kaljusele mägimaastikule me satume, oleksin enne ronimisvarustuse, köite ja sobivate snäkkide kohta nõu küsinud. Suusad ka kaasa võtnud ning Skansenisse esimese lumeni jäänud. Üllatuseks saime aga varustuseta ja mis peamine, vigastusteta, tõusud läbitud. 

Tõmbasime hinge närbunud roosiaias ning tormasime kõrgmägede hõredat hapniku kopsu ahmides loomi otsima. 

Kellaaeg oli vale. Sildid, mis loom peaks olema, olid olemas, loomi mitte. „Lambad on lõunale läinud” torisesin pettunult. Ja lambad ei olnud ainsad. 

Karu oli tööl, aga sihuke pisike nagu oleks lapsena katkus olnud. Maakas küll arvas, et täitsa tavaline karu, kuid ma jäin enda juurde. Ma kardan madusid. Karusid ei karda. Sest madudele võib kogemata peale astuda, karudele enamasti mitte. Karu astub ise sulle peale. Skanseni eksemplarile võiksin ma kogemata otsa komistada. 

Leidsime veel mõningaid loomi, kes ei olnud lõunal. 

Järsku lõhestas Skanseni idüllilist pealelõunat röögatus. „Kurat! Ei hakka siin praegu keppima, ma tahan neid pilte lastele näidata!” Maakas vahtis nördinult Euroopa piisoneid. Piisonid vahtisid vastu ega hakanud. Kui veel üldse hakkavad, pigem surevad välja. Pull ilma põhjaliku teraapiata erektsioonihäiretest üle ei saa. Igas sadamas ja loomaaias on eestlasi või vähemasti eesti keele oskajaid – needki otsivad jõuludeni oma libiidolanguse põhjust. 

Need vanad üle Rootsi kokkuveetud onnid, mida Skansenis vaadata pakutakse – mõnesse saab sisse ka minna. Vähemalt maakas sai. Ma peale ühest uksest läbipugemist tõdesin, et kui ma oleks elanud mõni sajand tagasi Rootsis, oleks mu laup olnud sinisem kui ühelgi võõrreligiooni esindajal. Maakas ütles, et vanas Rootsis oleks ma üldse mingi mutant olnud. 

„Näe, tiik!” hõiskas maakas. Vaatas sisse ning nentis nördinult „Koid?!? Tead, need elavad jube kaua.” Ma ei saanud aru, kas ta on pettunud koide või nende pikaealisuse osas ning küsisin „heeringatiiki lootsid leida vä”. Selgus, et jah. Üks heeringatiik ühes muude akvaariumitega leiduski Skanseni tagavärava juures, nii et sain oma irooniaga vastu hambaid. 

Olles hüvasti jätnud Skanseniga suundusime trammiga vanalinna poole. 

Paadiekskursiooni jaoks oleks meil ajast nappinud, nii et lonkisime niisama. Kusagile. Kus odavalt süüa saaks. 

Vanalinna munakivisillutis ajas mulle taas hirmu nahka. Isegi Skanseni karust suurem olles võib nende kivide vahesse kui Suurde Kanjonisse langeda ning igaveseks kadunuks jääda. Hoidsin maakal silma peal, olles valmis tal igal hetkel turjast haarama. Hammastega kui vaja. 

Tõele au andes oleks võinud Burger Kingis käimata jätta. Uksest sisenedes karjub kõik „tere tulemast paksude eriüritusele!” Nagu ma ise ei teaks. Lisaks selgus, et hommikusöögifanattidel on kogu aeg õigus olnud päeva olulisima toidukorra osas. 

Sain kuidagi burgeri ja friikad sisse pressitud, kuigi ainus, mida mul tegelikult vaja oli, oli vedelik. No see eelmise õhtu joomine. Veidi vinnutatud latika olek oli siiani. Mis siiski ei seganud mind kõõritamast maakast üle jäänud toidujäänuseid. Juba lasteaed kasvatas mind teadmisega, et taldrikule ega kandikule midagi ei jäeta. Ükskord sattusin ma sel põhjusel isegi haiglasse, otse lasteaiast. Võõral maal on siiski vist parem haiglaga mitte riskida. 

Lonkisime bussi peale. 

„Huvitav, et ma neegreid ei näinud, juba 20 aastat tagasi oli neid siin jube palju, praegu peaks veel rohkem olema” ütlesin maakale. Maakas ei mõistnud mind. „Kõik kohad olid ju neid täis?!”. 

Hmm. 

„Okei, võib-olla ma lihtsalt ei erista neid enam inimestest,” ütlesin. I´m finally woke!

Räpaste ja rahulolevatena jõudsime paati tagasi. Rosoljekarva koerakäru oli koridorist kadunud kui ükskõik mis karva käru 90-ndate trepikojast, kuid me olime (veel) purukained ega lasknud end eksitada ning jõudsime esimesel katsel oma urgu. Läksime duši alla. Mitte me, vaid kordamööda siiski. Esiteks ei olnud meile vahepeal suurema vannitoaga sviiti eraldatud ning teiseks kumises mu peas veel see ekstreemkarje piisonite suunas. Ka minul on, milleni jõuludeni mõelda. 

Maakas torises, et hommikul ei õnnestunudki tal vett jahedamaks saada. Milline kokkhoid depilatsioonikuludelt.

Ma ei osanud muud kosta kui anda edasi ühe spetsialisti sõnad, et vann või dušš on liiga kuumad siis kui seal urineerides on tunda, et mööda jalgu voolav vedelik tundub jahe. Siis tuleks vee temperatuuri alandada. 

Varsti avanes duširuumi uks ja kostus maaka vingatus „ma jätsin rätiku maha, kas sa annaksid mulle, ma ei taha end WC-paberiga kuivatada”. Olles kindel, et paberist ei jätkukski, ja mul on seda ka vaja, andsin rätiku ning jäin vaikselt varitsema. Et saaks maakalt küsida, kas uriinitestil on mingi teaduslik põhi ka all. Ei saanud aga teada, sest aurav maakas ütles, et ei julgenud proovida kartuses, et külmetab oma jalad ja jääb kopsupõletikku.  

Võib-olla otsis ta lihtsalt tähelepanu, sest mul õnnestus nuppe seina poole kruttides taas oma maksa sisetemperatuur eluohtlikult madalale jahutada. 

Pekkiküll! Ka mina olin oma rätiku tuppa jätnud. Vaatasin samaseid WC-paberi rulle kogust hindavalt ning tegin otsuse, et kuivatan end parem pool Stockholmi läbirännanud higise t-särgiga ja riskin vana sokuna lõhnamisega. 

Lõhnadest rääkides oli vaja veelkord laeva lõhnapoodi külastada, sirges olekus. 

Eelmisel õhtul, olles nuusutanud mingit maaka lemmikut, olin kommenteerinud, et „nii lõhnasid nõukogude naised!”. Uurisime maaka lemmikut uuesti, mina oma seisukohast ei taandunud ning maakas leidsis, et vast tõesti on aeg „Punane Oktoober” millegi innovatiivsema vastu vahetada. 

Igaks juhuks põikasime läbi veel kolmandastki laevapoest, mille osas ma andsin hoiatuse, et „meile kummalegi ei lähe sealt midagi selga,” kuid umbusklik maakas pidi selles ise veenduma. 

Selga ei lähe, sisse läheb. Veel üks vein. See oli absoluutselt hädavajalik, et ära käia sea pubis, kuhu ma kunagi jõudnud ei ole. Käidud, tehtud, aga mitte nauditud. Ja see ei ole sea pubi ega esineja süü. Elamustekarikas oli hetkel lihtsalt täis. 

Vedasime end juba pea koduks saanud urgu tagasi. 

Maakas oli veel kustunuma olemisega kui mina, teatas midagi stiilis „magan, ära sega!” ja keeras selja. Jäin üksinda telerist roppusi vahtima. Need tundusid kuidagi nürid. Vanadel eestlastel seal ussiurus oli õigus – televisioon on saatanast.  

Tundsin, et reisi lõppakordiks on vaja midagi teravamat. Jalopenopitsa, sambal kaste või kasvõi lahtise käega litakas vastu kõrvu. Mõtlesin mõne minuti, meenutades eilset vägivallaakti diivani kallal. Otsustasin siiski riskida. „Kuule, meil on ju täitsa tore, kas sa abielluksid minuga?” küsisin vaikselt. Ta muidugi magas ega vastanud. Jäin juurdlema küsimuse üle, kas vaikimine on nõusolek. 

Kahjuks ei. EI! Tänapäeval ei tohi enam isegi Lumivalgekese multikat näidata, sest abitus magavas seisundis inimese ahistamine ei ole woke, nõusolek on vaid selgel ja kõlaval häälel öeldud „jah!”. Kerisin end paar suurust väiksemaks keraks ning jäin magama. Kõrvaklappideta. 

Tore oli, kuni otsa sai – ees ootas vaid argielu ja töö. 

Konets multfilma.