Viis senti nende eest, kes ootavad oma hõbeseekleid

 Eemaldage lapsed ja süütud neitsid ekraanide eest, ma natuke ropendan, palun.

Maailm on hoogsalt persekursil ja meie teha on vähe. 

See polegi väga hirmus, kuigi tõenäosus, et kahe suurriigi valitsejateks on korraga sattunud võimuhullud valetajad on siiani olnud minu fantaasiates üsna väike. 

Ajalugu, tõsi küll, tõestab vastupidist, meenutagem või eelmist suurt sõda.  Või kuueteistkümnenda sajandi Inglismaa ja Prantsusmaa vahelisi konflikte, mis tänapäeva mõõtkavas olid siiski kökimöki.

Äh.

Enne eelmist maailmasõda elati nii nagu homset ei tuleks,  päris eluterve suhtumine mu meelest tegelikult.

Pärast on maailm teine. Kui üldse on aega "pärast".

Olgu, see selleks.

Mul on kaks kolleegi, abielupaar, venelased. Normaalsed inimesed, kes räägivad head Eesti keelt ja nendega suhtlemine on olnud normaalne. 

On olnud.

Kui sõda algas nägime korraks koore alla.

"Ammu oli aeg hohollid paika panna, liiga ülbeks olid läinud. Te veel näete, et vanad head ajad tulevad tagasi, Putin on lõppude lõpuks ilus mees ja nii tark! Vanasti oli elu nii hea, need ajad tulevad tagasi!"

Ma ei tea, mis naisel katuse pealt lõi, aga see oli õudne. 

Nad ei ole need inimesed kes hakkavad arreteerima ja tapma, ma vähemalt loodan nii, aga isegi selles ei saa kindel olla. Nende lapsed on eestlased - nii ju nimetatakse inimesi, kes elavad Eesti keeleruumis, on käinud Eesti koolis, kelle töökeskkond on eestikeelne.

Välja arvatud eesti koolis käimine on ka nende vanematega sama lugu. 

No ja tavaelus suhtleme me normaalselt, olmest ja ilmast räägime, moodi arvustame, autodest kõneleme.

Aga, aga, aga kui tuuled pöörduvad, siis on nad meile "nemad" nagu meie oleme neile "nemad". Milline rõõm meenutada toredaid jutuajamisi toiduretseptide üle kui nad näpuga näidates meid sorteerima hakkavad. Või, olgu, ei näita näpuga, aga pilgu keeravad kindlasti ära kui mustad rongad jälle majade vahet sõeluvad. Neil on kui mitte heameel, siis südamest ükskõik.

Ära karda vaenlasi, halvimal juhul võivad nad sind tappa, ära karda sõpru, halvimal juhul võivad nad sind reeta.
Karda ükskõikseid, ainult nende vaikival nõusolekul saab teoks kogu ülekohus, kurjus ja halb siin maailmas.

Heldus kui kohane tsitaat.

Ühepajatoit

by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal kruus apelsinimahla, riskides allergiliste tagajärgedega 2 (Pure, 4.99l)
• Vahele külm Earl Grey
• Õhtul ühepajatoit ja rabarberikook + ciabatta, piim (süsivesikupäev...)

Ajakulu ca 1,5h, millest 1h ei teinud aktiivselt midagi. 

• Kondita seapraad 1.2 kg 2.40 (Maxima viimne päev kampaaniajääkide lõpule, kg hind 1.99)
• Porgand 0.4 (0.59 kg)
• Kartul 0.45 (0.39kg)
• Kaalikas 1.79 (1.99 kg- Selver, kaalika päritolumaa Suurbritannia)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 7.8 (koos mahla, tee ja kohviga),  millest ühepajatoitu (5.4) ma söön ka homme.

... veel rabarberikook 500g 2.05 (Selver, -50%), jääb ka homseks, banaan, pool ciabattat, tass piima ... kokku 2.4

Päev kokku nii 5.5 kandis.

Läänemere tripp V

by W

Helsingi botaanikaaed

Pärast Kiasma külastust olin kergelt traumeeritud, aga hingetõmbeaega ei antud, kohe tuli katsumus jõuda botaanikaaeda.

Kaardilugeja Maakas murdus seal samas Kiasma ukse ees, mõeldes "ma ei jaksa seda enam teha," ja pöördus esimese ettejuhtunud kohaliku poole. 

Primaat ütles talle täpselt sama asja, mida Google Maps juba viis minutit korrutanud oli .“Ümber rongijaama tuleb minna”. Maakale see muidugi ei sobinud. "Ma arvan, et saab läbi jaama lõigata," otsustas ta, tormas ees minema ja mina kõmpisin talle järele, arvates, et see lõpeb halvasti. Ja lõppeski.

Rööpad ja tarad ütlesid meile selges universaalses keeles, et me pole siia teretulnud ning rongita me siit kusagile edasi ei saa.
Nii et me pidime ikka ümber minema, kohustuslikud lisasammud tegema, ja kaarti järgima.

Siinkohal ilmnes uus probleem – meie Google Mapsid juhatasid meid erinevalt.
"Ma usaldan sinu oma rohkem," otsustas stressis Maakas.
See oli vist viga. Sest mu telefon vedas meid otse Mudapargi teele – ehitusauk, lombid, piirdeaedade labürint.
Mu teksad ahmisid lompidest muda ja vett nagu kuivanud käsn. Olin poole säärani läbi ligunenud ja pahur.

"Nii, aitab," deklareerisin järjekordse "mine läbi pargi" käsu peale ja me hakkasime Google Mapsi ignoreerima. Kasvuhooned juba paistid, nii et me läksime mööda tavalist asfaltteed – asi, mida nad seal Helsingis on edukalt aastakümneid kasutanud– ja, üllatus-üllatus... jõudsime botaanikaaia väravani. 

Hingasin kergendatult. Siin roheoaasis ei pea vaeva nägema, et mõista, kas tegu on kunstiga või mitte. Kõik on ilus. 

Pärast Mudapargisurfi ja rikutud jalanõusid sisenesime lõpuks botaanikaaeda, ostsime piletid (12€ tk) ja asusime kasvuhoonetes patseerima. 

Ma olin võlutud. 

Eriti paelusid mind sukulendid ja katused, ma armastan neid. Kodus võid sa ka nad nädalateks unustada, nad ei vajagi tähelepanu, ei dramatiseeri, ei hakka surema - nad lihtsalt eksisteerivad edasi.

 

Samuti kohtasin mingeid eksootilisi õisi, mis nägid välja nagu linnud, ja see ajas mind kergelt segadusse, sest lilled ei tohiks välja näha nagu pealtkuulamisseadmetega papagoid.

Paradiisilinnulill

Ja siis… Astusime järgmisesse troopikamajja ja vastu lõi lõhn. Mitte meeldiv. Aga kohutavalt tuttav. Lapsepõlvest. Ma tardusin korraks, sest olin selle haisu ja tema spetsiifilisuse aastakümneteks unustanud. 

"Kuule, Maakas, mul lapsena oli kodus see kuradi taim, mis terve paviljoni haisu täis on ajanud, ma pean ta leidma!" kuulutasin šokeerituna ja hakkasin teda otsima, sest mõistatus vajas lahendamist.

Ma leidsin ta. See nuhtlus on olemas! Ja ma tean nüüd ta nime!

Maakas oli minu emotsionaalsest kriisist kergelt jahmunud, aga talle meeldis ka botaanikaaed. Võib-olla isegi rohkem kui Kiasma. Eriti imponeeris talle mingi basseinimaja, kus ta pildistas väsinud ja varjusurmas ulpivaid veetaimi.

Läbi akna nägime ka lumeroose, aga pikemat käiku raagus avamaal, rododendronite leidmiseks, me ette ei võtnud, sest olime juba piisavalt mudased. Eriti mina. 

... jälle sööks

Pärast botaanikaaeda tabas meid taas suur ja sügav probleem. Hommikune puder oli oma kalorivaru ammendanud ja jälle oli süüa vaja. 

Mul oli vaja midagi värsket ja midagi lihalist, sest laeva Gucci käekotid on küll ilusad, eriti lehtsalatiga garneerituna, aga ilmselt seedimatud.

Esimesena leidsime hästi peidetud maa-aluse K-Marketi, kus vee hind tekitas kõrgendatud vererõhku (3€ 0.5) ja Coca-Colagi maksis rohkem kui laeva peal, nii et me tagurdasime poest välja, muudesse hindadesse väga süvenemata. 

Suund Lidli poole. Ka see oli maa all. Aga nüüd olime juba maa-aluste poodide otsingus kogenud nagu mullamutid, neil seal Soomes on hää kraam pinna all. Puu- ja juurviljaga on lihtne- saad, mida näed. Võtsime taas kirsstomateid ja ühe kurgi. Aga liha ... Oeh... Lidlis tegin ma toiduvalikul põhjaliku teadusuuringu, mis Maaka aju kokku jooksutas. Tema oleks lihtsalt esimese paki viinereid korvi visanud.

Mina? Ei. Ma pean lugema. Koostisosi.
Iga neetud paki peale kirjutatud koostisosi. Olin kangekaelselt otsustanud, et ei lepi praegu vähema kui 75% lihasisaldusega. Ja kui keegi arvab, et see on lihtne ülesanne, eriti väljamaal ja tundmatute toodete ja keeltega, siis ... ma võin öelda, et kolmandiku piibli mahus teksti tuleb läbi hekseldada, et leida see üks ja õige pakike. Pärast poolfabrikaatide leti pahupidipööramist ma leidsin ka.Lõhepallid (-30% viimne päev) ja segahakkliha kotletid, mis rahuldasid mu ülbet maitset, mõlemad sisaldasid 80% liha/kala ega sisaldanud (loodetavasti) saepuru.

Aga kuna avalikus kohas kurki järada ja kotletti näpu vahelt süüa on ühiskondlik tabu, tuli leida koht, kus viisakalt kaloreid sisse ahmida. Kalasupipuhveti jahtimiseks jäi aega väheks, paat ootas, nii et maandusime Burger Kingis. Suur Whopperi eine 11.25€. Ei saa endiselt aru, miks hamburgereid saiaga rikutakse. 

Maakas, kes oli minu üleskeeratuna kala lainel, sõi esimest korda elus kalaburgerit. Öeldes, et võib ka teine kord tulla. 

Peale Burger Kingi mõnusat sööki, mille eesmärk oli vältida avalikku kurgijäramist, seisis ees järgmine missioon: leida tramm number 5 ja sõita sadamasse.

Hommikul tulime viiega, siia samasse, tagasi läheme ka viiega. Aga tramm 5 oli haihtunud nagu pohmellitabletid, mida meil kunagi olnudki ei ole. Kaardilugeja Maakas, kes juba tundis end niikuinii orienteerumisvõistluse viimase finišeerujana, pidi nüüd plaani B ellu viima ja meid hoopis tramm 4 peale navigeerima.

Jõudsime õigesse kohta. Ootasime. Saime peale. Ja tramm sõitis, sõitis, sõitis... omast arust oli meil veel 4 peatust sõita kui trammis mitmes keeles teatati, et Vikingu peale minejad võiks nüüd exiti teha. Tegime. Ja jälitasime kohvriga tädi, kes viiski meid õigesse kohta. 

Sadamas. Kotid kapist. Tuttav tunnel viis meid juba peaaegu koduseks muutunud laeva. Kajut oli teine, aga vaid paar ust eemal eelmisest ning ainus vahe oli veidi igavam seinapilt ja mitte nii lekkiv dušivoolik. Prügikast oli ka tühi. 

Kartuliga süldikauss

by W 

Ropp, väsitav ja pikk päev oli, esimene tahke söök kell 19 õhtul. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi
• Õhtupoolikul pool klaasi apelsinimahla 1 (Pure, 4.99 liiter)
• Õhtul praekartul kodujuustu ja süldiga (9 komponenti)

Ajakulu ca 10 min. 

• Karni linnulihasült 170g 1.12 (Maxima -50% viimne päev)
• Kartul 0.15 (0.39kg), eile keedetud, praadisin üle
• Hapukoorega kodujuust 0.45 (330g -50% 0.99)
• Kurk 0.25 (3.49 kg)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Mädarõigas 0.05
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 3.5

... pärast banaan ja ilmselt ka kiirnuudlid hapukoore ja kurgiga, kolm viinerit sisse tükeldatult, kokku tuleb nii 1.80 väärtuses. 

Ma söön ainult ja eranditult Thai Choice TomYum kiirnuudleid, Selveris püsisoodukaga 0.69 pakk

Päev kokku 5.3 kandis

Läänemere tripp IV

 
by W

Laeva tagasi jõudes otsustasime end veidi värskendada, sest terve päev vantsimist oli jätnud oma jälje. Eriti jalgadele. Jalanõude eemaldamine väikeses kajutis on potentsiaalne bioloogiline relv, nii et väike jalgade pesu ja sokkide vahetamine oli vältimatu.

Kui olime end ühiskonnakõlbulikuks tagasi loputanud, lesisime veidi, vaatasime telekat ja lõõgastusime. Kindlasti mingi joogi saatel, olenemata sellest, et mul ei õnnestu joodut meenutada. Vabalt võis ka sidrunivesi olla. 

Aga siis tuli lisaks merelainetele ka reaalsuslaine. Kui end laeva väljumise ajaks püsti ajasime, tabas meid karm tõde: kas tõesti vanadus? Jalad ja selg raporteerisid selgelt, et oleme oma päevased normsammud kaugelt ületanud. Siiski ei jäänud me voodisse vedelema, vaid suundusime laeva sadamast lahkumist vaatama. 

Lisaks oli meil täiesti kindel siht. Saksa riesling laeva poest, sest vein on vahel eluks vajalik. Mängukaarte Vikingil ei müüdud. Tallinkil müüakse. 

Poe ukse kõrvalt infoekraanilt uurisime ka õhtuks omale väärikat ajaviidet. 

Ja oh issand, valisime karaoke.

See osutus veaks. Raske veaks, mida ei pehmendanud isegi endiselt 5.90€ maksev Lapin Kulta (see tundus kõikides baarides ühe hinnaga olevat). Ma ei teadnud, millise riigi kultuuriminister selle helikunstile kuulutatud sõja eest vastutuse võtma ja tagasi astuma peaks.  

Aga siis, keset seda muusikalist katastroofi, avastasin ühe nokastanud soome tädi, kes imelikul kombel oskaski laulda. Ta esitas Beatlesi laulu ja see, võrreldes muude osalejatega, oli selline õnnistus, et ma lihtsalt tegin talle õlle välja. Ja tädi võttis selle kummaliselt hardunult vastu. "Keegi pole mulle peale laulmist jooki ostnud," sõnas ta nii tundeliselt, et ma tundsin, et olin midagi suurt korda saatnud ja mingigi õiglus on maailmas taastatud. 

Karaokeõhtu kui tervik jäi ikka kergelt traumeerivaks.

Peale karaoket, mis sundis meid talumise huvides liigselt õlut manustama, taandusime oma kajutisse, kus avasime teleka ja hakkasime kõiki maailma probleeme lahkama. Midagi olulist me ilmselt ära ei lahendanud, aga see ei seganud meid. 

Mingil hetkel tundsin, et vajan suitsuruumi õhkkonda, nii et kobisin sinna ja komistasin kohe Tuomase otsa. Too oli keeruline juhtum, sest ta ise ka ei teadnud, kas ta on rootslane või soomlane või kust tema pension täpselt tuleb. Üks oli kindel – ta sõitis selle laevaga oma Soome mökkisse, kus pidi olema lihtne ja kerge elu ilma igasugu inimesteta, odav pealegi. 

Ta arvas, et minul eestlasena on koguaeg odav elu, sest ta oli paarkümmend aastat tagasi Eestis käinud. Kui ma talle seletasin, et ei, enam ei ole see nii, nüüd käivad hoopis eestlased Soomes sinki, juustu ja pesukapsleid ostmas, ainult õlu on Soomes neetult kallis, siis vaatas ta mind nagu ma oleks rääkinud mingit ulmejuttu. Üritasin veel natuke tema maailmapilti avardada, aga see vana sokk keeldus uskumast. Nii et läksime lahkhelidega laiali. Tuomas leidis, et tüli on siiski vaja klaarida ja arvas, et selleks vaja vähemalt mu kajuti või telefoni numbrit. 

Suundusin tagasi koopasse ja rääkisin Maakale oma uutest tutvustest. Maakas oli nördinud, et ma tema peale ei mõelnudki ja Tuomast kaasa ei võtnud. 

Aga ma ütlesin, et võin tagasi minna, kikivarvule tõusta, tal hammastega peanahast kinni haarata ja ta kuhu tahes lohistada.

Maakas kiljatas: "Iuuuu, seda ma küll ei taha."

Ma jäin hetkeks mõtlema. Mida ta täpselt ei taha? Seda, et ma nii joogisena kikivarvule tõusen? Või Tuomase tõepoolet kaasa vean? Või seda, et ma pensionäre hammustan?

Ei saanudki aru, mis Maakale jälle ei sobinud. 

Läksime magama. 

Kolmapäev 25. veebruar 2025. Helsingi

Hommikul marssisime kohe tuttavasse pudrupuhvetisse, sest merel kehtib kuldreegel: kui on puder, siis seda süüakse. Seal ta jälle auraski, see suur pott kaerahelbeputru, kõrval maasikamoos ja võipakikesed, kõik kenasti nagu eelmiselgi hommikul. Kohv oli ka endiselt täiesti joodav. Stabiilsus on elus oluline. 

Sama oluline oli päevaplaan. 

Õigemini Maaka päevaplaan. "ME PEAME KIASMASSE MINEMA," on ta mulle korrutanud umbes sama kaua, kui mingid napakad maailmalõppu kuulutanud. Ja nii palju kordi mainitud asi hakkab lõpuks mõjutama ka kõige umbusklikumat ja kangekaelsemat inimest, ehk mind. Algne puhkuse sihtkoht Riia pühiti kaardilt ja Helsingi ühes Kiasmaga istus nüüd mu saatuses kui püha lehm.

Ma ei ole tüüp, kes annaks alla ilma võitluse ja kompromissideta. Kui Maakas ajab mind Kiasmasse, siis läheme ka sinna, kuhu mina tahan! Ma olen lihtne inimene. Kui valikus on muuseum või koht, kus elab midagi rohelist või karvast, siis mina valin zoo, botaanikaaia, akvaariumi, pargi või mis tahes koha, kus on vähemalt üks taim või tarakan.

Kõige loogilisem valik, Kiasmast jalutuskäigu kaugusel, tundus olevat botaanikaaed. Ma aimasin juba ette, et kunst mind sügavale eksistentsiaalsesse auku tõukab ja ma mingit lohutust vajan.

Aga enne, kui me selle suure kultuuri ja kurgirohu nautlemise retke ette võisime võtta, tuli kogu tavaar kajutist kokku kraapida ja Vikingu terminali hoiukappi visata.
Sest me ei olnud end ühe mannetu kruiisiga end narrima hakanud. Õhtuks tuli jälle paadis tagasi olla. Lihtsalt teises kajutis.

Oma eilse McD jäägi sõin ka ära, Maakas ei soovinud sellest poolt, vaid ütles, et see näeb välja jõle nagu oleks kodutu käest ära kistud. 

Maitse oli parem kui välimus ... kas te teate, et fööniga saab burgereid soojendada

Tramm number 5 ja Maakale sundmääratud GPS-i roll

Sadamast, kus võttis meid vastu endiselt hall ja jahe ilm, hüppasime tramm number 5 peale, sihiks Kiasma lähedus. 

Aga minevik, eriti eilne päev, oli mind õppetunniga kostitanud: mina enam kaardilugemist, liiklusohutust ja Maakale järelvalvet ÜHEAEGSELT ei tee. Ma ei ole multitaskingus hea.
Maakas lihtsalt tormab kuhugi suvalises suunas, ja statistiliselt vähemalt 80% ajast on see VALE suund. Kui ta lõpuks avastab, et ma ei jookse talle järgi, sest ma olen mingil tänavanurgal õiget suunda mõistatamas, tekib tal kerge paanikahoog, peale mida järgneb süüdistus nagu mina oleks kusagile kadunud. 

"Sina oled nüüd navigaator, kraabi oma Google Maps välja" kuulutasin ma resoluutselt. Ta pidi nüüd ise ütlema, kuhu me läheme. Maakale see muidugi ei meeldinud. Kohe üldse ei meeldinud, see paistis välja. Aga mida ta teha sai?

Ma vahepeal veidi vaatasin oma telefoni ka kui asi kahtlaseks läks ja lõppkokkuvõttes asi töötas. 

Kiasma

Astusime sisse, saime piletid kätte, joped ära antud ja ma tõotasin avatud meelega läheneda. 

Väljast on asi parem kui seest

Paraku juba esimese viie minutiga olid asjad selged. 

See pole päris muuseum. See on hüljatud kontorihoone, kuhu unustati suvalisi asju, eriti sodi maha, osaliselt laiali loobituna ning siis otsustati kogu see kaos kunsti nime all rahaks teha. 

Ruumi oli liiga palju. Terve saal ja paar televiisorit seinal? Ühes hingeldab keegi, teises on laama toidupoes ja topib pead krõpsupakkide vahele, kolmandas rüüstavad raisakotkad pulmalauda. Kus kunst on?

Läksime saalist saali, mina iga kord lootusega, et järgmisel korrusel või nurga taga on lõpuks see päris kunst – õlimaalid, graafika, fotod, skulptuurid, mingigi klassikaline meistriteos. Kasvõi üks kübaraga kaameli topis. 

Aga ei. Saalid said otsa ja mina olin segaduses ja solvunud.

"Miks sa seda minuga tegid?" küsisin Maakalt, kes pööritas silmi ja ütles, et esimesel korral käies oli see koht kuidagi parem olnud. 

Ainus kunst oli mitte just odava piletiraha, 18€, ära võtmine, see oli tõeline performance art.

Õnnetus

"Ema, isa...ma pean teile midagi üles tunnistama..." 

 Pfillosti vanemad teadsid, et varem või hiljem midagi sellist tuleb. Naabrite poju, näiteks, oli just kaks kuud tagasi samasuguse sissejuhatusega teatanud, et ta armastab päeval verd imemas käia, emanahkhiire nõbu oli oma vanematele pihtinud, et ta kavatseb hobusega, kelle kannast ta öösel verd imemas käis, abielluda. 

Viimasel ajal oli nahkhiirte asurkonda tabanud kummaliste ülestunnistuste laine. 

Pfillosti vanemad aimasid, et ei pääse nemadki, et aus olla, olid nad mõnel varasel hommikutunnil kui muremõtted unel tulla ei lubanud isegi harjutanud lauseid nagu 

 "Me armastame sind ikkagi!" 

 ja 

 "Sellest ei ole midagi, me juba teadsime!" 

 või 

 "Pole midagi, see on ainult faas!" 

 Seega tõmbasid Pfillosti vanemad sügavalt hinge ja tundsid end ettevalmistununa. 

"Isa, ema, veri ei ole enam minu toit. Ma lähen taimetoidu peale üle!" 

 "Me arm..." 

alustas ema, 

 "Pole midagi, see..." 

Oli isal lause valmis, 

 "Midaaaaaa???" 

 "Taimemahl? TAIMEMAHL? Sa ei häbista meid niimoodi! Kes sulle selliseid roppusi õpetas? Mida meie sugulased sellest arvavad?" 

 Pfillosti vanemad ei olnud selleks valmis. 

 "No ma ei mõtle küll päris taimemahla," ütles Pfillosti. 

Vanemad tundsid, kuidas kivi, mis nende poole lendas muutis äkitselt suunda, see oli hea tunne, 

"Ma mõtlesin rohkem nagu mannaputru ja piimasuppi," jätkas vampiirinooruk unistava häälega.

Vahepeal kõvasti kaalus juurde võtnud kivi tuli kaarega tagasi ja lajatas otse lagipähe. 

 "Manna...", ema hääl värises. 

 "Piima!", isa tiivad vajusid jõuetult rippu. 

 "Putru?"..."Suppi???" 

 Ennekuulmatu. 

Sõnulseletamatu õõv haaras Pfillosti vanemaid. Mitte keegi kogukonnast ei olnud veel piimatoitudest mõelnudki, rääkimata nende maitsmisest. See oli kõlvatu, nilbe ja lubamatu. Midagi sosistati piimaga seoses kärnkonnade kohta, kuid isegi nemad raiusid kindlalt, et pole olnud ega tule ka, laim ja kuulujutud. 

Ja nüüd siis selline õudus otse nende peres. 

 "Jah. Piimasupp. Võrratu maitse! Ja mannaputru proovisin ma just äsja hobusepidaja köögis, uskumatu elamus!" Pfillosti röhatas kergelt, ta ninast kerkis kaks kena kumerat beeži mulli. 

 "Mis see oli? Ninast, mis see oli, räägi, kallis poeg?", emanahkhiire häälest kostis meeleheide. 

 "Ema, see on mannapuder, imeline maitse. Tahad, toon sulle ka proovida?" 

 "Meie poeg. Minu poeg. Vampiir vampiiride perekonnast, kohalike hobuste hirm, üles kasvatatud parimate ratsude vere peal sööb mingit piimaga keedetud roppust!" 

 Pfillosti vanemate südamed pekslesid nii kõvasti, et naabrite poolt oli kosta üllatuspiiksatusi - "Keegi on radarile segaja peale pannud? Mis trummeldamine?" 

 "Ärge olge nii kitsarinnalised, kallid vanemad! Ise rääkisite kuidas meie esiesiesiesi...esiesivanemad esimest korda lehma nähes ehmatasid! Aga nüüd? Tavaline toit! Miks me ei või siis nüüd midagi muud proovida?" 

 Ei, sellest ei olnud abi. Seda enam, et poja ninast kerkis järjekordne mannamull. Sillerdav, suur, kleepuv. 

 "Ema, isa... ma armastan teid ikkagi..." 

 Õudne, millised ajad olid kätte jõudnud. Õudne. Pfillosti vanemad embasid teineteist tiibadega, ema tihkus nutta, isa hoidis tagasi hingepõhjast tulevaid ohkeid. Mis järgmiseks? Vee joomine otse jõest? Praetud liha ja pesade ehitamine? 

 Oo aegu, oo kombeid...

Pubilõuna koerakausis

by W 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal Kadarbiku porgandimahl 2.29, veidi hiljem Earl Grey tee
• Peale lõunat tatra-viinerimudru 2.15
• Õhtul siga kartuliga 3,5 (8 komponenti)

Ajakulu ca 30 min. 

• Seakaelakarbonaadilõigud 2.20,(Rakvere 380g karp, -50%), tükeldasin enne praadimist, et pärast nuga kasutama ei peaks 
• Kartul 0.2 (0.39kg), lasin peale keetmist pannilt üle, sest kuum lihapraadimisrasv ja maitse vs infarkt...
• Hapukoorega kodujuust 0.45 (330g -50% 0.99, minu kogemuse järele kõlbab see ka homme lõpetada)
• Kurk 0.3 (3.49 kg)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 3,5

... pärast veidi hapukapast (viimast korda pikaks ajaks) ja banaan, nii 0.5

Päev kokku 8,5 kandis. 

Ma panni või poti pilte eelistan panna seepärast, et kodus ma söön 90% toitudest plekk-kausist. Sihuke universaalne asi, millest süües ei lagasta arvutilauada ega voodit ära ja need on 2 peamist kohta, kus ma söön. Sest on tegemist või külili lugedes või YT vahtides maitseb toit paremini... Lihtne pesta ka, isegi kui ööseks voodi kõrvale unustada.  

Tatar viineri-köögiviljakastmega

 
by W

Ühepajatoit jäi sobiva liha puudumisel endiselt ära; liha ja kanaga oli nii masendav ikaldus, et oleks ette teadnud, oleks eile midagi sügavkülmast sulama võtnud. 

Ostsin hoopis viinereid ja suure paki ka veel.
Juba kahetsen. Ma ei naudi neid eriti, olenemata lihasisaldusest e kvaliteedist, sest neis ei ole säilinud mingit lihastruktuuri. Nagu läbi peene sõela aetud kodujuustu söömine (ei, ma ei ole seda proovinud).

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eilane tomatine mudru
• Õhtul tatrapuder viineri-köögiviljakastmega (12 komponenti)

Ajakulu ca 30 min. 

• Viinerid 10 tk 0.8 (Rakvere Pere viiner 900g, Maxima soodukas 2.79)
• Piim 0.4 (0.59L)
• Hapukoor 0.5 (Farm Milk, Maxima, 400g pakk0.99)
• Sibul 0.15 (0.49 kg)
• Porgand, suur ja riivitud 0.15 (0.59 kg)
• Punane paprika, suht väikeseks hakitud 0.7 (3.49 kg)
• Roheline sibul 0.2 (endiselt 12.99 kg)
• Küüslauk 0.1 (5.49 kg)
• Sool, pipar, kuivatatud till 0.25
• Tatar 1 (Baltix 400g, kilepakkides, 1.99)

Vaatasin, et köögivilju tuleks kastmes kokku kaalult veidi enam kui viinereid; endiselt ei viitsi salatit eraldi teha ega süüa, nõusid määrida. Riivitud porgandi ja paprika lisasin siis kui kastme tulelt ära tõmbasin (elektripliit), roheline sibul ja kuiv till vahetult enne söömist.
Korraks kaalusin peedi-küüslaugu salatit veel lisaks, aga ähh ... eih, see oleks juba priiskamine. 

Jahu kasutan kastmetes harva, pigem hapukoort, aga sellega on nagu tomatipastaga, mingi domineeriv happelisus tuleb sealt välja kuumutada. Järk-järgult vaikselt piimaga segades. 

Kokku nii 4.25, ma söön seda põhitoiduna ka homme. 

... pärast veidi hapukapast (krdi suur 900g ämber oli, noh, a põhi on käes), pool greipi ja paar lagritsat, vbla 1 väärtuses. 

Päev kokku 6 kandis. 

Nüüd on küsimus, mida ülejäänud viineritega teha. 

Läänemere tripp III

by W

Stockholm tervitas meid ilmaga, millest oleks päikesepatareidele veidi väheks jäänud, kuid üldiselt oli meeldivalt soe, pisut vähem hall ja hägune kui Helsingis. Ei mingit põhjamaist talvist luuni tungivat külma. Jopet eest kinni panna ei olnud vaja. 

Otsustasime, et terminalist nii veerand tunni kaugusel asuvasse Fotografiskasse läheme jalgsi. Liikumine pidi kasulik olema. Ja kultuursetel inimestel on hommikuse pudru kõrvale natuke vaimutoitu vaja. Või õigemini Maakal on, sest mina ei ole mingi kunstilemb. 

Aga isegi minusugune suutis Fotografiskast üht-teist nauditavat leida. 

Ütlesin Maakale mitu korda "oh, äge pilt" või "täitsa huvitav" või "see on päris lahe ju". Õnneks ei hakanud ka Maakas kunsti üle analüütiliselt arutlema ega mingit valguse ja kompositsiooni sügavmõttelisuse jura ajama ning jättis enese teada, millise dialoogi tema hinge sügavustega see kõik seal esile kutsus. Aga on fakt, et kutsus, kui isegi minusugune mingi krimbliga hoomas, et fotograafia elab, hingab ja kõneleb. Isegi siis kui iga pildi kõrvalt seda lugu lugeda ei viitsinud.  

Seal olid ka toredalt kõikuvad põrandad, mis andsid kogu kunstielamusele kerge meresõidu hõngu. A ilmselt oli see allesjäänud laineefekt öisest laevasõidust.

SpaceX raketitükk ja üks lillepilt on asjad, mis tagantjärele esimesena meenuvad. Tükist tuli veel halvem foto kui nad mul tavaliselt tulevad, metall peegeldas oma klaasboksis, nii et ma ei saa teile pilti panna. Panen hoopis kosmosekiivri. Seal oligi mingi kosmoseteemaline näitus käsil. 

Aga lill - olge lahked, imetlege. 

Fotografiska pilet 180SEK, 16.2€

Kunstielamus käes, oli aeg minna midagi tõeliselt rootsipärast nautima nagu päevakava ette nägi. Ainult et see eeldas kusagil vanalinna taga asuvasse IKEAsse sõitmist. Mugav valik tundus bussiga minek, aga esimene probleem tekkis kohe. Bussipeatust polnud. Või noh, oli, aga mitte sellist, kust mõni meile sobiv buss väljunud oleks. Nii et kõndisime edasi ja siis veel edasi ja veidi veel edasi, enne kui sobiv peatus lõpuks välja ilmus.

Ja siis tuli teine probleem. Kui juba peatus käes oli ja me kaardil suunda vaatasime, avastasime, et IKEA on ootamatult lähedale nihkunud. Mitte päris kõrval, aga piisavalt, et see tunduks juba mõistlik jalgsi lõpuni tampida.

Maakas kehitas õlgu, mina kehitasin õlgu, sammusime edasi. Kuigi mina olin juba Rootsi kuumusest higine.

Aga mis siis. Vähemalt sai sillalt ujuvat linnuelu imetleda. Seal olid luiged, pardid ja mingid kahtlased kuklatutiga minipingviinid, kes meie jaoks tuvastamatutena ringi siblisid. Andsime pakkumistega kiirelt alla ja kasutasime Google abi, mis teatas, et need on tuttvardid. Lihtsalt veidra soenguga pardi sugulased. 

Maaka pilt - minu omad olid lihtsalt veel hullemad

Kesklinna IKEA City oli grandioosne pettumus. Kui üldiselt kujutame IKEAt ette hiiglasliku hallina, kus võib päevi ekselda, siis see siin oli miniatuurne nagu eee..., hmm..., see oli ettekääne söökla pidamiseks, sest toidukoht oli umbes viiendik sellest poest. 

Aga ega me mööblit tahtnudki, nii et tellisime omale suurimad kaheteistkümne lihapalliga portsjonid, 75 SEK e ca 6.7€ ja vett 15SEK e ca 1.35€ ning asusime oma kandikutega kitsa söökla ruutmeetrite ja istekohtade pärast võitlema. 

Minu õgardlikule isikule oli seda kõike juba peale vaadates natukene vähe ja kui ma esialgu olin lootnud, et Maakas jätab midagi järele ja ma saan kõhu täis, siis juhtus hoopis nii, et Maaka taldrik oli tühi ammu enne minu oma, nii et petersellioksagi ei jäänud järele. 

Endal suu putru ja lihapalle täis, hakkasin meeleheitlikult undama: "Aga süüa on ka vaja, mul on kõht tühi!". 

Asusin kaardilt toidupoodide ja McDonaldsi asukohti otsima. McD oligi kohe seal samas. Ühes imponeeriva kolme kotleti ja juustuviiluga burgeritega, mille osas lihtsalt ei saa piirduda vaid ühega. Igasugused tellimisekraanid mulle, äärmusintroverdile, muidu sobivad, aga seal on üks probleem - asju lisada on lihtne, aga hamburgerist saia eemaldamise kohta ma küll ei leidnud.

Ja ma ei olnud ikka veel rahul, tundsin, et pean tasakaalustatud toitumist järgima. Mul tekkis kinnisidee, et lisaks toonikule ja laimile on meil absoluutselt, kindlasti, kohe vaja midagi värsket poe puu- ja juurvilja osakonnast. Selliseid asju ka laeval, ilma kaasneva saia või soustita, ei müüdud. 

Kuna Lidl paistis olevat meie järgmine sihtkoht, otsustasime, et jalutame sinna. Kuni ma taipasin, et me pole üldse oma 180SEK e 16.2€ päevapileteid kasutanud! Ei jäänud üle muud, kui bussi ronida ja paar peatust sõita. Et siis edasi jalgsi seigelda sinna, kuhu bussiga otse ukse ette oleks saanud. Ja siis seisiski meie ees värskete puuviljade ja juurviljade täiuslik väljapanek. Võtsime kirsstomateid, neid oksaga, mis natuke kasvuhoone lõhna levitavad. 

Toonikut, va väikestes klaaspudelites, ei olnudki. Laimid saime üle tee asuvast Rimist. 

Pärast poodide külastamist, kus ma oma laetud oravakoti jälle kaenlasse surusin, tundsime, et peame ikka bussipiletit maksimaalselt ära kasutama. Sõitsime veel mõned peatused. Sadamale lähemale. 

Ja siis, kui me sadama läheduses maha hüppasime ja mere suunas läksime, avastasime järsku lummavalt kauni ja salapärase koha – vana, puidust rootsi punaste majade tänavarägastiku. Hästi varjatud pärl. Lotsgatan. Me lihtsalt vahtisime, pildistasime, kõndisime ja imetlesime. Need majakesed olid otse ajaloost võluvalt välja astunud, väga rootsipärased pealegi.

Södermalmis peaks tegelikult selliseid aardeid vaat et peoga külvatud olema. Sellega me tegeleme ka. Tulevikus. On, kuhu tagasi tulla. 

Aga aeg jooksis ja nentisime, et sinna me vist kinnisvara osta ei jõua, nii et imetlesime viimaseid hetki ja suundusime paati. Nagu vana jutt ütleb, kõik teed viivad lõpuks sadamasse. 

Tomatine hakkliha-spagetimudru

 by W

Ma oleks tahtnud teha ühepajatoitu, aga ei leidnud sobivat hea hinnaga lihatükki ega viitsinud selleks ka rohkemates poodides käia. Noh, homme on ka päev. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi, omajagu Earl Grey teed - ma ei olnud seda 5p saanud
• Õhtupoolikul tomatine hakkliha-spagetimudru (12 komponenti)

Ajakulu alla tunni.

• Sigahakkliha Maks ja Moorits 500g 2.89 (Selveri püsisoodus) - seahakklihaga ma muud rasvainet ei kasuta, sealt tuleb piisavalt, vajadusel lisan praadimise vahepeal kiirkannust kuuma vett
• Maxima Extra line spagetid 0.2, murdsin juppideks, et lusikaga süüa, sest ma ei viitsi täna küll midagi ümber kahvli kerima hakata
• Kooritud tomatid purgist Maxima Extra Line 400g 0.79 
• Sibul 0.1 (0.49 kg)
• Roheline sibul 0.2 (endiselt 12.99 kg)
• Rohelised külmutatud herned 0.4 
• Kirsstomatid 0.3 (Rootsi Lidl-st)
• Sool, pipar, hakklihamaitseaine, kuivatatud till, chilli explosion 0.25

Endiselt võiks siia sisse mõned spinatilehed surada, aga poes ei olnud soetamine meeles

Kokku 5.1 vms ja ma söön seda põhitoiduna 2 päeva.
Kui tšillit sai palju, mul on see kahtlus, siis veits hapukoort läheb ka käiku. 

... pärast veidi hapukapast, mis tundub mu reisi kõlblikuna üle elanud olevat ja 5-6 All Sorts lagritsakommi (laevast soetatud suur pakk, kg hind 8) ca 0.7 eest. 

Päev kokku nii 4 kandis.