Läänemere tripp IV

 
by W

Laeva tagasi jõudes otsustasime end veidi värskendada, sest terve päev vantsimist oli jätnud oma jälje. Eriti jalgadele. Jalanõude eemaldamine väikeses kajutis on potentsiaalne bioloogiline relv, nii et väike jalgade pesu ja sokkide vahetamine oli vältimatu.

Kui olime end ühiskonnakõlbulikuks tagasi loputanud, lesisime veidi, vaatasime telekat ja lõõgastusime. Kindlasti mingi joogi saatel, olenemata sellest, et mul ei õnnestu joodut meenutada. Vabalt võis ka sidrunivesi olla. 

Aga siis tuli lisaks merelainetele ka reaalsuslaine. Kui end laeva väljumise ajaks püsti ajasime, tabas meid karm tõde: kas tõesti vanadus? Jalad ja selg raporteerisid selgelt, et oleme oma päevased normsammud kaugelt ületanud. Siiski ei jäänud me voodisse vedelema, vaid suundusime laeva sadamast lahkumist vaatama. 

Lisaks oli meil täiesti kindel siht. Saksa riesling laeva poest, sest vein on vahel eluks vajalik. Mängukaarte Vikingil ei müüdud. Tallinkil müüakse. 

Poe ukse kõrvalt infoekraanilt uurisime ka õhtuks omale väärikat ajaviidet. 

Ja oh issand, valisime karaoke.

See osutus veaks. Raske veaks, mida ei pehmendanud isegi endiselt 5.90€ maksev Lapin Kulta (see tundus kõikides baarides ühe hinnaga olevat). Ma ei teadnud, millise riigi kultuuriminister selle helikunstile kuulutatud sõja eest vastutuse võtma ja tagasi astuma peaks.  

Aga siis, keset seda muusikalist katastroofi, avastasin ühe nokastanud soome tädi, kes imelikul kombel oskaski laulda. Ta esitas Beatlesi laulu ja see, võrreldes muude osalejatega, oli selline õnnistus, et ma lihtsalt tegin talle õlle välja. Ja tädi võttis selle kummaliselt hardunult vastu. "Keegi pole mulle peale laulmist jooki ostnud," sõnas ta nii tundeliselt, et ma tundsin, et olin midagi suurt korda saatnud ja mingigi õiglus on maailmas taastatud. 

Karaokeõhtu kui tervik jäi ikka kergelt traumeerivaks.

Peale karaoket, mis sundis meid talumise huvides liigselt õlut manustama, taandusime oma kajutisse, kus avasime teleka ja hakkasime kõiki maailma probleeme lahkama. Midagi olulist me ilmselt ära ei lahendanud, aga see ei seganud meid. 

Mingil hetkel tundsin, et vajan suitsuruumi õhkkonda, nii et kobisin sinna ja komistasin kohe Tuomase otsa. Too oli keeruline juhtum, sest ta ise ka ei teadnud, kas ta on rootslane või soomlane või kust tema pension täpselt tuleb. Üks oli kindel – ta sõitis selle laevaga oma Soome mökkisse, kus pidi olema lihtne ja kerge elu ilma igasugu inimesteta, odav pealegi. 

Ta arvas, et minul eestlasena on koguaeg odav elu, sest ta oli paarkümmend aastat tagasi Eestis käinud. Kui ma talle seletasin, et ei, enam ei ole see nii, nüüd käivad hoopis eestlased Soomes sinki, juustu ja pesukapsleid ostmas, ainult õlu on Soomes neetult kallis, siis vaatas ta mind nagu ma oleks rääkinud mingit ulmejuttu. Üritasin veel natuke tema maailmapilti avardada, aga see vana sokk keeldus uskumast. Nii et läksime lahkhelidega laiali. Tuomas leidis, et tüli on siiski vaja klaarida ja arvas, et selleks vaja vähemalt mu kajuti või telefoni numbrit. 

Suundusin tagasi koopasse ja rääkisin Maakale oma uutest tutvustest. Maakas oli nördinud, et ma tema peale ei mõelnudki ja Tuomast kaasa ei võtnud. 

Aga ma ütlesin, et võin tagasi minna, kikivarvule tõusta, tal hammastega peanahast kinni haarata ja ta kuhu tahes lohistada.

Maakas kiljatas: "Iuuuu, seda ma küll ei taha."

Ma jäin hetkeks mõtlema. Mida ta täpselt ei taha? Seda, et ma nii joogisena kikivarvule tõusen? Või Tuomase tõepoolet kaasa vean? Või seda, et ma pensionäre hammustan?

Ei saanudki aru, mis Maakale jälle ei sobinud. 

Läksime magama. 

Kolmapäev 25. veebruar 2025. Helsingi

Hommikul marssisime kohe tuttavasse pudrupuhvetisse, sest merel kehtib kuldreegel: kui on puder, siis seda süüakse. Seal ta jälle auraski, see suur pott kaerahelbeputru, kõrval maasikamoos ja võipakikesed, kõik kenasti nagu eelmiselgi hommikul. Kohv oli ka endiselt täiesti joodav. Stabiilsus on elus oluline. 

Sama oluline oli päevaplaan. 

Õigemini Maaka päevaplaan. "ME PEAME KIASMASSE MINEMA," on ta mulle korrutanud umbes sama kaua, kui mingid napakad maailmalõppu kuulutanud. Ja nii palju kordi mainitud asi hakkab lõpuks mõjutama ka kõige umbusklikumat ja kangekaelsemat inimest, ehk mind. Algne puhkuse sihtkoht Riia pühiti kaardilt ja Helsingi ühes Kiasmaga istus nüüd mu saatuses kui püha lehm.

Ma ei ole tüüp, kes annaks alla ilma võitluse ja kompromissideta. Kui Maakas ajab mind Kiasmasse, siis läheme ka sinna, kuhu mina tahan! Ma olen lihtne inimene. Kui valikus on muuseum või koht, kus elab midagi rohelist või karvast, siis mina valin zoo, botaanikaaia, akvaariumi, pargi või mis tahes koha, kus on vähemalt üks taim või tarakan.

Kõige loogilisem valik, Kiasmast jalutuskäigu kaugusel, tundus olevat botaanikaaed. Ma aimasin juba ette, et kunst mind sügavale eksistentsiaalsesse auku tõukab ja ma mingit lohutust vajan.

Aga enne, kui me selle suure kultuuri ja kurgirohu nautlemise retke ette võisime võtta, tuli kogu tavaar kajutist kokku kraapida ja Vikingu terminali hoiukappi visata.
Sest me ei olnud end ühe mannetu kruiisiga end narrima hakanud. Õhtuks tuli jälle paadis tagasi olla. Lihtsalt teises kajutis.

Oma eilse McD jäägi sõin ka ära, Maakas ei soovinud sellest poolt, vaid ütles, et see näeb välja jõle nagu oleks kodutu käest ära kistud. 

Maitse oli parem kui välimus ... kas te teate, et fööniga saab burgereid soojendada

Tramm number 5 ja Maakale sundmääratud GPS-i roll

Sadamast, kus võttis meid vastu endiselt hall ja jahe ilm, hüppasime tramm number 5 peale, sihiks Kiasma lähedus. 

Aga minevik, eriti eilne päev, oli mind õppetunniga kostitanud: mina enam kaardilugemist, liiklusohutust ja Maakale järelvalvet ÜHEAEGSELT ei tee. Ma ei ole multitaskingus hea.
Maakas lihtsalt tormab kuhugi suvalises suunas, ja statistiliselt vähemalt 80% ajast on see VALE suund. Kui ta lõpuks avastab, et ma ei jookse talle järgi, sest ma olen mingil tänavanurgal õiget suunda mõistatamas, tekib tal kerge paanikahoog, peale mida järgneb süüdistus nagu mina oleks kusagile kadunud. 

"Sina oled nüüd navigaator, kraabi oma Google Maps välja" kuulutasin ma resoluutselt. Ta pidi nüüd ise ütlema, kuhu me läheme. Maakale see muidugi ei meeldinud. Kohe üldse ei meeldinud, see paistis välja. Aga mida ta teha sai?

Ma vahepeal veidi vaatasin oma telefoni ka kui asi kahtlaseks läks ja lõppkokkuvõttes asi töötas. 

Kiasma

Astusime sisse, saime piletid kätte, joped ära antud ja ma tõotasin avatud meelega läheneda. 

Väljast on asi parem kui seest

Paraku juba esimese viie minutiga olid asjad selged. 

See pole päris muuseum. See on hüljatud kontorihoone, kuhu unustati suvalisi asju, eriti sodi maha, osaliselt laiali loobituna ning siis otsustati kogu see kaos kunsti nime all rahaks teha. 

Ruumi oli liiga palju. Terve saal ja paar televiisorit seinal? Ühes hingeldab keegi, teises on laama toidupoes ja topib pead krõpsupakkide vahele, kolmandas rüüstavad raisakotkad pulmalauda. Kus kunst on?

Läksime saalist saali, mina iga kord lootusega, et järgmisel korrusel või nurga taga on lõpuks see päris kunst – õlimaalid, graafika, fotod, skulptuurid, mingigi klassikaline meistriteos. Kasvõi üks kübaraga kaameli topis. 

Aga ei. Saalid said otsa ja mina olin segaduses ja solvunud.

"Miks sa seda minuga tegid?" küsisin Maakalt, kes pööritas silmi ja ütles, et esimesel korral käies oli see koht kuidagi parem olnud. 

Ainus kunst oli mitte just odava piletiraha, 18€, ära võtmine, see oli tõeline performance art.

Õnnetus

"Ema, isa...ma pean teile midagi üles tunnistama..." 

 Pfillosti vanemad teadsid, et varem või hiljem midagi sellist tuleb. Naabrite poju, näiteks, oli just kaks kuud tagasi samasuguse sissejuhatusega teatanud, et ta armastab päeval verd imemas käia, emanahkhiire nõbu oli oma vanematele pihtinud, et ta kavatseb hobusega, kelle kannast ta öösel verd imemas käis, abielluda. 

Viimasel ajal oli nahkhiirte asurkonda tabanud kummaliste ülestunnistuste laine. 

Pfillosti vanemad aimasid, et ei pääse nemadki, et aus olla, olid nad mõnel varasel hommikutunnil kui muremõtted unel tulla ei lubanud isegi harjutanud lauseid nagu 

 "Me armastame sind ikkagi!" 

 ja 

 "Sellest ei ole midagi, me juba teadsime!" 

 või 

 "Pole midagi, see on ainult faas!" 

 Seega tõmbasid Pfillosti vanemad sügavalt hinge ja tundsid end ettevalmistununa. 

"Isa, ema, veri ei ole enam minu toit. Ma lähen taimetoidu peale üle!" 

 "Me arm..." 

alustas ema, 

 "Pole midagi, see..." 

Oli isal lause valmis, 

 "Midaaaaaa???" 

 "Taimemahl? TAIMEMAHL? Sa ei häbista meid niimoodi! Kes sulle selliseid roppusi õpetas? Mida meie sugulased sellest arvavad?" 

 Pfillosti vanemad ei olnud selleks valmis. 

 "No ma ei mõtle küll päris taimemahla," ütles Pfillosti. 

Vanemad tundsid, kuidas kivi, mis nende poole lendas muutis äkitselt suunda, see oli hea tunne, 

"Ma mõtlesin rohkem nagu mannaputru ja piimasuppi," jätkas vampiirinooruk unistava häälega.

Vahepeal kõvasti kaalus juurde võtnud kivi tuli kaarega tagasi ja lajatas otse lagipähe. 

 "Manna...", ema hääl värises. 

 "Piima!", isa tiivad vajusid jõuetult rippu. 

 "Putru?"..."Suppi???" 

 Ennekuulmatu. 

Sõnulseletamatu õõv haaras Pfillosti vanemaid. Mitte keegi kogukonnast ei olnud veel piimatoitudest mõelnudki, rääkimata nende maitsmisest. See oli kõlvatu, nilbe ja lubamatu. Midagi sosistati piimaga seoses kärnkonnade kohta, kuid isegi nemad raiusid kindlalt, et pole olnud ega tule ka, laim ja kuulujutud. 

Ja nüüd siis selline õudus otse nende peres. 

 "Jah. Piimasupp. Võrratu maitse! Ja mannaputru proovisin ma just äsja hobusepidaja köögis, uskumatu elamus!" Pfillosti röhatas kergelt, ta ninast kerkis kaks kena kumerat beeži mulli. 

 "Mis see oli? Ninast, mis see oli, räägi, kallis poeg?", emanahkhiire häälest kostis meeleheide. 

 "Ema, see on mannapuder, imeline maitse. Tahad, toon sulle ka proovida?" 

 "Meie poeg. Minu poeg. Vampiir vampiiride perekonnast, kohalike hobuste hirm, üles kasvatatud parimate ratsude vere peal sööb mingit piimaga keedetud roppust!" 

 Pfillosti vanemate südamed pekslesid nii kõvasti, et naabrite poolt oli kosta üllatuspiiksatusi - "Keegi on radarile segaja peale pannud? Mis trummeldamine?" 

 "Ärge olge nii kitsarinnalised, kallid vanemad! Ise rääkisite kuidas meie esiesiesiesi...esiesivanemad esimest korda lehma nähes ehmatasid! Aga nüüd? Tavaline toit! Miks me ei või siis nüüd midagi muud proovida?" 

 Ei, sellest ei olnud abi. Seda enam, et poja ninast kerkis järjekordne mannamull. Sillerdav, suur, kleepuv. 

 "Ema, isa... ma armastan teid ikkagi..." 

 Õudne, millised ajad olid kätte jõudnud. Õudne. Pfillosti vanemad embasid teineteist tiibadega, ema tihkus nutta, isa hoidis tagasi hingepõhjast tulevaid ohkeid. Mis järgmiseks? Vee joomine otse jõest? Praetud liha ja pesade ehitamine? 

 Oo aegu, oo kombeid...

Pubilõuna koerakausis

by W 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal Kadarbiku porgandimahl 2.29, veidi hiljem Earl Grey tee
• Peale lõunat tatra-viinerimudru 2.15
• Õhtul siga kartuliga 3,5 (8 komponenti)

Ajakulu ca 30 min. 

• Seakaelakarbonaadilõigud 2.20,(Rakvere 380g karp, -50%), tükeldasin enne praadimist, et pärast nuga kasutama ei peaks 
• Kartul 0.2 (0.39kg), lasin peale keetmist pannilt üle, sest kuum lihapraadimisrasv ja maitse vs infarkt...
• Hapukoorega kodujuust 0.45 (330g -50% 0.99, minu kogemuse järele kõlbab see ka homme lõpetada)
• Kurk 0.3 (3.49 kg)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 3,5

... pärast veidi hapukapast (viimast korda pikaks ajaks) ja banaan, nii 0.5

Päev kokku 8,5 kandis. 

Ma panni või poti pilte eelistan panna seepärast, et kodus ma söön 90% toitudest plekk-kausist. Sihuke universaalne asi, millest süües ei lagasta arvutilauada ega voodit ära ja need on 2 peamist kohta, kus ma söön. Sest on tegemist või külili lugedes või YT vahtides maitseb toit paremini... Lihtne pesta ka, isegi kui ööseks voodi kõrvale unustada.  

Tatar viineri-köögiviljakastmega

 
by W

Ühepajatoit jäi sobiva liha puudumisel endiselt ära; liha ja kanaga oli nii masendav ikaldus, et oleks ette teadnud, oleks eile midagi sügavkülmast sulama võtnud. 

Ostsin hoopis viinereid ja suure paki ka veel.
Juba kahetsen. Ma ei naudi neid eriti, olenemata lihasisaldusest e kvaliteedist, sest neis ei ole säilinud mingit lihastruktuuri. Nagu läbi peene sõela aetud kodujuustu söömine (ei, ma ei ole seda proovinud).

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eilane tomatine mudru
• Õhtul tatrapuder viineri-köögiviljakastmega (12 komponenti)

Ajakulu ca 30 min. 

• Viinerid 10 tk 0.8 (Rakvere Pere viiner 900g, Maxima soodukas 2.79)
• Piim 0.4 (0.59L)
• Hapukoor 0.5 (Farm Milk, Maxima, 400g pakk0.99)
• Sibul 0.15 (0.49 kg)
• Porgand, suur ja riivitud 0.15 (0.59 kg)
• Punane paprika, suht väikeseks hakitud 0.7 (3.49 kg)
• Roheline sibul 0.2 (endiselt 12.99 kg)
• Küüslauk 0.1 (5.49 kg)
• Sool, pipar, kuivatatud till 0.25
• Tatar 1 (Baltix 400g, kilepakkides, 1.99)

Vaatasin, et köögivilju tuleks kastmes kokku kaalult veidi enam kui viinereid; endiselt ei viitsi salatit eraldi teha ega süüa, nõusid määrida. Riivitud porgandi ja paprika lisasin siis kui kastme tulelt ära tõmbasin (elektripliit), roheline sibul ja kuiv till vahetult enne söömist.
Korraks kaalusin peedi-küüslaugu salatit veel lisaks, aga ähh ... eih, see oleks juba priiskamine. 

Jahu kasutan kastmetes harva, pigem hapukoort, aga sellega on nagu tomatipastaga, mingi domineeriv happelisus tuleb sealt välja kuumutada. Järk-järgult vaikselt piimaga segades. 

Kokku nii 4.25, ma söön seda põhitoiduna ka homme. 

... pärast veidi hapukapast (krdi suur 900g ämber oli, noh, a põhi on käes), pool greipi ja paar lagritsat, vbla 1 väärtuses. 

Päev kokku 6 kandis. 

Nüüd on küsimus, mida ülejäänud viineritega teha. 

Läänemere tripp III

by W

Stockholm tervitas meid ilmaga, millest oleks päikesepatareidele veidi väheks jäänud, kuid üldiselt oli meeldivalt soe, pisut vähem hall ja hägune kui Helsingis. Ei mingit põhjamaist talvist luuni tungivat külma. Jopet eest kinni panna ei olnud vaja. 

Otsustasime, et terminalist nii veerand tunni kaugusel asuvasse Fotografiskasse läheme jalgsi. Liikumine pidi kasulik olema. Ja kultuursetel inimestel on hommikuse pudru kõrvale natuke vaimutoitu vaja. Või õigemini Maakal on, sest mina ei ole mingi kunstilemb. 

Aga isegi minusugune suutis Fotografiskast üht-teist nauditavat leida. 

Ütlesin Maakale mitu korda "oh, äge pilt" või "täitsa huvitav" või "see on päris lahe ju". Õnneks ei hakanud ka Maakas kunsti üle analüütiliselt arutlema ega mingit valguse ja kompositsiooni sügavmõttelisuse jura ajama ning jättis enese teada, millise dialoogi tema hinge sügavustega see kõik seal esile kutsus. Aga on fakt, et kutsus, kui isegi minusugune mingi krimbliga hoomas, et fotograafia elab, hingab ja kõneleb. Isegi siis kui iga pildi kõrvalt seda lugu lugeda ei viitsinud.  

Seal olid ka toredalt kõikuvad põrandad, mis andsid kogu kunstielamusele kerge meresõidu hõngu. A ilmselt oli see allesjäänud laineefekt öisest laevasõidust.

SpaceX raketitükk ja üks lillepilt on asjad, mis tagantjärele esimesena meenuvad. Tükist tuli veel halvem foto kui nad mul tavaliselt tulevad, metall peegeldas oma klaasboksis, nii et ma ei saa teile pilti panna. Panen hoopis kosmosekiivri. Seal oligi mingi kosmoseteemaline näitus käsil. 

Aga lill - olge lahked, imetlege. 

Fotografiska pilet 180SEK, 16.2€

Kunstielamus käes, oli aeg minna midagi tõeliselt rootsipärast nautima nagu päevakava ette nägi. Ainult et see eeldas kusagil vanalinna taga asuvasse IKEAsse sõitmist. Mugav valik tundus bussiga minek, aga esimene probleem tekkis kohe. Bussipeatust polnud. Või noh, oli, aga mitte sellist, kust mõni meile sobiv buss väljunud oleks. Nii et kõndisime edasi ja siis veel edasi ja veidi veel edasi, enne kui sobiv peatus lõpuks välja ilmus.

Ja siis tuli teine probleem. Kui juba peatus käes oli ja me kaardil suunda vaatasime, avastasime, et IKEA on ootamatult lähedale nihkunud. Mitte päris kõrval, aga piisavalt, et see tunduks juba mõistlik jalgsi lõpuni tampida.

Maakas kehitas õlgu, mina kehitasin õlgu, sammusime edasi. Kuigi mina olin juba Rootsi kuumusest higine.

Aga mis siis. Vähemalt sai sillalt ujuvat linnuelu imetleda. Seal olid luiged, pardid ja mingid kahtlased kuklatutiga minipingviinid, kes meie jaoks tuvastamatutena ringi siblisid. Andsime pakkumistega kiirelt alla ja kasutasime Google abi, mis teatas, et need on tuttvardid. Lihtsalt veidra soenguga pardi sugulased. 

Maaka pilt - minu omad olid lihtsalt veel hullemad

Kesklinna IKEA City oli grandioosne pettumus. Kui üldiselt kujutame IKEAt ette hiiglasliku hallina, kus võib päevi ekselda, siis see siin oli miniatuurne nagu eee..., hmm..., see oli ettekääne söökla pidamiseks, sest toidukoht oli umbes viiendik sellest poest. 

Aga ega me mööblit tahtnudki, nii et tellisime omale suurimad kaheteistkümne lihapalliga portsjonid, 75 SEK e ca 6.7€ ja vett 15SEK e ca 1.35€ ning asusime oma kandikutega kitsa söökla ruutmeetrite ja istekohtade pärast võitlema. 

Minu õgardlikule isikule oli seda kõike juba peale vaadates natukene vähe ja kui ma esialgu olin lootnud, et Maakas jätab midagi järele ja ma saan kõhu täis, siis juhtus hoopis nii, et Maaka taldrik oli tühi ammu enne minu oma, nii et petersellioksagi ei jäänud järele. 

Endal suu putru ja lihapalle täis, hakkasin meeleheitlikult undama: "Aga süüa on ka vaja, mul on kõht tühi!". 

Asusin kaardilt toidupoodide ja McDonaldsi asukohti otsima. McD oligi kohe seal samas. Ühes imponeeriva kolme kotleti ja juustuviiluga burgeritega, mille osas lihtsalt ei saa piirduda vaid ühega. Igasugused tellimisekraanid mulle, äärmusintroverdile, muidu sobivad, aga seal on üks probleem - asju lisada on lihtne, aga hamburgerist saia eemaldamise kohta ma küll ei leidnud.

Ja ma ei olnud ikka veel rahul, tundsin, et pean tasakaalustatud toitumist järgima. Mul tekkis kinnisidee, et lisaks toonikule ja laimile on meil absoluutselt, kindlasti, kohe vaja midagi värsket poe puu- ja juurvilja osakonnast. Selliseid asju ka laeval, ilma kaasneva saia või soustita, ei müüdud. 

Kuna Lidl paistis olevat meie järgmine sihtkoht, otsustasime, et jalutame sinna. Kuni ma taipasin, et me pole üldse oma 180SEK e 16.2€ päevapileteid kasutanud! Ei jäänud üle muud, kui bussi ronida ja paar peatust sõita. Et siis edasi jalgsi seigelda sinna, kuhu bussiga otse ukse ette oleks saanud. Ja siis seisiski meie ees värskete puuviljade ja juurviljade täiuslik väljapanek. Võtsime kirsstomateid, neid oksaga, mis natuke kasvuhoone lõhna levitavad. 

Toonikut, va väikestes klaaspudelites, ei olnudki. Laimid saime üle tee asuvast Rimist. 

Pärast poodide külastamist, kus ma oma laetud oravakoti jälle kaenlasse surusin, tundsime, et peame ikka bussipiletit maksimaalselt ära kasutama. Sõitsime veel mõned peatused. Sadamale lähemale. 

Ja siis, kui me sadama läheduses maha hüppasime ja mere suunas läksime, avastasime järsku lummavalt kauni ja salapärase koha – vana, puidust rootsi punaste majade tänavarägastiku. Hästi varjatud pärl. Lotsgatan. Me lihtsalt vahtisime, pildistasime, kõndisime ja imetlesime. Need majakesed olid otse ajaloost võluvalt välja astunud, väga rootsipärased pealegi.

Södermalmis peaks tegelikult selliseid aardeid vaat et peoga külvatud olema. Sellega me tegeleme ka. Tulevikus. On, kuhu tagasi tulla. 

Aga aeg jooksis ja nentisime, et sinna me vist kinnisvara osta ei jõua, nii et imetlesime viimaseid hetki ja suundusime paati. Nagu vana jutt ütleb, kõik teed viivad lõpuks sadamasse. 

Tomatine hakkliha-spagetimudru

 by W

Ma oleks tahtnud teha ühepajatoitu, aga ei leidnud sobivat hea hinnaga lihatükki ega viitsinud selleks ka rohkemates poodides käia. Noh, homme on ka päev. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi, omajagu Earl Grey teed - ma ei olnud seda 5p saanud
• Õhtupoolikul tomatine hakkliha-spagetimudru (12 komponenti)

Ajakulu alla tunni.

• Sigahakkliha Maks ja Moorits 500g 2.89 (Selveri püsisoodus) - seahakklihaga ma muud rasvainet ei kasuta, sealt tuleb piisavalt, vajadusel lisan praadimise vahepeal kiirkannust kuuma vett
• Maxima Extra line spagetid 0.2, murdsin juppideks, et lusikaga süüa, sest ma ei viitsi täna küll midagi ümber kahvli kerima hakata
• Kooritud tomatid purgist Maxima Extra Line 400g 0.79 
• Sibul 0.1 (0.49 kg)
• Roheline sibul 0.2 (endiselt 12.99 kg)
• Rohelised külmutatud herned 0.4 
• Kirsstomatid 0.3 (Rootsi Lidl-st)
• Sool, pipar, hakklihamaitseaine, kuivatatud till, chilli explosion 0.25

Endiselt võiks siia sisse mõned spinatilehed surada, aga poes ei olnud soetamine meeles

Kokku 5.1 vms ja ma söön seda põhitoiduna 2 päeva.
Kui tšillit sai palju, mul on see kahtlus, siis veits hapukoort läheb ka käiku. 

... pärast veidi hapukapast, mis tundub mu reisi kõlblikuna üle elanud olevat ja 5-6 All Sorts lagritsakommi (laevast soetatud suur pakk, kg hind 8) ca 0.7 eest. 

Päev kokku nii 4 kandis.  

Läänemere tripp II

 
by W

Kui kõht oli täis ja esimesed toiduga seotud etteheited (ehk seenesalati puudumine) menetletud, läksime laeva avastama. 11 korrust peadpööritavat luksust. No okei, veidi vähem, auto- ja magalatekid jätsime läbi käimata. Aga ikkagi. Sööklad, baarid, poed, labürindid, liftid ja uhked trepid. Tundsime end nagu Titanic'u esimese klassi reisijad, ainult et odavamalt ja maitsetumalt riides ja oravakott kaenlas. 

Esimene eksimine juhtus praktiliselt kohe. Alustasime ühes suunas liikumist, aga peagi avastasime, et olime täpselt samas kohas tagasi, ainult et teiselt poolt. Kuigi olime koguaeg samas suunas läinud ja laev ei olnud ümmargune. Seda ei anna seletada. 

Peale mitut ringi kolmel korrusel, veendumist, et õues on endiselt külm ja udune ning korduvat eksimist jõudsime lõpuks poodi, kust otsustame soetada normaalsuurusega pudeli rummi 15.95€ ja Cocat 2€ tk. Toonikut laevapoes ei olnud. Laimi ka mitte. Minialkopudelid on küll toredad, aga me ei olnud siia lasteaia peole tulnud. 

Täitunud oravakott kaenlas alustasime jahipidamisele sarnanevat eksperimenti ehk asusime läbi käima söögikohtade menüüsid. Mitte, et meil veel nälg oleks olnud, aga minu elu käibki söögist söögini ja ma pean olema teadlik, kust ja milline see järgmine kõhutäis tuleb. 

Menüüde sirvimine oli omamoodi kultuurišokk. Kui arvasime, et leiame sealt midagi mõistlikku, siis pidime kiiresti ümber mõtlema, sest neil oli vist mingi Imelike Söökide Festival käsil. Kärsatatud porgandid kadakamoosiga, margerita e poolpaljas pitsa, burks ja friikad, udupeened sushid stiilis piparkook, peet ja maksapasteet, singi-juustu-oliivivaagnad. Viimane on muidugi klassika, aga ma ei ole neid kunagi sallinud, sest tekib tunne, et hakklihasoust ja kartul ja muu normaalne söök sai otsa ja siis tuli külmkapist kokku kraapida ja taldrikule panna kõik see, mis veel järel oli.  

Aga kalasupp? Tallinn-Stockholmi liinil Baltic Queeni peal saab Alexandras kolme kala suppi. Siin ei paistnud kalasuppi kusagil ning järsku sai see roog mu kinnisideeks. 

Kuna ekslemine ja menüüde sirvimine võttis lõpuks võhmale, käisime vahepeal kajutis oma emotsioone alla loputamas, telekat vaatamas ja õhtu suursündmuseks ehk bingoõhtuks häälestumas. Sest kui kuskil on võimalik midagi võita, siis oleks lihtsalt viga see võimalus raisku lasta.

Bingo

Bingoks valmistumine algas Maakale omaselt. Suurejooneliselt ja kaootiliselt. Ta otsustas, et teksad pole piisavalt pidulikud ja üritas endale selga tõmmata pika pisikeste lilledega seeliku. See osutus staatilist elektrit täis õudusunenäoks. Keris end talle ümber jalgade, keeldus vabalt ja elegantselt langemast nagu see teoorias ju olema peaks. Maaka vehkis, sikutas ja loopis oma jalgu, kuid miski ei aidanud. Ta nägi välja nagu puudega merineitsi. Lõpuks andis ta alla ja otsustas, paari ropu sõna saatel, et jääb teksade juurde. 

Enne uksest välja minekut heitis ta veel pilgu peeglisse ja nentis sügava elutarkusega: „Siin ei lähe ka enam midagi paremaks.“

Ütlesin, et peeglisse vaatamisega pole küll mõtet oma õhtut ja tuju rikkuda ning riputasin oma musta jope peegli ette. Kohe tundus olemine hulga parem.

Suundusime läbi kolme korruse ulatuvasse ööklubisse, mille esimesel korrusel müüdi bingo pileteid. Maaka ostis piletid, 5€ tk, mina võtsin õlled, 5.9€ tk. Nisuõlut ma ei julgenud tellida ja jäin kindlaks Lapin Kultale.

Bingoga läks nagu alati. Me ei võitnud. Maakas oli küll endale parema pileti võtnud, mis nagu isegi lubas, ehk siis tal puudus pidevalt ainult üks ruut. Aga ega ta ainus olnud. Tundus, et keegi on O-tähega pallid bingomasinasse lisamata jätnud. 

Pinged kerkisid, inimesed hingasid sisse ja hoidsid hinge kinni, kuni see viimaks juhtus. Orgastiline Oskar tuli masinast välja ja tegi kaks osalejat korraga õnnelikuks. Rahvas oigas, plaksutas ja ohkas korraga ning bingomäng läks edasi nagu ikka. Võitjad olid rõõmsad, ülejäänud tõid baarist omale jooki juurde ja keskendusid järgmistele ridadele. 

Lõpuks leppisime, et O-d pole meie jaoks ja otsustasime tuppa tagasi minna. 

Ikkagi sööks veel midagi...

Peale bingot patseerisime kajutisse tagasi tühjade käte ja pisut täis peaga. Väikse rummi peale teeb Lapin Kulta asju, mida ta muidu ei teeks. 

Lesisime, vahtisime mõnda aega telekast kokandussegust deidisaadet ja kaalusime juba isegi magama minemist, sest päev oli pikk olnud.

Aga siis tuli nälg.
Selline hästi pisikene, mis nõudis veidi kalasuppi või sada grammi. Liha. Ei mingit garneeringut, hernest, kärsanud porgandit, saia, kartulit ega kastmeid – lihtsalt tükikest ausat ja ehedat liha. Mingit suurt praadi lihtsalt ei oleks jaksanud ära süüa ning lasteportsjoneid meile ilmselt müüdud ei oleks. 

Otsustasime, et parim variant on poodi minna, kuigi me teadsime juba ette, et ega sealt süüa leia. See polnud Tallink, kus võid riiulist haarata viinamarju, lihapirukaid, pödrakonservi või kohukesi. Siin valitses teine elukorraldus. Pood oligi söögi mõttes täpselt nii kasutu, kui mäletasime - palju kaloreid ja täitematerjali, aga miski sellest ei olnud toit. Kõige söödavamad asjad, mida silm märkas, olid nahast püksirihmad ja Gucci käekotid.

Aga siis, kui lootus juba hääbus, märkasime peidetud riiulit, millel laiutasid vinnutatud lihad, 100€/kg, ja mingid suitsuvorstijupid, 40€/kg. Alternatiiv olnuks kuskil steik või burks tellida ja siis kuklid ja kartulid ühes kastmega üle parda heita, nii et vorst tundus igal juhul parem variant. Sest ilmselt oleks meid neile saiadele järele kalasöödaks visatud või mingisse veealusesse kartserisse viidud. 

Lõpuks, nelja vorstijupi ja paki soolapähklitega, naasesime oma koopasse, sõime, jõime lonksu vett peale ja tundsime, et peab päeva lõppenuks lugema. 

Ja siis oligi öö.

Teisipäev 25. veebruar 2025. Stockholm

Hommikul ärgates oli mul lootus, et ehk on paadi toiduvalik öö jooksul imetabasel moel paremaks läinud. Nii et asusin luurele. Ja siis ma leidsingi midagi imelist.

Ühes sööklas, nimega Melody, auras suur pott putru. Kaerapuder vist. Kõrval seisis suur purk maasikamoosiga ja korv väikeste võipakkidega. See oli tol hetkel maailma kõige ilusam vaatepilt.

Ma ei raisanud aega. Tormasin tagasi kajutisse, virutasin ukse lahti ja hõiskasin Maakale: "LEIDSIN PUDRUPUHVETI! Pane sussid jalga, lähme!" Maaka oli veel pooleldi unes ega jaganud esiti, mis toimub ja miks ma nii ärevil olen, aga sõna "puder" suutis teda päris hästi motiveerida. Suundusime söögitriumfi poole. Puder 2.50€. Võtsime ka kohvi, 2.80€, ja valisime aknaaluse istekoha, lootuses nautida ilusat merevaadet. Paraku olid aknad määrdunud ja ilm nii udune, et ainus, mida nägime, oli hägu ja mõni veepiisajälg. Aga see polnud oluline. Meil oli puder.

Väga hea, piisavalt soolane puder oli

Söögiga rahulolevalt asusime päevaplaani kinnitama. Otsustasime, et:

• Käime Fotografiskas, sest kultuur on kohustuslik ja ehk saab seal ka ilusaid pilte teha.
• Jalutame veidi, et linna, merd ja inimesi vaadelda. 
• Lõunaks sööme Ikoonilisi IKEA Lihapalle, mida mina polnud kunagi varem söönud. Ja kui neid üldse süüa, siis loomulikult Stockholmis.

Kõik tundus tore ja paigas, nii et ostsime omale ka ühistranspordi päevapileti, mis, nagu selgus hiljem, osutus täielikuks veaks.

Läänemere tripp I

 by W

Esmaspäev 24. veebruar 2025. Tallinn-Helsingi

Maakaga ei olnud kohtunud septembrist saati.
Taaskohtumine Balti jaamas oleks pidanud olema nii, et paned käed laiali jooksu, langed hingeldades kaela ja ütled midagi südantsoojendavat ja ....
Tegelikult ei öelnud ma isegi tere, vaid mörisesin juba viie meetri kauguselt "Kui ei ole mutikleit, on mutisaapad!"

Mutisaapad

Mõni teine oleks võib-olla ümber pööranud ja Aegviidu rongi tagasi läinud, aga Maakas ei viitsinud solvuda, tõi kuuldavale ühe "ooeeehhh" ja tegi näo, et see kõik ongi normaalne tervitus. 

Trammi abil jõudsime A-terminali. Aega veel oli. Istusime.
Järsku hakkas Maakas nihelema ja pomises veidi mornilt, et tema mutisaabaste küljes on kanasitta, mille peaks äkki ära pühkima. Andsin talle pabertaskuräti ja ütlesin, et mul on neid veel, küsigu julgelt. Aga Maakas, olles suurema sõnniku eemaldanud, läks kioskisse ja ostis lisaks energiajoogile veel mitu pakki salfakaid. Saapad neid enam ei vajanud. Kas ta oli veel kusagilt kanasita või millegi hullemaga koos? Seepärast ei maksagi inimesi kohe kallistama tormata.
Aga enam polnud aega juurelda ega küsitleda – laev ootas. 

Eckerö Finlandia oli igavavõitu, veidi väsinud interjööriga ja kuidagi lootusetult tuttav.
Kui sa oled elus juba viis või enam korda suure laevaga sõitnud, siis ongi see umbes sama põnev nagu liinibuss, isegi kui sa selles konkreetses bussis varem olnud ei ole.
Maakas jõi alustuseks ühe kohvi, 2.80€.
Siis kõndisime paadi risti-rästi läbi ja kohtasime justkui hommikumantlis noormeest, keda Maakas jõllitas, kommenteeris, ja siis ettevaatlikult küsis, kas tema, Maakas, ka erineb "tavalistest inimestest" oma riietusega... noh, minu meelest erineb küll.
Põikasime ka paadipoodi, kust soetasime minialkopudeleid- 3tk, vabalt valitud assortii, 10€. 

Pärast seda, kuna välitekkidel oli udune, külm ja tuuline, istusime laevabaari maha ja tellisime aja parajaks tegemiseks Lapin Kulta õlled. 7.50€ tk. See oli veidi valus, aga maksad ja jood või ei maksa ja vireled. Minu pikaaegne kogemus ütleb, et 0.5l õlut lühendab üht tundi ca poole võrra. 

Helsingi tervitas meid… mitte just avasüli, vaid pigem juba laevalt tuttava tuima, külma ja uduse ilmaga. Helsingi - linn, mis on veebruaris veidi hall, räpane ja morn. Paljud linnad on. Me ei hakanud selle pealevajuva halliga pikalt tegelema ja tellisime Uberi. Lasime end Läänesadamast Vikingi terminali viia. Alla 10€. Seal ootas järgmine laev ja uus võimalus paremat tuju leida.

Vikingi terminalis oli meil mitu tundi tühja passimist ees ja kui miski on ajaraiskamine, siis on see kaardipaki ja lauamängudeta laevaterminalis ootamine.
Seega otsustasime olukorra veidi meeldivamaks teha ja tellisime nisuõlled. 10.50€ tk. Jälle valus, aga puhkus ikkagi ja pool ooteajast maha, eksole.
Maakale nisuõlu eriti ei maitsenud. Jõi, halvustas, siis jõi edasi. Lõpuni.

Kui hakkasime Viking Cinderella peale liikuma, avastasime juhuslikult, et pardale minekul oli võimalik teha väike shortcut WC-de poolt. Mitte et see oleks ametlik marsruut olnud, aga me ei ole ametnikud ka. 

Kui kajutisse jõudsime, oli see väike – nagu ikka –, aga vähemalt oli seinapilt ilus. Selline klassikaline laevakajuti interjöör, mis püüdis olla luksuslik, aga tegelikult ütles selgelt, et "selles toas magatakse, mitte ei naudita interjööri: vahepeal möllatakse laevas ja kulutatakse raha".

Vähemalt olime pardal. 

Kruiis Helsingist Stockholmi võis alata.

Olime päeva jooksul ainult kallist õlut ja närust ooteaega manustanud, kõht oli juba üsna tühi. 

Olin Maakale ammu Eesti Vabariigi pidupäeva puhul kilu lubanud, sest ega keegi ei garanteeri, et Helsingist Stockholmi sõitval laeval sellist traditsioonilist delikatessi serveeritakse. Mu kõhutunne ütles, et kui ma selle eest ise ei hoolitse, jääb Maakas pidupäevata ja teeb mu elu pärast ebameeldivaks.

Niisiis, kajutisse jõudes asusin kohe tegutsema. Tõmbasin kotist välja eile kodus tehtud munavõi, rukkileiva korvikesed, Tallinna kilu filee, rohelise sibula ja – igaks juhuks – veidi saia. Lisaks olin varunud ka pepperoni täissuitsuvorsti ja pisikese punase sibula, sest kunagi ei tea, millal tekib vajadus midagi juurde kombineerida.

Kilu alkoassortiiga

Maakas jäi toiduga vist rahule. Mõmises ja sõi, päris kiiresti, mis oli parim võimalik hinnang. Aga siis tuli mul meelde see üks asi, mille ma koju külmkappi unustanud olin – soolaseenesalat! Sellega oleks saanud leivakorvikesed veel pidulikumaks timmida. Aga nüüd, seenesalatita, oli Maakal põhjus mind veel kaua süüdistada. Sellepärast, et nüüd, kui ta teadis, et tal oleks võinud olla ka seenesalat, tundus selle puudumine täiesti andestamatu.

Ja nii see kruiis algas – täis kõht, veidi süümekaid ja laev, mis asus rahulikult Stockholmi suunas loksuma.

* laevapiletid.ee - kui keegi veel, peale Maaka, ei juhtu teadma, siis see, Estraveli hallatav leht, koondab ümberkaudsed marsruudid, kellaajad ja hinnad, et ei peaks kõikide teenusepakkujate kodulehtedel sobrama. 

Klassika

 Üks:

Kaks:

Kolm: 

Neli:

Sotspoliitiline pensionikahvel

by W

Tõnu Oja pensionist: minu arvates, eriti nüüd rahapuudusel, ei tohiks täiskohaga töötavatele pensionäridele täispensionit maksta

Eestis on EL-i suurim töötavate pensionäride osakaal

Mul enesel on vanaduspensionini veel omajagu aega. 

Olen päriselt kohanud ja tean mõndagi inimest, kes pensionieas, vitaalsena, töötamist jätkab, sest ta naudib seda, on peaaegu asendamatu oma erialal, asutuses jms. Äri- või loomeinimesed.
Nagu Ita Everitki ei sundinud miski, peale terviserikke, tööst kõrvale jäämast. Ilmselt, vist, oli töö osa tema identiteedist.  

Tõnu Ojal on Ita Everiga mõndagi ühist. 
Proovigu keegi öelda, et Anne V. või Oleg G. võiks nüüd koju sussi sahistama jääda, vanainimene ikkagi...

Aga need pensionärid, kes töötavad nt poes kassiirina? See ei ole ju enam see... kutsumuse pärast. Tulumaksu komponent on seal juba nagunii.