Läänemere tripp II

 
by W

Kui kõht oli täis ja esimesed toiduga seotud etteheited (ehk seenesalati puudumine) menetletud, läksime laeva avastama. 11 korrust peadpööritavat luksust. No okei, veidi vähem, auto- ja magalatekid jätsime läbi käimata. Aga ikkagi. Sööklad, baarid, poed, labürindid, liftid ja uhked trepid. Tundsime end nagu Titanic'u esimese klassi reisijad, ainult et odavamalt ja maitsetumalt riides ja oravakott kaenlas. 

Esimene eksimine juhtus praktiliselt kohe. Alustasime ühes suunas liikumist, aga peagi avastasime, et olime täpselt samas kohas tagasi, ainult et teiselt poolt. Kuigi olime koguaeg samas suunas läinud ja laev ei olnud ümmargune. Seda ei anna seletada. 

Peale mitut ringi kolmel korrusel, veendumist, et õues on endiselt külm ja udune ning korduvat eksimist jõudsime lõpuks poodi, kust otsustame soetada normaalsuurusega pudeli rummi 15.95€ ja Cocat 2€ tk. Toonikut laevapoes ei olnud. Laimi ka mitte. Minialkopudelid on küll toredad, aga me ei olnud siia lasteaia peole tulnud. 

Täitunud oravakott kaenlas alustasime jahipidamisele sarnanevat eksperimenti ehk asusime läbi käima söögikohtade menüüsid. Mitte, et meil veel nälg oleks olnud, aga minu elu käibki söögist söögini ja ma pean olema teadlik, kust ja milline see järgmine kõhutäis tuleb. 

Menüüde sirvimine oli omamoodi kultuurišokk. Kui arvasime, et leiame sealt midagi mõistlikku, siis pidime kiiresti ümber mõtlema, sest neil oli vist mingi Imelike Söökide Festival käsil. Kärsatatud porgandid kadakamoosiga, margerita e poolpaljas pitsa, burks ja friikad, udupeened sushid stiilis piparkook, peet ja maksapasteet, singi-juustu-oliivivaagnad. Viimane on muidugi klassika, aga ma ei ole neid kunagi sallinud, sest tekib tunne, et hakklihasoust ja kartul ja muu normaalne söök sai otsa ja siis tuli külmkapist kokku kraapida ja taldrikule panna kõik see, mis veel järel oli.  

Aga kalasupp? Tallinn-Stockholmi liinil Baltic Queeni peal saab Alexandras kolme kala suppi. Siin ei paistnud kalasuppi kusagil ning järsku sai see roog mu kinnisideeks. 

Kuna ekslemine ja menüüde sirvimine võttis lõpuks võhmale, käisime vahepeal kajutis oma emotsioone alla loputamas, telekat vaatamas ja õhtu suursündmuseks ehk bingoõhtuks häälestumas. Sest kui kuskil on võimalik midagi võita, siis oleks lihtsalt viga see võimalus raisku lasta.

Bingo

Bingoks valmistumine algas Maakale omaselt. Suurejooneliselt ja kaootiliselt. Ta otsustas, et teksad pole piisavalt pidulikud ja üritas endale selga tõmmata pika pisikeste lilledega seeliku. See osutus staatilist elektrit täis õudusunenäoks. Keris end talle ümber jalgade, keeldus vabalt ja elegantselt langemast nagu see teoorias ju olema peaks. Maaka vehkis, sikutas ja loopis oma jalgu, kuid miski ei aidanud. Ta nägi välja nagu puudega merineitsi. Lõpuks andis ta alla ja otsustas, paari ropu sõna saatel, et jääb teksade juurde. 

Enne uksest välja minekut heitis ta veel pilgu peeglisse ja nentis sügava elutarkusega: „Siin ei lähe ka enam midagi paremaks.“

Ütlesin, et peeglisse vaatamisega pole küll mõtet oma õhtut ja tuju rikkuda ning riputasin oma musta jope peegli ette. Kohe tundus olemine hulga parem.

Suundusime läbi kolme korruse ulatuvasse ööklubisse, mille esimesel korrusel müüdi bingo pileteid. Maaka ostis piletid, 5€ tk, mina võtsin õlled, 5.9€ tk. Nisuõlut ma ei julgenud tellida ja jäin kindlaks Lapin Kultale.

Bingoga läks nagu alati. Me ei võitnud. Maakas oli küll endale parema pileti võtnud, mis nagu isegi lubas, ehk siis tal puudus pidevalt ainult üks ruut. Aga ega ta ainus olnud. Tundus, et keegi on O-tähega pallid bingomasinasse lisamata jätnud. 

Pinged kerkisid, inimesed hingasid sisse ja hoidsid hinge kinni, kuni see viimaks juhtus. Orgastiline Oskar tuli masinast välja ja tegi kaks osalejat korraga õnnelikuks. Rahvas oigas, plaksutas ja ohkas korraga ning bingomäng läks edasi nagu ikka. Võitjad olid rõõmsad, ülejäänud tõid baarist omale jooki juurde ja keskendusid järgmistele ridadele. 

Lõpuks leppisime, et O-d pole meie jaoks ja otsustasime tuppa tagasi minna. 

Ikkagi sööks veel midagi...

Peale bingot patseerisime kajutisse tagasi tühjade käte ja pisut täis peaga. Väikse rummi peale teeb Lapin Kulta asju, mida ta muidu ei teeks. 

Lesisime, vahtisime mõnda aega telekast kokandussegust deidisaadet ja kaalusime juba isegi magama minemist, sest päev oli pikk olnud.

Aga siis tuli nälg.
Selline hästi pisikene, mis nõudis veidi kalasuppi või sada grammi. Liha. Ei mingit garneeringut, hernest, kärsanud porgandit, saia, kartulit ega kastmeid – lihtsalt tükikest ausat ja ehedat liha. Mingit suurt praadi lihtsalt ei oleks jaksanud ära süüa ning lasteportsjoneid meile ilmselt müüdud ei oleks. 

Otsustasime, et parim variant on poodi minna, kuigi me teadsime juba ette, et ega sealt süüa leia. See polnud Tallink, kus võid riiulist haarata viinamarju, lihapirukaid, pödrakonservi või kohukesi. Siin valitses teine elukorraldus. Pood oligi söögi mõttes täpselt nii kasutu, kui mäletasime - palju kaloreid ja täitematerjali, aga miski sellest ei olnud toit. Kõige söödavamad asjad, mida silm märkas, olid nahast püksirihmad ja Gucci käekotid.

Aga siis, kui lootus juba hääbus, märkasime peidetud riiulit, millel laiutasid vinnutatud lihad, 100€/kg, ja mingid suitsuvorstijupid, 40€/kg. Alternatiiv olnuks kuskil steik või burks tellida ja siis kuklid ja kartulid ühes kastmega üle parda heita, nii et vorst tundus igal juhul parem variant. Sest ilmselt oleks meid neile saiadele järele kalasöödaks visatud või mingisse veealusesse kartserisse viidud. 

Lõpuks, nelja vorstijupi ja paki soolapähklitega, naasesime oma koopasse, sõime, jõime lonksu vett peale ja tundsime, et peab päeva lõppenuks lugema. 

Ja siis oligi öö.

Teisipäev 25. veebruar 2025. Stockholm

Hommikul ärgates oli mul lootus, et ehk on paadi toiduvalik öö jooksul imetabasel moel paremaks läinud. Nii et asusin luurele. Ja siis ma leidsingi midagi imelist.

Ühes sööklas, nimega Melody, auras suur pott putru. Kaerapuder vist. Kõrval seisis suur purk maasikamoosiga ja korv väikeste võipakkidega. See oli tol hetkel maailma kõige ilusam vaatepilt.

Ma ei raisanud aega. Tormasin tagasi kajutisse, virutasin ukse lahti ja hõiskasin Maakale: "LEIDSIN PUDRUPUHVETI! Pane sussid jalga, lähme!" Maaka oli veel pooleldi unes ega jaganud esiti, mis toimub ja miks ma nii ärevil olen, aga sõna "puder" suutis teda päris hästi motiveerida. Suundusime söögitriumfi poole. Puder 2.50€. Võtsime ka kohvi, 2.80€, ja valisime aknaaluse istekoha, lootuses nautida ilusat merevaadet. Paraku olid aknad määrdunud ja ilm nii udune, et ainus, mida nägime, oli hägu ja mõni veepiisajälg. Aga see polnud oluline. Meil oli puder.

Väga hea, piisavalt soolane puder oli

Söögiga rahulolevalt asusime päevaplaani kinnitama. Otsustasime, et:

• Käime Fotografiskas, sest kultuur on kohustuslik ja ehk saab seal ka ilusaid pilte teha.
• Jalutame veidi, et linna, merd ja inimesi vaadelda. 
• Lõunaks sööme Ikoonilisi IKEA Lihapalle, mida mina polnud kunagi varem söönud. Ja kui neid üldse süüa, siis loomulikult Stockholmis.

Kõik tundus tore ja paigas, nii et ostsime omale ka ühistranspordi päevapileti, mis, nagu selgus hiljem, osutus täielikuks veaks.

Läänemere tripp I

 by W

Esmaspäev 24. veebruar 2025. Tallinn-Helsingi

Maakaga ei olnud kohtunud septembrist saati.
Taaskohtumine Balti jaamas oleks pidanud olema nii, et paned käed laiali jooksu, langed hingeldades kaela ja ütled midagi südantsoojendavat ja ....
Tegelikult ei öelnud ma isegi tere, vaid mörisesin juba viie meetri kauguselt "Kui ei ole mutikleit, on mutisaapad!"

Mutisaapad

Mõni teine oleks võib-olla ümber pööranud ja Aegviidu rongi tagasi läinud, aga Maakas ei viitsinud solvuda, tõi kuuldavale ühe "ooeeehhh" ja tegi näo, et see kõik ongi normaalne tervitus. 

Trammi abil jõudsime A-terminali. Aega veel oli. Istusime.
Järsku hakkas Maakas nihelema ja pomises veidi mornilt, et tema mutisaabaste küljes on kanasitta, mille peaks äkki ära pühkima. Andsin talle pabertaskuräti ja ütlesin, et mul on neid veel, küsigu julgelt. Aga Maakas, olles suurema sõnniku eemaldanud, läks kioskisse ja ostis lisaks energiajoogile veel mitu pakki salfakaid. Saapad neid enam ei vajanud. Kas ta oli veel kusagilt kanasita või millegi hullemaga koos? Seepärast ei maksagi inimesi kohe kallistama tormata.
Aga enam polnud aega juurelda ega küsitleda – laev ootas. 

Eckerö Finlandia oli igavavõitu, veidi väsinud interjööriga ja kuidagi lootusetult tuttav.
Kui sa oled elus juba viis või enam korda suure laevaga sõitnud, siis ongi see umbes sama põnev nagu liinibuss, isegi kui sa selles konkreetses bussis varem olnud ei ole.
Maakas jõi alustuseks ühe kohvi, 2.80€.
Siis kõndisime paadi risti-rästi läbi ja kohtasime justkui hommikumantlis noormeest, keda Maakas jõllitas, kommenteeris, ja siis ettevaatlikult küsis, kas tema, Maakas, ka erineb "tavalistest inimestest" oma riietusega... noh, minu meelest erineb küll.
Põikasime ka paadipoodi, kust soetasime minialkopudeleid- 3tk, vabalt valitud assortii, 10€. 

Pärast seda, kuna välitekkidel oli udune, külm ja tuuline, istusime laevabaari maha ja tellisime aja parajaks tegemiseks Lapin Kulta õlled. 7.50€ tk. See oli veidi valus, aga maksad ja jood või ei maksa ja vireled. Minu pikaaegne kogemus ütleb, et 0.5l õlut lühendab üht tundi ca poole võrra. 

Helsingi tervitas meid… mitte just avasüli, vaid pigem juba laevalt tuttava tuima, külma ja uduse ilmaga. Helsingi - linn, mis on veebruaris veidi hall, räpane ja morn. Paljud linnad on. Me ei hakanud selle pealevajuva halliga pikalt tegelema ja tellisime Uberi. Lasime end Läänesadamast Vikingi terminali viia. Alla 10€. Seal ootas järgmine laev ja uus võimalus paremat tuju leida.

Vikingi terminalis oli meil mitu tundi tühja passimist ees ja kui miski on ajaraiskamine, siis on see kaardipaki ja lauamängudeta laevaterminalis ootamine.
Seega otsustasime olukorra veidi meeldivamaks teha ja tellisime nisuõlled. 10.50€ tk. Jälle valus, aga puhkus ikkagi ja pool ooteajast maha, eksole.
Maakale nisuõlu eriti ei maitsenud. Jõi, halvustas, siis jõi edasi. Lõpuni.

Kui hakkasime Viking Cinderella peale liikuma, avastasime juhuslikult, et pardale minekul oli võimalik teha väike shortcut WC-de poolt. Mitte et see oleks ametlik marsruut olnud, aga me ei ole ametnikud ka. 

Kui kajutisse jõudsime, oli see väike – nagu ikka –, aga vähemalt oli seinapilt ilus. Selline klassikaline laevakajuti interjöör, mis püüdis olla luksuslik, aga tegelikult ütles selgelt, et "selles toas magatakse, mitte ei naudita interjööri: vahepeal möllatakse laevas ja kulutatakse raha".

Vähemalt olime pardal. 

Kruiis Helsingist Stockholmi võis alata.

Olime päeva jooksul ainult kallist õlut ja närust ooteaega manustanud, kõht oli juba üsna tühi. 

Olin Maakale ammu Eesti Vabariigi pidupäeva puhul kilu lubanud, sest ega keegi ei garanteeri, et Helsingist Stockholmi sõitval laeval sellist traditsioonilist delikatessi serveeritakse. Mu kõhutunne ütles, et kui ma selle eest ise ei hoolitse, jääb Maakas pidupäevata ja teeb mu elu pärast ebameeldivaks.

Niisiis, kajutisse jõudes asusin kohe tegutsema. Tõmbasin kotist välja eile kodus tehtud munavõi, rukkileiva korvikesed, Tallinna kilu filee, rohelise sibula ja – igaks juhuks – veidi saia. Lisaks olin varunud ka pepperoni täissuitsuvorsti ja pisikese punase sibula, sest kunagi ei tea, millal tekib vajadus midagi juurde kombineerida.

Kilu alkoassortiiga

Maakas jäi toiduga vist rahule. Mõmises ja sõi, päris kiiresti, mis oli parim võimalik hinnang. Aga siis tuli mul meelde see üks asi, mille ma koju külmkappi unustanud olin – soolaseenesalat! Sellega oleks saanud leivakorvikesed veel pidulikumaks timmida. Aga nüüd, seenesalatita, oli Maakal põhjus mind veel kaua süüdistada. Sellepärast, et nüüd, kui ta teadis, et tal oleks võinud olla ka seenesalat, tundus selle puudumine täiesti andestamatu.

Ja nii see kruiis algas – täis kõht, veidi süümekaid ja laev, mis asus rahulikult Stockholmi suunas loksuma.

* laevapiletid.ee - kui keegi veel, peale Maaka, ei juhtu teadma, siis see, Estraveli hallatav leht, koondab ümberkaudsed marsruudid, kellaajad ja hinnad, et ei peaks kõikide teenusepakkujate kodulehtedel sobrama. 

Klassika

 Üks:

Kaks:

Kolm: 

Neli:

Sotspoliitiline pensionikahvel

by W

Tõnu Oja pensionist: minu arvates, eriti nüüd rahapuudusel, ei tohiks täiskohaga töötavatele pensionäridele täispensionit maksta

Eestis on EL-i suurim töötavate pensionäride osakaal

Mul enesel on vanaduspensionini veel omajagu aega. 

Olen päriselt kohanud ja tean mõndagi inimest, kes pensionieas, vitaalsena, töötamist jätkab, sest ta naudib seda, on peaaegu asendamatu oma erialal, asutuses jms. Äri- või loomeinimesed.
Nagu Ita Everitki ei sundinud miski, peale terviserikke, tööst kõrvale jäämast. Ilmselt, vist, oli töö osa tema identiteedist.  

Tõnu Ojal on Ita Everiga mõndagi ühist. 
Proovigu keegi öelda, et Anne V. või Oleg G. võiks nüüd koju sussi sahistama jääda, vanainimene ikkagi...

Aga need pensionärid, kes töötavad nt poes kassiirina? See ei ole ju enam see... kutsumuse pärast. Tulumaksu komponent on seal juba nagunii. 

Ahjukartul sealihaga (7 komponenti + need muud)

 by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal külm Earl Gray tee tilga sidrunimahlaga
• Poolõhtul eilane hernesupp
• Õhtul ahjukartul-porgand seaga

Ajakulu kokku 2h, millest 1.5h on üsna passiivne. 

• Sea kael, 4.28 (Maxima kampaania 3.99 kg) ... alati on tegemist, et väike tükk leida, 2+kg kipub olema see vaakumpakend
• Kartul 0.5 (0.39 kg)
• Porgand 0.4 (0.59 kg)
• Kaalikas 0.0 - ma arvasin, et külmikus on üks minikaalikas, aga see oli sealt kadunud samamoodi kui sokid pesumasinast
• Küüslaugusool 0.1
• Sool, must pipar 0.08
• Toiduõli 0.05

Kergemaks neelamiseks juurde:

• Mädarõigas 0.07
• Salati-kastme ristsugutis e hapukoor rohelise sibula, soola, sutsu sinepi ja hapukurgiga 0.9 (COOPIS on kilepakis 400g Peipsi hapukurk kampaanias 1.79)

Kokku ca 6.5 ja ma söön seda 2 päeva.
... pool greipi ja veidi köömnega hapukapsast läheb une-eelseks snäkiks, alla 1 väärtuses. 

Päev kokku 6 kandis. 

Hernesupp (9 komponenti)

 by W

Tööle kohale ei olnud vaja minna. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi.
• Lõunal eilne riisimudru kalkuniga
• Õhtul hernesupp

Ajakulu ... 3h kandis, aga sellest 2 ei teinud ma aktiivselt midagi, herned likku eile, kondid keesid ja keesid, üsna segamatult. 

Malmist supipott on muidu 42 a vana

• Suitsukondid, ca 0.7kg, Maks ja Moorits, viimse päeva -50% 0.9
• Herned, Baltix 0.3 (1.79kg)
• Kruubid Extra Line 0.15 (1.24 kg)
• Sibul 0.15 (0.49 kg)
• Porgand 0.25 (0.59 kg)
• Kartul 0.1 (0.39 kg)
• Roheline sibul 0.3 (endiselt 12.99 kg)
• Rohelised külmutatud herned 0.4 
• Sool, pipar 0.1

Kokku ca 2.7.
3+L suppi, millest ööga saab paks kört e 3 päeva söön seda, vett ja midagi (sool, roheline) lisades.
... banaan ja paar õuna, veidi hapukapast, max 1.5 

Päev kokku nii 6 EUR

Munariisikalkun (12 komponenti)

by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi.
• Lõunal 2 singirulli, 2 miniatuurset kiluleiba ja banaan tööl (tööandja kulul)
• Õhtul munaga praetud riis ja kalkun

Vast 30 min läks aega. 

Muidu oleks ma liha munaga praetud riisi sisse tükeldanud, aga kalkun on mu "lemmikloom," mida, õige maitse nautimiseks, ei saa mudrusse tükeldada. Praadisin kalkuni rinnafileelõigud eraldi, vaid soola ja pipraga. Ja üldse - krdi kalliks on igasugune kalkun läinud, isegi -30% ja -50% allahindlustega...

Komponendid:

• keedetud riis, üleeilne 0.3
• viimse päeva -50% kalkuni rinnafilee, 400g, 2.79
• 3 muna 0.54 (Selveris 1.79 karp ... need odavamad olid otsas, aga COOP pakub M Säärtumune ka üldse 1.19 karp)
• sojakaste 0.3
• toiduõli 0.2
• sool, pipar 0.1
• austrikaste 0.2 (jaanuaris aegunud, rsk, õnneks saab kohe otsa ka)
• riivitud porgand 0.15
• külmutatud herned ca 150g 0.5 (Maxima Well Done 400g 1.25)
• roheline sibul 0.3 (12.99 kg Maximas - pöörane)
  
• redis 0.15 (100g lehtedega kimp Maximas 0.49)
• kuivatatud till 0.05

Ca 6€ ja ma söön seda põhitoiduna 2 päeva, endiselt 3 inimese suur protsjon.
... ja ca 200g hapukapsast köömnetega nii 0.7 väärtuses

Päev kokku 5 ringis. 

Fine dining

 Kui W teeb endale ise süüa, siis mina end juba köögis ei vaeva. Milleks siis restoranid ja kohvikud ja tanklad ja pubid on, eksole. Pursuielu on hea, aga nii pagana kallis, et....see mõjub figuurile hästi.

Nali naljaks, vahel võib. Käisin Norra mõisa tekitatud pop-up restoranis ööeinet võtmas. Mitte nälja pärast, mõisa tahtsin näha. Ma olen seal sees käinud kui tegu oli veel katusega betoonkarbiga. Tühjad aknaavad, mitte ühtegi muud materjali kui betoon. Hoone vahepealne omanik oli jäägitult hävitanud kõik ahjud, vahelaed ja seinamaalingud. Kuna ma neid kunagi näinud ei ole, siis on mu lein õhuke. 

Praegune omanik rabeleb karbi sisse tube ja saale ehitada, plaanis on sinna mingi uhuukool asutada. Ilusasti ehitab, edu talle, arvaku ma sest koolist mida tahes. Koht saab vähemalt elusaks jälle. 

Kuiväga uhuu see kool saab olema võite arvata õhtueine menüüst. Ausõna, selline oligi ja isegi ettekandjate käest ei saanud muud infot, sest "ma ei tohi seda öelda"

Söögid olid head, kuigi magustoitu - kuumi kirsstomateid ülimagusas vaniljekreemis sinihallitusjuustu puruga - ma teine kord ei telliks, liiga veider näis. Seekord sõin ära, sest saage aru: kõige eest oli makstud!

Terav sigariisimudru

by W

Küsimus: kas ja kui palju sa retsepte järgid või näpuga järge ajad? 
Ma vaatan heal juhul 3x aastat mingit retsepti ja juhist, see on küpsetiste ja magustoitude korral, millega ma väga ei tegele. Muidu on nagu on, kõhutunde järele ja kõik läheb erikombinatsioonides ja kogemuspõhiselt loosi. 

Vahepealne menüü koosnes eelmise söögiloba nuudlijääkidest ja mulgipudrust – viimane on ebaesteetiline, ent uskumatult rahakotisõbralik kõhutäide, mis end üsna iseseisvalt valmistab. Kui kartuli koorimine, kruupide loputamine ja liha-sibula tükeldamine kõrvale jätta. Kalorite, aja ja maitse mõttes hea investeering. Eriti, et seda toitu ei tee ju vaid üheks päevaks, homme pannil on veel parem?

Aga täna tuli jälle vaim peale. Niivõrd-kuivõrd. 

• Hommik - tass kohvi
• Lõuna - tass külma teed
• Õhtu - terav sigariis ja puuviljad

Tööga on kuidagi kiire ja hapu praegu ja sellistel perioodidel eelistan ma võimalikult väheseid nõusid määrivaid ajasäästlikke lahendusi, kus kõik ühte potti või pannile kokku lendab. Mudruks nimetan neid sööke. Peaasi, et köögiviljad e salat seal sees on, sest tegelikult võikski ma end ainult liha sööma unustada. 

15 komponenti läks, ise ka imestan. Ajakulu 30-40 min. 

• Viimse päeva sea kaelakarbonaad 380g allahindlusega 2.30, tükeldasin
• Viimse päeva shampinjonid üleeilsest, ca 100g 0.3
• Maxima Extra line riis 1.09 (2/3 jäi kuivalt üle) 
• Sibul eee... 0.05 (0.69 kg)
• Küüslauk eee... 0.2 (5.99 kg)
• Tomat eee... 0.3 (1.19 kg)
• Kurk eee... 0.3 (3.99 kg)
• Porgand, riivitud ja suur eee.. 0.2 (0.59 kg)
• Kuivatatud till eee... 0.08
• Sool, pipar, tilk sojakastet eee 0.2
• Veidi võid ee... 0.3 (Selveris Läti 82% Zemaitos Pienas täiesti normaalne või 1.19 200g pakk)
• Spl jahu eee...0.02
• Tl ketšupit 0.1. Tomatipastad on enamasti kas liiga suured või liiga konsentreeritud ja ma ei ole kindel, et ma ülejäänuga lähipäevadel midagi teen.  
• Näpuotsatäis Santa Maria kurkumit + ingverit 0.1
• Santa Maria Chilli Explosion jahvatust 0.15

Peotäis spinatilehti sinna sisse ja röstsai neutraalse toorjuustuga kõrvale oleks ka väga pro olnud, aga neid asju mul ei olnud. 

Ca 5 eurot ja ma söön seda põhitoiduna 2 päeva, endiselt 3 inimese suur protsjon; pann on 28cm.

... ja väike banaan, 1/3 greipi ja paar õuna, max 1.5 väärtuses (COOP-is on Leedu päritolu Tellissaare väga hea õun 0.49 kg).

Päev nii 5 eurot. Või lausa 7 kanti, kui ma peaks otsustama paar viilu leiba ja täna soetatud -50% sinepikastmes heeringapurgi juba õhtul ette võtta. 

Keedetud riisi jäi ka üle. See odav Maxima Extra Line riis on külmalt salatiks või rice fried egg-iks üsna raskesti käideldav, jube kleepuv mass, pese enne palju tahes, aga no midagi ma sellega pean tegema. 

Ajasin masinmõistuse lolliks

Ma pole oma võõrkeeleoskuses kindel, pidevalt teen oma elu lihtsamaks kasutades näiteks automaattõlke abi. Aeg-ajalt teen seda ka selliste tekstidega, mille jaoks ma reaalselt seda abi ei vajaks, aga nii tore on nurki lõigata.

Loomulikult kontrollin tulemuse kriitilise pilguga üle, mõnikord annab masin enam kui pentsikuid tulemusi. 

Seda, et kui abimehe päises jätta registreerimata õige keel, millest tõlkida tahaks saab tulemus olema kummaline ma juba teadsin. KUI kummaline see olla saab nägin ma täna. Tahtsin laisk olla ja tõlkida teksti eesti keelest muusse keelde. Kuna olin just itaalia kolleegide kirja läbi masina  lasknud oli tõlkevariant "Itaalia -> Eesti", see jäi kahe silma vahele.

Vasakul on minu tekst, AI arust oli tegu itaaliakeelse ponnistusega. Paremal tekst, mida AI mulle tõlkena pakkus.

Ma ütleks, et tõlkeprogramm pritsis omal moel romantikat välja.