...ja kui raske on inimesel, kes loeb mustikaid, teistega samasse maailma sobituda.
Urmas Sisaski lugu jääb selles suves Linnuteena särama. Nukker teekond mille üle sai kohati rõkkavalt naerda ning mille lõpus nohisesid mõnedki lõõrid pisaraid üles kiskuda. Pimedas oli hea ninasügamist teeselda, käeselg põskedele soolast märga laiali pühkimas.
Tasustamata näitlejad - kohalikud lärmakad varblased ja naabrite kirglikud kuked - olid nii omal kohal, et hakka või arvama, et nad olid etendusse sisse kirjutatud.
Akustika eest hoolitsejad on ses näidendis imetegijad. Ei mäleta lähiajast sellist umbehead helikvaliteeti. NUKU koori iga paus oli kui viisi sisse lõigatud kuristik.
Aitäh, igatahes, jah, onju, muidugi!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar