neljapäev, 3. august 2023
Nuku lugu
pühapäev, 23. juuli 2023
Ristumine peateega. Jäneda
Võimalik, et ma olin viimane inimene Eestimaal, kes ei olnud näinud ei filmi "Ristumine peateega" ega mitte ühtegi lavastust. Ma ei teadnud, kes neis rollides varem esinenud on. Teate, isegi näidendi sisust oli mul umbeudune aimdus. Noh, et noor paar eksib peaaegu kanajalgadel onni, kus elab üksildane meessoost Baaba-Jagaa, kes tänu kudkalakesele miljardäriks on saanud. Rikaste värk, raha oli kõvasti kulutatud ka juba - kempsupaber, mobiil...ja mis see kolmas asi oli, ei mäleta.
Kohe esimestel minutitel näis kõik vale. Vanameest ei olnud, oli tõnuojalik noor mees, kergelt justkui peast lihtne. Pisike paanika käis varbaid närimas, õnnetu "Aabitsa Kukk" tuli meelde, kas tõesti jälle sama jama...
Sama ruttu kui kole hakkas, hakkas ka ilus. Kõik sobis, Laura oli küps kaunitar, Osvald armunud nooruk, tõnuojalikkus ei häirinud üldse, paik mängis ideaalselt kaasa.
Pullitalli kõvad istmedki ei tuletanud end meelde, mingil hetkel avastasin, et istun pinges, ettepoole kallutatult - mis nüüd saab, mida nad teevad, mis juhtub..?
Moraaliga näidend. Moraalilage mina siiski tahaks omaenda kuldkala ja miljardit või paari, palun...
Pildil olev rallipill on kindlasti sadade peateede ristmikega kohtunud. Vaene on ikka nagu ta taustal olev semugi.
esmaspäev, 17. juuli 2023
Navigeerimisest
Nädalavahetusel käisin looduses.
Pestud, kammitud ja toidetud loodus oli, toideti seal mindki, pesema ja kammima pidin ise.
Tegelikult mõtlesin, et küsiks erinevate it-tehniliste navigeerimisvidinate kasutuskogemuste kohta, nädalavahetuse kogemus oli enam kui põnev. Pikk lugu lühidalt: koht, kuhu sõitsin asub üsna korralikult metsa keskel. Maanteel sattusin samasse paika sõitvate inimestega ühte kolonni, kuid äkki teatas mind abistav seade, et pean kohe vasakule pöörama. Ma olen kuulekas, hälbisin reast, tekitades tagapool sõitjatele tõenäoliselt "mida ta seal ees sipleb?"-hetke ja sööstsin võsavaheteele. Pärast paari kilomeetrit tajusin, kuidas ootamatult vait jäänud juhendav hääl mu telefonist mulle vaikselt õla peale ronis, natuke kõlvatult kõrva näkitses ja sosistas kuumalt: "ma tean otseteed!"
Klassikaline õudusfilmi algus. Pikk käänuline tee võpsikus, kahtlase välimusega purded, varjud ja tolm.
Niisiis, hoolimata faktist, et ma kohale jõudsin tekkis teiste saabujatega vesteldes tunne, et niipalju kui telefone ja navigatsioonisüsteeme nii palju ka erinevaid radu mida pidi kohale jõuti.
Waze, google maps, autode GPS-id. Ma ei tea, ehk on veel midagi, aga paljud kurtsid, et tee oli "huvitav".
Aga ükskord algab aega,
Kus kõik navid omavahel
Lausa lähvad üksteist lööma
Lausa lükkama radadelt
Ma otsin oma paberkaardid välja, mis muud.
neljapäev, 13. juuli 2023
Asteroid City
Ammu pole enam üksi kinos käinud, täna läks napilt. Saalis oli vist kolm inimest peale minu veel, seega ametlikult täiesti üksi ma ei olnud.
Ammu pole enam midagi diipi vaadanud. Täna oli nii diip film, et lausa kajas vastu. Ma ei saa siiani aru, kas tegu oli draamaga või komöödiaga, aga ütleme siis nii, et paganama aritlaste jauks oli tegu draamaga, aga matsid naersid. Ma olen nii peen mats, et ma muigasin, tühjas saalis oli kõhe valjusti naerda.
Kõigepealt muigasin ma joonisfilmilaadse kunstnikutöö üle. Mungo Thomsoni uduvaba natuke liiga teravate piirjoontega kõrb. Seejärel inimesed. Taibud ja nende neurootilised ülalpidajad. Tulnukas. Jeerum, muidugi tulnukas. Varganäo ja raamatupidaja sohipoeg. Ja kes filmi on näinud, siis lind. Lindu märkasite? Jooksurkägu on kõrbes nagu meie musta kassi antipood: läheb üle tee ja seega ei lase kurjadel vaimudel sind kätte saada. Kõlab ju diibilt?
Nüüd siis filmisoovitus: minge kinno ja vaadake Indiana Jonesi. Mineviku ilusmees teeb tükka ja päästab kaunitari. Käisin, vaatasin - tõestatud, päästis! M.O.T.T.
kolmapäev, 5. juuli 2023
Kas keegi teatrisse tahab?
Juhtus äpardus ja meie kutuurihuviliste seltskonnal jooksid kaks üritust üksteise selga.
Kes tahab suvist väga kerget meelelahutust, sellele on pakkuda neli piletit:
Üks neljast on sooduspilet (õpilane, pensionär)
Et pakkumine ahvatlevam oleks, pakun pileteid kokku 70. euroga.
esmaspäev, 3. juuli 2023
Me peame rääkima
Me peame rääkima.
reede, 23. juuni 2023
Ja ma ei maga mitte silmatäitki teie poolt pakutavat und!
Need ööd tulevad ette teatamata. Õhtul heidad voodisse ja hommikul tõused sealt sama targalt üles, vahepeal oled pähe õppinud tapeedimustri peenimad nüansid ja tead juba ette milline röökvarblane mis kellaajal kõri puhtaks köhib.
Täna kires kukk esimest korda kella kolme paiku. Kell neli hakkas mul kade ja läksin tegin kanakuudi ukse lahti. Miks mina üksi pean üleval olema, olgu kanad ka!
Tühjagi. Dinosaurused kiskusid teki üle pea ja soovitasid mul munele minna. Nüüd mõtlen: minna rohima või muneda edasi?
reede, 2. juuni 2023
Põllumajandusaruanne
reede, 26. mai 2023
Massiivne itk
pühapäev, 14. mai 2023
13 ja laupäev. Mats linnas, roosi ei olnud
ERM, katusel maja, molutamine, komistamine Prima Vista ettekannetele Kirjandusmaja hoovis, molutamine, teatrietendus, kojusõit läbi suvise öö.
ERM, esmakordselt. Jep. Piinlik muidugi, et varem käinud pole.
Kuidas kirjutada muuseumist? Teate, see on sihuke maja, milles hoitakse vanu asju. Mõned asjad on vanemad, mõned mitte nii vanad. Asjade juures on infotahvlid, mis ütlevad vaatajale ette mida selle asjaga tehti ja muudki asjassepuutuvat.
Me ei jõudnud talutoolide näitusele, sest avastasime oma vea juba taaskord väljapääsuni jõudnuna ja ma mängisin pidurit, sest jalg keeldus koostööst. Ikkagi mitu tundi vantsimist.
Väike märkus inimestele, kes näitusi disainivad: kribukirjas info, mille strateegiline asetus on teinekord ergonoomiliselt nõmedas kohas ja, olenevalt eksponaatidest, teinekord metsikult hämarasse peidetud väsitab kohutavalt. No käige oma väljapanekud läbi kujutades end krigisevate liigestega vaegnägijaks, ehk siis mõistate.
Katusel maja. Ma läksin sinna täis eelarvamusi (lapsik meelelahutus, eks ma siis vaatan üle ukse, kui noored nii väga tahavad).
Nii palju, valjusti ja vabastavalt pole ma ammu naernud. Meeled läksid kohe sassi ja meist sai kari purjus madruseid sügistormis laeval. Naer ei olnud see, mida me naerame anekdooti kuuldes - teisel korral on puänt juba teada, enam pole nii naljakas, me naersime nagu lapsed, keda talla alt kõditatakse, aga ilma kõditamise piinata.
Prima Vista lugemisüritusele sattusime nii juhuslikult kui üldse võimalik. Purskkaevude ääres molutades kostis aplaus ja publiku heakskiitev mõmin kõrvu, hiilisime ligi ja meid viibati hoovist üles.
Kena tütarlaps loovutas mulle võrkkiige ja nüüd ma võin ametlikult öelda, et olen kultuuriinimeste üritusel pikutamas käinud. Pikutamisvõimalus ajaski mind sealt päris kiiresti ära, ma oleks seal päris kindlalt magama jäänud. Päev oli selleks ajaks kestnud juba pikalt ja mu päevane iluuni, teate küll.... Oleks-poleks-tuleks - vähem väsinuna ei oleks ma sealt pagenud.
Muide, molutamine on ka äärmiselt mõnus tegevus. Kui silmad lahti seisavad, siis on uskumatult lahe inimesi vaadata. Kui ei seisa, siis inimesed vaatavad tõenäoliselt mind.
Selleks ajaks kui etenduse aeg lähenes olin tegelikult nii väsinud, et see paistis välja. Ühel kaaslastest juhtus rõivastega parandamatu õnnetus ja me pidime talle uue kleidi ostma ning kaubamajas nimetas minust ehk viisteist aastat noorem müüja mind pisut üle kolmekümnese noore naise vanaemaks. Võeh. Tulevik on tume. Aga võibolla ta alahindas mu kolleegi vanust? Ma igatahes eelistan seda varianti.
Ja viimaseks etendus. "Pisuhänd 2".
Armas aeg, kuidas esimene vaatus venis. See oli nagu Eesti film. Pikad pausid, lauseehitus, kus "anna mulle õun" asemel öeldakse "minu armas emapoolne nõbu, kas sa oleksid nii lahke ja ulataksid mulle vilja roosõieliste hulka kuuluva puu otsast?", sündmusteliini hõredus.
Nojah, aga ikkagi omamaine etendus.
Teine vaatus oli tihedam ja kaasahaaravam, see silus alguse koperdused.
Võis vaadata, kui just meeletu gurmaan pole, ma ei kahetse.
Gurmaanlusest: Hansatall, Sheakespeare ja Vaga Mama. Päev oli jube pikk, noh. Aga täna (veel) süüa ei taha, palju sai.