Läksin filmi vaatama eelarvamustevabalt, vähemalt ise arvasin nii, aga ju see oli lihtsalt üks veider vale iseendale.
Pajude arvustuste ja loetud kogemuspõhiste muljete järgi ootasin korralikku feministlikku taldrikutäit roosas kastmes, aga tulemus oli nagu hamburgerit reklaami järgi ostes - koheva kukli ja mahlase kotleti asemel olin saanud kuiva saia vahele litsutud leige kõõluseportsu.
Mis mul viga on?
Noorimad kinokülastajad itsitasid füüsiliste naljade peale. Kuivast tassist joomine, Keni põrkamine vastu merd ja muu säärane.
Raasuke vanemad leidsid rõõmu nukumaailma ilma mootorita autodest ja avakosmoses laperdavatest kosmonautidest.
Täiskasvanu mõistusega publik süvenes feministlikesse tiraadidesse ja kildudesse - see oleks ju teoorias ka mind pidanud haarama, aga tunne oli sama kui tahaks pangest kamaluga värsket vett võtta ja ämber on kuiv, sentimeetri jagu on ehk vett, põhi on vastas. Käeselja saab märjaks, sügavust napib.
Vabandust, ma armastan metafoore.
Aa, ma tean - ma olen lihtsalt vana. Ja Barbiet mul ka pole olnud. Kuigi mingis eas oleksin selle nuku eest oma neeru kinkinud.
Oppenheimerit peab vaatama minema. See EI SAA nii untsu minna, onju?
Ah, ma tean ette, mis mind seal häirima hakkab: peategelast mängiv näitleja on valitud väga hea, aga inimesena ta mulle ei meeldi. Justkui tunneks ma teda, eksole? See on igal juhul eelarvamus, häbi mulle.
Ikkagi lähen vaatama.
Kinos läheb ehk üle.
Postitused
midagi pole sul viga, tavaline suvaline hollivuudi tasemega kerge sotsiaalse vürtsiga komöödia lihtsalt.
VastaKustutaMa arvan, et suur vaimustus tulebki sellest kontekstist, et tavalise suvalise komöödia kohta on üllatavalt sotsiaalne mõõde ja seda ei osatud algul oodata, seega meeldiv üllatus.
Kui lähed juba ootustega, et on oluline sõnum ja übervaimuka, siis on pettumus.
Ilmselt on sul õigus
KustutaAga mulle meenus äkki, et kunagi oli blogimaailmas üks kirjutaja, kes käis usinasti teatrietendusi vastamas ja siis kirjutas pikalt ja põhjalikult kui vilets ja tobe see vastnähtud tükk ikka oli.
Mulle ei meenu temalt ühtegi kiidusõna või rahulolumühatust. Küllap neid oli, inimese mälu on valikuline ja ma olen inimene.
Mis kole õnnetus oleks ise samasuguseks muutuda....
Danzumees? Ma loobusin tema blogi lugemisest, sest etenduste kadalipus orienteerumiseks küll abi ei olnud. Ja milline mass etendusi!
KustutaEieiei, Danzumees on tolle kunagise blogija kõrval nagu tõeline päikesejänku!
KustutaMa ka nagu mäletaks. See oli päris lahe sell, pmst sõimas kõike mida nägi :)
KustutaBarbit aga vist ikka peaks vaatama. Peab ikka kursis olema, mis maailma kultuuris toimub, ka siis, kui ennast hirmsasti ei köida ega vaimusta.
Seepärast käisin minagi. Maailmaga kursis olemiseks.
Kustutasõimas kõike, mida nägi... Linnar Priimägi?
KustutaVäga hea võrdlus, kuid ei, mitte tema.
KustutaEile proovisin seda igiammust blogi üles leida, kuid võimalik, et see on kustutatud. Mu meelest oli tegu naisterahvaga. Igatahes vehkis ta näiteks käia erinevatel suveetendustel ja alati oli nende puhul koht, kus üritus toimus kolgas, pingid kõvad, nähtavus-kuuldavus olematu, ülejäänud publik oli matsikari, näitlejad diletantlikud halturtšikud, näidend labane, kontsertide puhul olid pillid häälest ära, moosekandid ei tundnud nooti ja ilm, armas aeg, ilm oli ALATI jõle.
Kui keegi kommentaariumis julges küsida, et miks ta end ometi nõnda piinab oli vastuseks hele lõrin.
Väga värvikas kuju oli, lausa kahju, et teda nüüdsete kogemuste ja meelte kulumise baasil uuesti lugeda ei saa. Mõtle, kui nüüd tunduks ta paukumine adekvaatne ja põhjendatud - sel juhul oleks vist aeg igasugune kirjutamine lõpetada, veel kuus kassi võtta ja hankida autentne sitsikittel...
Tädi-blogi?
VastaKustutaJaa.
KustutaMa nüüd kustutasin siit paar enda kommentaari ära, sest mida enam ma toda blogi loen, seda enam näib mulle, et kirjutajal on (oli) probleeme, ta on (oli) maailmaga kohutavalt pahuksis.
Haigus, võib olla.
Las ta siis olla.
Peaks saatus ennast säästma ...
Täna on kommenteerimine kuidagi tehniliselt keeruline. Kleebi, tiki, lõika ja ikka läheb untsu.