CLQKRYAC

CLQKRYAC

 Proov lihtsalt

La bella vita è finita

Nüüd on jama majas.

Tagasitulek kodukontori maailmast, kus kammima pidi ainult siis kui sahtlist teelusikad otsa said ja igalt poolt mujalt oli juba otsitud, päevapealt kontorisse, kus rinnahoidja kleidi all on rangelt ja vabatahtlikult soovitatav on keeruline. Seda keerulisem, et mu kabinetikaaslane soovis vahepeal isegi vestelda.

"Mida ta tahab? Miks ta siiapoole vaatab, oioi, kuidas reageerida?" (Juhm naeratus on ehk abiks?) "Tuleb lähemale, veel lähemale, kaks meetrit on otsas issandjumalküll, nüüd on liiga lähedal.." (kangestun)

Kolleeg üritab arendada kerget seltskondlikku vestlust. 

"Mõrtsukas! Tagane minust!"

Ja kogu selle ajutsirkuse juures ei tule meeldegi, milleks need distantsihoidmised vajalikud on või muud sellist. Lihtsalt mu omaruum on vahepeal hirmuäratavalt laiaks valgunud. Endiselt nokin nina ja närin küüsi. Mkm, mitte järjest. Nii rõve pole isegi mina.

Jäine ilm on vahelduseks hea.

Ei ole sisemist sundi (tuntud ka varjunime "südametunnistusepiinad" all)  aeda laamendama minna. 

Blogipuu uus kontseptsioon on põnev. 

Auto24, porno ja Postimees. 

No tee neil nüüd vahet.

Järjehoidjateks mõned head blogid ka, aga üldpilt on ikka kõvasti lappama läinud.

Ega ma muidu ei viriseks, aga ma ise ka ei ilmu enam seal nähtavale. Päris pikk viisteist minutit oli, aga otsa sai.

Kas bloggeri formaadimuutus blogi köögipoolel on midagi, mida tagasi pöörata ei anna? Ma olen stagnant, ma tahan vana luukere tagasi!

Need miljon viga, mis pealkirjas on.

Palun vabandust.

Las olla, kui just roppus pole.

Fotojaht: Märka mind

Märka mind.
Seekordne teema, niisiis.
Alustaks kurtmisega, et blogipuu millegipärast ei märka enam sugugi kõiki blogijaid. Mitmed neist,  keda sealtkaudu lugemas käisin pean nüüd taga ajama nagu kitsi käega puistatud rosinaid saia seest.

Lisaks otsin ja leian ja märkan tänase teema kohaselt märgatud saada soovijaid.

Vee alt.

Vee pealt.

Enam kui saja kilomeetri kauguselt suurest veest.

Teised, kes midagi märganud on:

Isemõtleja

Tegelinski

Maailmaparandaja

Epp
Ritsik
Tegelinski külalisesinejad
TwD
A.I.V.O.
Mummo


Tegelinski pakkus, et järgmine kord visualiseerime väsimust.
Lendav Konn oli nii virk, et juba tegi pildipakkumise ette ära. Saab järgmisel reedel vabalt laiselda.

Tõsine hoiatus

Inimesed...ljuudi!
Ärge kunagi, ma ma rõhutan: MITTE IIAL! sättige oma kodukontorit köögilaua taha! Te võite vastu panna juhuslikult tänaval vedelevatele plirrjantidele (need säravad asjad, mis pole kassisitt), kauniskõnelistele siidkleidimüüjatele ja isegi printsihordide tormijooksu on võimalik eirata, aga külmkapi võrgutav urin hüpnotiseerib teie sooltebakterid, keda teadupärast on teis rohkem kui isiklikke ihurakke ja teid lihtsalt võetakse üle.
Ja nii ongi.
Istusin täna nagu (miks üldse "nagu"?) loll ja toksisin tööd teha ühe käega, teises käes sinna imetabaselt sattunud võiku.
Või kohuke
Või vorstijupp.
Või... No ma ei tea, kuidas need mu kätte sattusid!
Külmkapp on süüdi.
Koos soolebakteritega.

Kobarmõtelung

Nüüdseks ehk juba neliteist-viisteist aastat olen saanud jälgida ühe kauni paari kooselu kulgemist.
Esimesel aastal möllasid kired, kodu ehitamisel oli nooruse oskamatusest tingitud tagasilööke, noorikut käisid piiramas kosilased naaberkülast, suvi oli kuum ja konnavaene. Esimene aasta jäi lastetuks.
Kui esimese aasta lapseõnn oli nagu oli, kumbki noortest ei näinud sellest midagi arvavat, siis teisel suvel oli õhus algul ärevust ja hiljem, kui oli selge, et ka nüüd jääb titeõnn saabumata, kurbust.
Muidugi võis see kõik olla minu emotsioon, noorpaaril endal ei pruukinud selliseid mõtteid olla.
Neil oli südikust aasta pärast uuesti alustada.
Seekord oli õnn nende poolel. Uhke ema sire kuju kõrgus töntsaka lapsepaari kohal, väsimatu paar otsis veel hilistel hämaratel õhtutundidel praehiiri täitmatutele kisakõridele.
Ja nii ka järgmisel aastal.
Ja järgmisel.
Ja...
Nii kestis see kaua.
Aga tänavu oli ühel tormijärgsel hommikul pesa alla kukkunud. Kured, ka varaseimad, ei olnud veel saabuma hakanud, kuid maja oli juba rusudeks
Paari kuu pärast nägin oma suureks rõõmuks isakurge oksi kokku tassimas. Kured ei korja oksakesi, kured veavad noort metsa oma pesaposti otsa kokku. Nii nägin mõnelgi korral maadligi laperdavat lindu, oksakobakas nokas. Näis, et sellise koormaga ta ülespoole ei tõuse, aga ennäe, just vahetult enne posti keeras lennujoon üles ja kolksti sai palk paika.


Aga emalindu pole.
Ehk veel ei ole.
Otsisin netist kui pikk on kurgede eluiga.
Leitu ei rõõmustanud mind.


***


Ritsiku juures arutatakse remontika ja romantika olulisusest peres.
Kunagi kusagil keegi pillas märkuse armastusest kirjutamise kohatusest vanainimeste poolt. Ma ei mäleta kes, kuid mäletan, et see oli natuke valus.
Kui oled vana, siis on romantika kohatu.
Nii sain mina sellest aru, aga ega ma ei pruukinud kirjutatut päris õigesti mõista.
Remontika, saan aru, on kohane. Mõeldud vanadele paaridele, kuid sobib siiski kõigile või umbes nii, kui parafraseerida iidvana reklaami.
Aga romantikat on elus palju lihtsam saada kui remontikat. Su paariline võtab ühel üldse mitte kenal päeval kätte ja sureb ära.
Oli see suhe mis ta oli, aastakümnete, väga paljude aastakümnete jooksul on olmeülesanded kuidagi ikka kuidagi jagunenud, Kui mitte muudmoodi, siis vähemalt on võimalus teineteise kallal viriseda. Oh, ärge muretsege, kui jutt käib pikkadest astakümnetest, siis virin enam lahku ei aja. „ Korduvalt olen mõelnud mõrva peale aga mitte lahutusele!" Aastate jooksul lihvitud klassika.
Ja oledki üksi. Olme ainult sinu kanda.Võibolla oli ka enne, kuid alati on ju midagi...
Laste abi on olemas, kuid see ei loe, see on sinu elu, sa pead ju hakkama saama nii kaua, kuni ühel päeval oled ennast ära kulutanud. Aga see on juba uus elu, järgmine, sinnani peab elama.
Aa, romantika pärast sellist pööret.
Kõike võib ette tulla. Ilusaid sõnu ja kirge ja lilli ja liblikaid ja mis kõik meelde tuleb. Romantikat mis hirmus. Kugi pole vähe neid, kes arvavad, et vanemana on see piinlik ja sellest mõtlemine on piinlik ja sellest rääkimine on veel eriti piinlik. Ühesõnaga ajage oma liini kusagil vaikselt nurga taga, et keegi ei näeks ja ärge isegi mõelge, et selles midagi muud kui piinlikkust leida võiks.
No ja laste jaoks on vanemad üldse sellised sootud olevused. Emad ja isad, mitte mehed ja naised. Olge nüüd mõistlikud, palun ärge rääkige neid lolle noortejutte. Eriti veel juhul, kui peaksite jääma üksi. Kõik, lõpp, finito, basta, mis lollid mõtted need sellised on?
Niisiis kui on kogemata natuke romantikat. Endale hoitut, jagamiseks sündmatut. Et see jumala pärast kellegi teise ilumeelt ei riivaks.

Kuidas siis mingi remontika sealt kasvada saaks? „Salajane tapeedivahetaja" või miskit?

Istu oma romantika otsas, aga ole vait ja tapeeti vaheta ise või palka keegi!
Aga ma tõepoolest kõigest teoretiseerin praegu.
Sest leskede asi on neiks ka jääda.
Või on see lihtsalt paratamatus.


***


Olen ennegi kirjutanud, et mu elus on olnud enam kui kaheteistkümne aasta pikkune stalkeri poolt jäitatavaks olemise periood. Kümned sõnumid päevas, kirjad, ümber maja luusiv haige vaimuga inimene, kummalised vargused ja veel kummalisemad asjade juurdetassimised. Ei olnud ilus aeg, ebaratsionaalne üliettevaatlikkus on siiani veel mõne asja puhul teemaks.
Nii, et kui ma siin mõnikord näin kommentaaride peale üle reageerivat, siis sellel on põhjus. On käitumist, mis lahterdub mu jaoks stalkimiseks ja seda ma ei talu nagu ka matslikke hinnanguid.

Omaette räägin siin ja...

Kass Kartul läks katki, nüüd paistavad silmadest kardinad läbi pea. Kas kassiremonditöökojad on karantiinis või teevad veel kassidele garantiiremonti?

Leidsin statiivi üles, eile mängisin sellega, aga jube külm oli, palju ei jaksanud. Mis te arvate, kas Kriiside mere paremkaldale oleks mõttekas osta kinnisvara? "Vaade merele, vaiksed naabrid, Maa soodsatel ilmastikutingimustel nagu käeulatuses".

Ma olen kuidagi lukus. Mõistus on otsas. Kell on peaaegu kaks, pühapäeva südapäev. Järgmisena kirjutatud kommentaari sisust nopin välja sõnad, mis saavad järgmise loo pealkirjaks ja see tuleb jutulinnu sildi alla. Kui heaga ei saa...eks vägivald on ikka lahendus. Kui kommentaari ei taha kirjutada (noh, postitus ka sihuke...sisutu), võib teha soovikontserdi, mul on meiliaadress allpool olemas.
Jääb ära.

Fotojaht liikumine, sport

Kõik liigub kogu aeg. Mõni liikumine on nii kiire, et aeglane inimsilm ei suuda seda tabada, mõni teine nii aeglane, et väle inimese pilk lendab sellest üle, taipamata, et nähtu on osake suurest võidusõidust.

Ma jään oma piltidega  inimese poolt haaratavatesse raamidesse. 

Kaks maist ja mullast liikumispilti.

Kanakogukond puhkepäeval, laisemad tolmuvannis varbaid sirutamas, virgemad lühimaajooksus rekordeid püstitamas. 

Pesuaeroobika. Või pigem pesu aeroobika. Treener tuul, käsil harjutused nööril.

Kaks taevast ja ebamaist liikumispilti.

Lendavad kiiresti ja hulgakaupa.

Kukuvad. Aeglaselt ja paarikaupa.

Teised ka liiguvad ja spordivad.

Tegelinski

Maailmaparandaja

Kaur

Epp

Lendav Konn

Fotosahtel

A.I.V.O

Ritsik

Isemõtleja

Mummo

Tolm tuules

Metsatuka varjus oli maja olnud juba ammu, juba nii ammu, et ilmselt ei olnud need kuused esimesed sellest puude suguvõsast, kes talu varjasid. Sõites tabas  mind veider äratundmishetk, et minagi olen nii vana, et mäletan veel eelmisi kuuski, mis seal kasvasid.  Maja ehitamise eelset aega ma ei mäleta, ei saagi mäletada, aga kuuski, neid eelmisi, mäletan.
Täna oli maja juures midagi teisiti. Vana lippaed oli maha võetud, aianurka oli kerkinud plekkangaari kujuline kasvuhoone, õuel olid kuhjas tahmased ahjukivid.
Teate küll, sellised muutused, mis ütlevad ka võõrale pilgule, et selle maja vanaperemees või -perenaine on nüüd päriseks läinud ja uus rahvas, on nad siis sugulased või ostjad, kohal.
Mulle tuli meelde selle maja viimase peremehe nägu, kõnnak, viis, kuidas ta kõneles. Tuli meelde, mida ta nooremana tegi, milline oli ta maine muu, nüüdseks samuti kadunud külarahva seas. Meenus, kuidas ta vaenas naabreid, kelle kasutada oli enne riigi uut iseseisvusaega osa tema talu kunagisest põllust, kuidas ta teiste naabrite õunapuid samal põhjusel soolamas käis ja kuidas ta sellega vahele jäi. Tuli meelde, kuidas ta oma õega oli valmis kohut käima, et maad ainult endale saada ja tema kõrvast kõrvani naeratus tuli silme ette - seda nägin siis, kui ta mulle rääkis, et õde loobus kohtusseminekust ja "nüüd on kõik minu!"
Äkki ma taipasin, et ilmselt olengi mina ainus, kes seda mäletab. Naabreid ei ole enam, sõpru tal polnud, temast lapsi ei jäänud, õe lapsed, kes maja pärisid, ei teadnud oma onust eriti midagi, sest kohtusse jäi kunagi ammu küll minemata, aga suhted katkesid siiski täielikult.
Aga ma küll mäletan, ent ei raiu seda kuhugi. Ja ma pole päritolult üldse kohalik!
Ja nii jääbki.
Need juured on nüüd kuivanud ja parem ongi.
Kolmandat metsa selle maja ümber näevad kunagi kellegi teise silmad. Mälestused sellest majast on siis teised.
Minevik kaob nagu tolm, mõnikord on see hea.

***

Kalal käisin.
Kala ei saanud.
Kalal ei käidagi kala pärast. Sinna, kus kala saab, on sant minna, ma läksin sinna, kus mugav oli püüda. Võibolla selles järves tegelikult kala polegi, aga püüda oli see-eest mõnus.
Proovige ka, ausalt!

Fotojaht S

Tuleb jaht või ei tule?
S-tähte on igal pool.
Alati.
Mitte kunagi ja mitte kusagil pole s-i siis, kui teda vaja on.
Mul õnneks näkkas.
Esimese pildi peal on kaks s-iga asja. Koer ja mürkel.
Oih, kutSu ja Seen, vabandust!
Kutsu palus end pildil udustada, kellele ikka meeldib end teetolmus selili ussi mängides eksponeerida, seen seevastu poseeris kuidas jõudis, pea netilt viltu ja naeratus miljonis s-is mustri sees näha.

Teine s sumiseb. Ilusa sirge rühiga, ei hoia end s-kujuliselt krõnksus, pesu seljas triibuline, mitte siugja mustriga, aga SUMISEB.
MeSilane.

Teised jahilised:
Tegelinski
Tegelinski külalisesineja
Mummo
Kaur, kellel on juba ka järgmise fotojahi pildid olemas, teemaks LIIKUMINE. S-i jahti panin täiesti omavoliliselt tema siupildid.
Epp
Maailmaparandaja
Ritsik
Fotosahtel
A.I.V.O

Ma korjan linke sedamööda juurde, kuidas neid leian.
Põnev!

Nakkav eremiitlus

Pikalt omaette olemine on inimesi muutnud.

Ah, mul pole õigust kõneleda inimestest kui üldisest biomassist, sõnastan ümber: pikk omaetteolemine on mind muutnud. Võibolla on muutunud ka teised, aga võimalik, et kuna mina pole enam samasugune, näivad ka teised inimesed teistsugused kui mõned kuud tagasi.

Vanasti (eelajaloo..piirangute-eelsel ajal, tahtsin öelda) sai näost-näkku suheldud ikka palju, palju enamate inimestega kui praegu. Mitu korda rohkem oli neid inimesi. Päriselusuhtluse omapära on võimalus lugeda inimeste liigutusi, näoilmeid, hääletooni, panna need hetke konteksti ja seejärel, alles seejärel lisada sinna sõnad. Samad sõnad ilma sellise soustita on lihtsalt sõnad. Olgu, sõnad pole kunagi lihtsalt sõnad, ma olen väga sõnadeusku inimene ja pean teksti suhtluses ülimaks.

Samas tean palju inimesi, kelle jaoks sõnad ei ole ses järjekorras esimesed. Nad peavad tähtsamaks kuidas, millal, mis ilmega neile neid sõnu öeldakse, ka oma jutus on nad sõnades vähem osavad kui  näitamises.

Kuh ma nüüd jõuda tahangi..

..aa, sedasi siis...

Ma ei ole enam eriti palju inimestega otse suhelnud. Helistada mulle ka ei meeldi, tööga seotult eriti. Kirjutan. Mulle vastatakse. Ma ei näe, kas mulle vastatakse kiirustades või aeglaselt ja kõki sõnu kaaludes, kas kirjutaja teeb seda lihtsalt selleks, et ma nõuan vastust või on ta ka ise teemaks oleva probleemi lahendamisest huvitatud. Ma ei tea, kui kogenud vastaja on, kas ta teab midagi kirjutamisetiketist või kirjutab ta täpselt nii, nagu räägib.

No ja ma läksingi ühe inimesega riidu. Ma kirjeldasin talle ühte tehnilist probleemi, küsisin, kas ta on ise seda tähele pannud ja mida on ta üritanud ette võtta asja parandamiseks, ta vastas mulle kirjaga, kus hüüumärk ajas teist taga, osa tekstist oli erkkollaseks viirutatud ja kiri oli täis karjeid, et „see on kogu aeg nii olnud" ja „enne me tööd edasi ei tee, kui te aru ei saa, et paremini pole võimalik"

Kas mul lõi korraks silme ees punaseks või jaa?
Ja kas meie omavaheline suhtlus on nüüd ettevaatlik nagu ballett kanamunadel või mis?

Aga mida siis paremat oodata oli?

Minust on saamas sotsiopaat. 

Poes märkasin.

Kõigepealt lükkan ma ma poodiminekut edasi, nii kaugele kui kannatab.

Ma teen sedasi täiesti valedel põhjustel.

Äkki on poes tuttavaid, kes tahavad suhelda? Mina ei taha suhelda, mida ma siis teen? Kas riiulite vahele on viisakas peitu pugeda? Mis siis saab, kui ma ei leia kaupa, mida otsin? Küsin müüjalt? Ma ei taha temalt küsida! Midamateenmidamateenmidama...ahhaa, ma ostan hoopis teist kaupa, on küll viletsam ja kallim, aga vähemalt inimestega ei pea rääkima! 

Jee, kassast läbi, käruga välja auto juurde...oh, seal on üks tuttav, ehk ta ei näe mind, ruttu kotid pagasiruumi! 

Märkas.

Kurat.

"Näe, sind ka poes näha!" - "Jah eks ole, oli vaja..pagan, unustasin ühe asja!"

Jooksuga uuesti poodi, käru on vaja tagasi viia. Seest on hea luurata millal tuttav ootamisest tüdineb ja ära läheb. 

Joonelt autosse. Ei tõsta pilku, ei tõsta pilku, ei tõsta..... Vedas, auto käima ja minek.

Ei kõla ju normaalselt?
Huntide kasvatatud vanaproua.
Aga pange mind kirja teel suhtlema - vabalt! Ja kaklen ka kirja teel vabalt.

Veel mõni kuu ja ma näen välja selline nagu tollel pildil, sisemiselt ma juba tunnen end niimoodi. Olgu, hea küll, olgem ausad: mõnevõrra lopsakam.