"Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi.
"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"
"Mida? Misasja nad lõhuvad? Kus?"
"Pirukaputka, Pauli pirukaputka kallal on! Eks see valitsus seal taga on, kõik kes vähegi oma äri teevad pannakse varsi kinni või lastakse lahti, no kujuta ette! Tule nüüd ruttu, seda ei saa lubada!"
Oli selle va patriotismiga muttidel kuidas oli, aga Pauli pirukate kallale ei tohtinud keegi minna. Enne kui Veera onma kirgliku tiraadiga ühele poole sai olid Milvil kingad jalas ja kampsun kitli peale veetud. Missioon kutsus!
Pauli putka juurde oli rahvast rohkem kogunenud. Viienda maja kolm joodikut, kaksikute käruga naine eramajade vahelt, kümmekond äsja bussilt maha tulnud koolilast.
Ja Ilse.
Ja pisike traktorikökats koos pisikese kiilaka mehikesega, kes parasjagu putka tagaseina kopaga maha kiskus.
"Kas sa saad siit minema, sina pole seda kioskit siia püsti pannud, sina seda maha ei tõmba!"
Veera hääl oli kui pasun, mis Jeeriku müürid kunagi kummuli lõi, üle traktori plärina kostis, mees arvas, et keegi sai haiget ja jättis kohkunult töö pooleli.
Milvi, Ilse ja Veera kasutasid juhust ja kargasid kopa ette, üksteisel kätest kinni hoides kui balti ketis.
"No tulge nüüd teie ka!" utsitas Ilse ülejäänud rahvast, "löövad putka laiali ja kustkohast me pirukaid edaspidi saame? No tulge nüüd, võtame kõvasti käest kinni, las tuleb meid kopaga tapma kui tahab oma kuritööd edasi teha!"
Pirukate pärast keegi lausa surema küll valmis ei olnud, aga kiilakas näis üsna ohutu ja möllu pidi saama, noored olid esimesed, kes ligi astusid.
Joodikud ei saanud täpselt aru, mida neist soovitakse, aga kui juba kõik sedasi tegid, siis ega nemadki kõrvale ei tahtnud jääda.
Titemamma kõhkles kõige kauem. Ega ta seepärast kodunt välja tulnud, rohkem nagu poodi piima järele oli minek, aga... üksi kodus oli niikuinii igav, ajaviide seegi...
Putka oli suur, päris ringi nad sellel oma ketiga peale ei teinud, kuid kangelasi ei peagi palju olema.
Kopamees ei osanud m idagi teha. Sügas oma kuplit ja ohkis õnnetult, ronis kabiinist välja ja üritas prouasid, sest nemad olid kohe kindlasti selle ürituse eestvedajad alguses lahkesti veenda eest ära astuma. See ei mõjunud.
"Sina ei tule meie alevi sümbolit lõhkuma!" sähvas Ilse.
"Me ei lase sul süvariigi timukatööd lõpule viia!" pasundas Veera
"Me oleme valmis Pauli pirukate eest surema!" oli Milvi veel eriti kirglik, kuigi, mis seal salata, suremise-koha pealt ei olnud neist keegi väga kindel.
Aga see kõlas lihtsalt hästi.
Kopamees muutus aina pahuramaks. Vaidle ja vaidle, nagu vastu seina kõik.
"Kuigi tegelikult peaks ju kopp olema vastu seina, hihi.."
Kui see mõtteräbal läbi traktoristi pea lipsas oli tal lausa piinlik. Ikkagi nii tõsine asi ja tema siin muheleb oma peas. Kuhu see kõlbab.
Ehk hakkab rahvas pelgama kui ta kopale hääled sisse paneb? Tasub proovida, joodikute punt paremal pool servas ilmutas niikuinii väikeseid äravajumise märke ja titeema üks kaksikutest näis kohe-kohe lõugama hakkavat.
Kopamees pani masina jaurama.
Prouad ajasid rinnad kummi ja liikusid ettepoole.
Kopamees tõstis masina hambulised lõuad ülespoole.
Uskumatu, aga rinnad kerkisid veel enam.
Kop võttis suuna seina pole.
Kopp tabas Ilse kitli ülemist nööpi.
Kuidas see rind nüüd nii kõrgele sai oli arusamatu kõigile osapooltele, kuid seal ta oli.
Kopp ja nööp. Nööp kukus aegluubis asfaldile, veeres paar ringi ja kukkus kummuli.
Kopamees läks näost valgeks kui kriit, ainult pealagi punetas maasikana, traktor sai tagurpidikäigu sisse ja hetke pärast oli traktorist vaid pisike sinine tossupilv kohapeal järgi.
Noored lõid omavahel patsu, joodikud uurisid noortelt mis kell on ("Kümne pärast kümme? Mehed, kohe saab!"), titeema kärutas lastega minema, need lõugasid juba mõelemad pea Veerale vääriliste vastastena ja prouad seisid kolmekesi, korraga õnnelikud ja kohkunud.
Kui hingeldamine vaibus mindi Milvi poole kohvi ja küpsise kõrvale sündmusi arutama.
"Nägite, kuidas ta..."
"Ja siis ma ütlesin!"
"Ma arvasin kohe, et...!!!"
Milline hea päev.
***
Õhtul tuli Paul viimaselt bussilt maha ja ei uskunud oma silmi.
Pirukaputka tagaseinast oli paar rida voodrilauda maha kistud, voodriks pandud klaasvilla tuustid veeresid tuule käes nagu stepirohi mööda parklat ringi, isegi tagumise ukse klaas oli putkas katki.
Värisevilkäsi otsis mees taskust telefoni.
"Konrad, sina või? Mida sa siin teinud oled? Ma ju ütlesin, et..."
"Lammuta ise oma kuradi kiosk laiali, ma proovisin, ausõna, ma tõesti proovisin, aga see küla on hulle täis, natuke veel ja ma oleksin inimese ära tapnud! Kari napakaid seisis ees ja ei lasknud hoonet maha kiskuda, täitsa segased!"
Kopamehe hääl telefonis lausa värises.
"Ära jama, mees, ülehomme tuuakse uus konteinerköök kohale, kuhu ma panen selle nüüd, vana risu ikka veel jalus?"
"Ei tea, ei huvita, pole minu asi, pane oma napakad mutid lammutama, mina seda tööd ei tee," laksti pani Konrad kõne kinni.
Pauli taipas, et ta elu läks keerulisemaks kui ta iial oleks osanud oodata.
***
Wildi loo algus oli meil omavahelises jutuajamises üleval, praeguse jutu algus sai blogiväliselt kirja, tegin selle õige lõpuni.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar