Lehed

reede, 8. mai 2020

Fotojaht: Märka mind



Märka mind.
Seekordne teema, niisiis.
Alustaks kurtmisega, et blogipuu millegipärast ei märka enam sugugi kõiki blogijaid. Mitmed neist,  keda sealtkaudu lugemas käisin pean nüüd taga ajama nagu kitsi käega puistatud rosinaid saia seest.

Lisaks otsin ja leian ja märkan tänase teema kohaselt märgatud saada soovijaid.

Vee alt.


Vee pealt.


Enam kui saja kilomeetri kauguselt suurest veest.


Teised, kes midagi märganud on:

Epp
Ritsik
Tegelinski külalisesinejad
TwD
A.I.V.O.
Mummo


Tegelinski pakkus, et järgmine kord visualiseerime väsimust.
Lendav Konn oli nii virk, et juba tegi pildipakkumise ette ära. Saab järgmisel reedel vabalt laiselda.

11 kommentaari:

  1. Minu vaieldamatu lemmik on konnapilt. See rohelisus! Kõrvus hakkas helisema Ehala Näkilaul:
    "Maa peal on paljugi põnevat põlu all,
    maapealne elu on kuivetu, tuim!
    Oled sa märganud veepeegli võlu all,
    kuidas siin sädeleb soomus ja uim?"

    VastaKustuta
  2. Kui ma kolm korda olin vaadanud, siis ma ikka lõpuks märkasin ka. Seda konna! Teda kured igatahes ei ohusta. Kui neil just prille ees ei ole.
    Aga lemmik on meri ja kivid. Ja linnud. Neid lihtsalt peab märkama!
    Laev sobiks lainetele ka, aga õhulaevad pole põrmugi kehvemad, tuul, tundub, puhub vasakult paremale.

    VastaKustuta
  3. Wow, see tuulelipp... kas sel pildil on talvine valgus?

    VastaKustuta
  4. Laevapildil on värvid "keeramata", täpselt selline taevas oligi, pilt paraku ära väristatud. Talv tõesti, päikesetõusu aeg. Ja laevuke on oma mere-unistustes nii kinni roostatanud, et tema jaoks on tuul alati vasakult paremale.

    Mis konna puutub, siis ma olin tolle järve ääres ligi tund ja selle tunni ajal ei liigutanud see konn end rohkem kui eht paar sõudeliigutust. Neid oli veel, kümmekond lugesin kokku, kõik vaatasid konnapilguga kuhugi kaugustesse ja kükitasid jääkülmas vees letargilises tardumuses.
    Ärkasid vist alles talveunest, ma muud ei mõistnud arvata.

    VastaKustuta
  5. Novot, ma teadsin, et talv!! Eesti talvedel ongi teinekord sihuke külmalt roosakas nägu, pole värve keerata tarviski.

    VastaKustuta
  6. Mu lemmik on veealune maastik oma värvidega. Ja loomulikult märkamindkonnaga.

    VastaKustuta
  7. Need 3 pilti on kui värvi-meeleolu manifestatsioon. Kena triloogia!
    See on suurem väärtus mu jaoks kui teema lahendamine. Sest oleme ausad, ega need objektid oma staatikas ja sisekaemustes ei püüdnud ennast eriti märgatavaks teha?

    VastaKustuta
  8. Keeruline teema oli tõesti.
    Välja tuli natuke pusitud värk, ei saanud nii hea kui tahtnuks.

    VastaKustuta
  9. Fotojaht annab õnneks vabad käed ja võimaluse teema just nii lahti mõtestada, nagu meeldib. Ma võin tunde metsas ringi kolada, ei mingit avaruse igatsust. Aga siis, kui mere äärde satun, tunnen, kuidas iga kivi ja iga laine vaikselt poriseb: Aga mina! Aga mina!
    Aga mitte ainult meri. Vaatan blogides jagatud pilte ja mõtlen, et vau kui vahva! Või et kuidas ometi mina midagi sellist pole osanud märgata.
    Tegelikult on ju igal pildil ka lugu. Saab ise juurde rääkida, aga saab lasta pildil endal rääkida!

    VastaKustuta
  10. Keerulisemana tunduvate teemadega on põnev - kui ka alguses jääb näiteks postitus segaseks, sius tegelikult saab veel hiljem ringi käia, silmad lahti: "näe, siit saab ilusa pildi, oi kui hästi see oleks sobinud..."
    Süvaklõpsude asemel tekivad mõtestatud kaadrid.

    VastaKustuta
  11. Ma tean, et paadid tuleb talveks veest välja kolida, muidu jää pitsitab puruks, aga et nii kõrgele tuleb tõsta, vaat seda mu ajunatuke ei hooma. Kui just Noa laevaga tegu pole - see jäi kuhugi Ararati mäele kinni.

    VastaKustuta