Unejutt nr 14

 "Lörr..."

"Ära hakka jälle!" Välgu hääles oli paras ports hapuks läinud vastikustunnet, Rodolfi iga-aastane ropp tatilöristamine ajas kõigil juba südame pahaks.

"Mid ma dinna parata daan, dee on allergia! Ütle pakapikkudele, et nad oma pipargoogiküpdetamide lõpetakdid!" Nina otsast tõmmati järjekordne tatipurikas tagasi.

Tantsija ja Anna võdistasid turja. Vaaaaastikkk!

Vixen piilus köögiuksest sisse.

"Kas te saate oma küpsetamise pooleli jätte? Rudolfil on jälle allergiast nina punane ja silmad jooksevad vett!"

"Ja ta löristab tatti nii, et meil on süda paha!" Anna ei hiilanud oma taktitundega, see ei üllatanud kedagi.

"Ei, me ei jõua sel aastal niikunii kõike plaanis olevat ära tehtud, piparkooke jääb ikkagi puudu veel! Vanasti olid piparkoogid ikka piparkoogid, nüüd olgu küll vegankoogid, küll suhkruvabad, gluteenivabad, eraldi koogid laktoositalumatutele... ma ei jõua enam, nüüd põdrad ka oma allergiatega. Ma viskan oma põlle minema, kui veel üks erisoov tuleb!"

Päkapiku hääl oli vastuse edenedes aina kiledamaks muutunud, lõpp tuli terava falsetina mis üllatas teda ennastki.

"Vabandust, härra.." Vixen taganes ukse juurest, õigesti tegi, sest kohta kus ta oli alles seisnud tabas tuline pann.

"Härra! HÄRRA! See, et mul habe on ei tee minust veel härrat, niipalju lugupidamist võiks ikka olla, et mind õigesti kõnetada!"

Õige küll, päkapikel on ju kõigil habe. 

Selge, Rudolfi nina värv on jõulupühade lõpuni otsustatud.

Vastik, aga mida sa ikka teed.

"Ho-ho-ho!"

Vana ise.

"Kus on postiülem?" Jõuluvana näis ebaharilikult närviline.

"Jah, boss, mis mureks?"

"Ma tahtsin sinuga piimast ja küpsistest rääkida.." taat vaatas ebalevalt ringi. "läheme kuhugi kaugemale, põdrad siin.. oo, Rudolf, mis, jälle allergia?"

"Jah, iga-aastane .."

Taadil ei olnud aega vastust kuulata, tal oli postiülemaga jutt pooleli.

"Ei, räägi siin, sa tead, et praegu pole kohe kindlasti aega. Mul on postiljonid vahetustega tööl, kõik nõuavad kahte puhkepäeva nädalas, sama lugemise osakonnas, räägi siin ja kohe või jäta rääkimata!"

Päkapiku jutt oli terav ja järsk.

"Eeee.., küpsised ja piim..kas sa saad kuidagi korraldada, et piima asemel oleks midagi muud? Mul see laktoositalumatus on nüüd aiva hullem ja hullem..."

"Ei, see ei ole minu ülesanne, mul on postiljonid vahetustega tööl, kõik nõuavad kahte puhkepäeva nädalas, sama lugemise osakonnas..." postipäka kippus ennast kordama.

"No saa aru, kõht keerab pärast esimesi..."

"Jäta siis piim joomata, pole nii keeruline, vana ahnepäits!"

Päkapikk kees vihast. Tema kallis tööaeg läks millegi nii tühise peale. Ta sööstis majja tagasi.

"Tänan, härra..."

"Proua! PROUA olen!" õnneks vähemalt ei visanud see päkapikk millegagi.

"Poisid... poisid ja Anna!" Vixenil oli idee.

"Taat, kuule!"

Juba minekule pööranud jõulutaat vaatas üle õla tagasi.

"Meil on Underbergi, taat! Ilma seleta me talve üle ei elaks. Anna käest saad!"

Rudolfi nohu oli kole küllalt taluda, Jõulutaadi laktoositalumatus oleks juba liiast...

Ilusaid unenägusid!

Pange piima asemel keefiri. 

Võib ka pits viina ja ilusas sakiliste servadega kausis tarretatud sült olla, aga siis olgu laud kaminast kaugemal, soe sült on jama.