S-302

 

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisaks oli uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi. 

"Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi.
"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"
"Mida? Mis asja nad lõhuvad? Kes?"
"Kuuri! Seal, kus meil kõigil need aialapid olid. Vald ütles, et risustab vaadet ja on ohtlik, aga asjad on ju sees!" 

Milvi tõmbas esikunagist jope, unustades jalatsid, ja tormas Veerale järele, sussides. Tee peal liitus nendega Selma, kes oli uudisest haisu nina saanud ja lonkas nüüd kiirustades, käsi puusal. "Mul on seal vanaisa vikat ja äkki on need tsingitud piimaämbrid ka!" soigus Selma hingeldades. "Riik tahab kõik käest ära võtta, isegi vanaraua!"
Kui naised aiamaade serva jõudsid, oli seal juba terve delegatsioon. Elviiragi, kel oli terve elu oma maja ja aed olnud, oli kohal. Evald seisis oma kõverate jalgadega peniga pisut eemal ja uuris olukorda, ise pead vangutades. Kostja tegi pisut kaugemal suitsu. Ilse, kes oli just haiglast välja saanud, seisis üsna kuuri ukse kõrval. Kaks tunkedes meest sättisid kuuri ümber kollast linti ja mingi suur masin lähenes.
Milvi kõige ees, tormasid naised lääpas kuuri poole ja tõmbasid ühel hingel rippuva ukse poolviltu pärani. Keset pea tühja ruumi, poolenisti vana kalavõrgu ja pehastunud laudade all, kükitas üks kummaline metallist moodustis. See ei olnud kindlasti vikat. Ega ilmselt ka tsinkämber, sest nii suuri ämbreid lihtsalt ei tehta. Ei ole kunagi tehtud. 

"Püha vägi," sosistas Milvi ja ta silmad läksid suureks nagu tõllarattad. "See on see, see, see... Ma teadsin, et nad midagi sellist siia metsatukka peitsid, siia pidi kunagi tehtama salajane katsejaam!"
"Mis see "see" on?" uuris Selma umbusklikult, hoides igaks juhuks kuuri sisenemast, sest mine tea, mis kaela kukkuda võib.
"See on nõukogudeaegne ajamasin. Vaata neid nuppe ja seda hooba!"
"Ajamasin?" Selma turtsatas nii kõvasti, et laest pudenes midagi. "Pesumasin on ju! Tööstluslik, kindlasti omal ajal haiglast varastatud. Vaata trumlit, sinna mahub kõik sisse, koos tekiga!". 

Milvi ei andnud alla. "See on see, millega nad tahtsid Stalini tagasi tuua ja defitsiiti ennetada!"

"Pesumasinal ei ole selliseid kange, Selma!" suskas Veera vahele. "Vaata seda suurt hooba siin külje peal. Ja kõiki neid numbreid." Seejärel pöördus Veera Milvi poole. "Ajamasin võ? Et kui ma nüüd seda kangi tõmbaks, kas me siis oleksime jälle 1974. aasta jaanipäeval? Seal, kus orkester mängis ja mul oli see täpiline kleit ja Kostja vend, kes ..."

Kus hundist räägid. Kostja. Lonkas rahulikult kuuri, käed tunkede taskus, ja vaatas seda ajamasinat tükk aega vaikides. Seejärel kohendas oma mütsinokka, sülgas maha ja lükkas ühe roostes kangi kriginal alla. Masin vastas kuiva oigega ja kuiv liiv pudenes trumlist välja.
"See on betoonisegisti," ütles Kostja lühidalt. "Antsu oma. Mäletate, ta  tahtis seitsmekümnendatel aastal sigalat ehitada, aga jook hakkas liiga maitsema ja nii see siia vedelema jäi. Mootor on ka ammu välja kistud". 

Vaikus. Isegi tuul ei julgenud lehti sahistada.

"Betoonisegisti," kordas Veera lõpuks pilklikult. "Nojah, ega mehed millestki muust peale mördi aru ei saagi."

Maagia oli justkui kadunud. 

Korraks. 

Kostja võis rääkida tsemendist palju tahtis, aga järgmised kaks nädalat käis alevis tihe arutelu selle üle, millist aastat keegi valida eelistaks, kui masin ükskord prügimäelt taas üles leitakse.