Olme

 

Muru

Talvepuud

Veel muru ja puid tuleb ka veel.

Aiamaa suhtes olen juba alla andnud, sain oma saagi kätte ja loodus võttis platsi üle.

Töötraumad, näiteks pinnud kintsus puude loopimisest õuest kuuri, tehniliselt arusaamatu vigastus, aga kipitab. Või siis pool põlenud peopesa, sest patsutasin traktori summutit enne kui see jahtunud oli. Ei, tegu ei olnud tänupatsutusega, vaid tahtsin kontrollida kas murukas on piisavalt jahtunud, et julgeks seda kuuri ajada. Ei olnud, lihapraadimishaisu lõi üles.

Töö. 

Mulle mu töö meeldib, aga mitte alati. Praegu ongi mitte alati aeg käes.

Kasvuhoone. 

Seal elab KEEGI. Sööb tomateid suurte ampsudega ja ma käin seal igaks juhuks hästi harva. Jube suured ampsud on võetud.

Kanad. Muudkui munevad ja munevad, rebane neid ka ei taha (ptüi-ptüi-ptüi!).

Elu on väga raamides, mõni nimetaks seda stabiilsuseks, minu arust on tegemist lehmaketiga.

Kui täht langeb, kas ta siis vaatab alla ja mõtleb: "Näeks ma ometi mõnda inimest, siis võiks ju midagi soovida!"

Mida ta sooviks?

Puhkuseni on vähem kui kuu.