Alutaguse saaga

 Eilne teatrisse minek oli üle tüki aja selline, kus mul polnud aimugi mida oodata. 

Mõningaid märke kahtlemata oli. Näidendi nimi , "Viimane Metsavend",  Raivo E Tamm nimiosas, muusikutena veidi Untsakaid ja paar mandoliinimeest. Seda kõike ma teadsin, seega väga patriootlik pidi see näidend olema, on ju? 

See ei ole näidend, see on kuuldemäng vähese visuaaliga. Raivo E Tamm loeb oma koolitatud häälega ette metsavend Ruuben Lamburi raamatut "Alutaguse saaga".  Iga surma kohta ses raamatus süütab ta küünla, rida sai pikk. Muusikud mängivad lugusid mida pool sajandit tagasi lauldi sosinal.  Eile olid hääled valjud, publiku seast nii mõnigi laulis kaasa. Sõnu ei tsenseeritud, laulusõnad olid kohati jõhkramad kui metsavenna raamat.

Ei imestaks kui varsti avastavad näidendi plaanpee parteijüngrid ja saame kuulda kuidas eesti natsikud glorifitseerivad mõrtsukaid, vennad koledad oma netikirjutistes juba vihjavad bandiitidele, küll mitte selle raamatu ja esitusega seoses, aga on inimesi, kelle suund on sirgelt mädasohu.

Viige oma lapsed viimast metsavenda vaatama. Neil on seal raudselt sigaigav, aga las kuulavad, midagi jääb meelde ikka. Ausalt.

Ma ise olin eile õhtul nii väsinud, et kuigi teatriplatsile Jalgsemal oli vaid tiba üle veerandsaja kilomeetri sõita pidin tee peal kümneminutise magamispeatuse tegema. Ka kohapeal oli pidevalt soov "silmi puhata", ega hea olla ei olnud. Kõigest hoolimata oli külaplatsil Pitka muuseumi taga väga lahe õhkkond. "Tagumised read, võtke pingid kaenlasse ja tulge lähemale!". No midagi sellist ei kuule just tihti. Pisikesi jutuajamisi tekkis võõraste vahel, mitte, et ma neid ise väga hindaks, aga publik oli vaba, ei olnud akadeemilist kammitsetust. 

Kuhugi kaugele teatrisse ma eilset kogemust otsima ei sõidaks, aga kodu lähedal tuleb kõik korralikult ära vaadata.