Jäin Tafkafi juures jänni, muudkui alustasin kommentaariga ja see kippus jääma lühikeseks ning arusaamatuks või venis pikaks ja jäi sama arusaamatuks. Peas oli mul kristallselge kuvand mida ma öelda tahan ja niipea kui proovisin seda selgust sõnadeks vormida tundsin nagu üritaks ma Georges Seurat' maali kopeerida (no kuulge, ta joonistab ju nii lihtsalt, mis see siis ära ei ole!), muidugi aimate, mis sellest välja tuli.
Kadestamisest, seega.
Mida vanemaks ma saan, seda kadedam ma olen. Kui nooremana mõtlesin umbes nii, et äh, olgu, ma jõuan veel sinna, kus teised, siis nüüd on ju selgemast selgem, et laku panni, kuhugi ma enam ei jõua. Uks, mis sulgub ei ava enam teist, teeots, millest mööda marsid võib vabalt olla viimane hargnemine üldse.
Need taipamised toovadki põhjamuda üles. Kadedus on see mis vee sodiseks ajab. Inimesi on palju, kadestada on võimalik mida iganes, minu aju on juba ammu välja valinud hariduse. Mäletate filmi "Kala nimega Wanda"? Seda, kuidas Wandat keeras üles võõrkeelne jutt? Mhm, sama. Sama on ka tunne, et oleks ma kunagi kõrgkoolis õpetust saanud, mõjuks ma kindlast teistele samamoodi.
Pea ütleb, et lollakas, see pole üldse elus ei võimalik ega ka primaarne. Seljaaju ütleb...hah, midagi ta ei ütle, tehniliselt võttes pole ta isegi mingi aju. Nii, et peal on õigus. Ajul, tähendab. Sellel päris ajul.
Tähelepanek teiste kohta:
Intelligents on seksikas tolles moesõna mõttes, mis nimetab kõike sarmikat seksikaks. Inimesed, kes on intelligentsed ei pea olema kõrgharitud, aga see käib ainult teiste kohta. Mul on sõpru, kes on võluvad mitmel moel, kuid on seda diplomita. Kuidas nad oskavad?
Ma tean, et see pole kogu mahus õige, aga selline tunne on, et kui minul oleks olnud võimalus saada haridust oleks ka mina sarmikas ja võluv ja kindlasti oleks mul siis isegi välimus parem.
Reaalselt oleksin niikuinii samasugune veidrik liiga suurtes rõivastes, kes suhtleb vabalt täiesti võõrastega ja läheb krampi kohe kui võõrad inimesed saavad päriselt nägudele nimed või nimedele näod külge.
Mõjun iseendale naeruväärsena. Hhm, vähemalt on, mille üle muiata. Ach, kui kheeruline on elada mhaailmas nii hüksikuna, kheegi ei mõista mind, ach!
Ei ole mingit "erine, siis oled õnnelik", on "otsi omasuguseid!" Khm, minusugused ei ole toredad, nad ei meeldi mulle.
Postitused
Kas sa leidsid keldri koristamisel 2009 aasta pihlakaveini üles v
VastaKustutaNo vist pole keldrileid, sest post on keset päeva püsti pandud:) Tegelt olin ma äärmiselt üllatunud, kui sa peale Kabli üritust oma keskharitust kurtsid - mu arust olid sa toona seltskonna haritumate liikmete tropis.
VastaKustutaSeega mine otsi nüüd kelder uuesti läbi ja proosit! :)
mind küll haritusepaber targemaks ei teinud.
VastaKustutaPeamiselt mäletan õenduskoolist neid osi, kus läksin marru, et midagi nii loll õpetada võib. Pole paremat isiksuste paikapanemise meetodit kui koleerik-sangviinik-flegmaatik-melanhoolik, no tule taevas appi!
Patsienti ei tohi uskuda, ainult objektiivseid näidajaid.
Oma eelviimasel haiglaperioodil oli hirmus näide.
"mul on külm"
tuuakse teine tekk.
10 minutit hiljem: "Mul on hirmus külm."
"Teil on ju kaks tekki!"
Jah, mul on kaks tekki ja mul on külm, kurat!
Rääkimata sellest, et kui mul on valus, mul on valus, mis siis, et nende masinad midagi ei näita.
Neid osi, kus reaalselt targemaks sain, oli vähe. Ma tean nüüd rohkem mõningaid ladinakeelseid termineid, oskan tekki tekikotti lihtsamalt panna ja vigastatud paremini tõsta - no et kui selgroog on katki, see ei nihkuks ja seljaaju (mis on ka aju, just) ei vigastuks.
Ehk tean, et vähemalt kolme inimest on tema keeramisekski vaja.
Aga muu ... pfff.
Jaa, rakenduskõrghariduse diplom on bakalauresusekraadiga võrdne.
Muidu oleks päris mõttetu aja- ja närvikulu old, aga inimeste jälgimise ja tundmaõppimise osa oli põnev. Kursakaaslased ja õppejõud.
+ 1 kursakaaslane valgustas mind ka selles osas, kuidas võibki okeil tüübil katus VÄGA ära sõita.
Jah, ta oli okei tüüp, mitte "pealtnäha okei".
Ma isiklikult sind ei tunne, aga tuleb tunnistada: sõnu seada sa oskad! Lausa kadedaks teeb :)
VastaKustuta