Evolutsioon

 

"Rööbik, fuu, lase lahti!" 

Rööbik ei olnud rumal koer, ta oli sõnakuulelik ja hästi kasvatatud, aga ega ta siis omast peast teadnud, et surnud lind ei ole talle mängimiseks aeda sokutatud. Keelu peale pillas ta sulepuntra muidugi tolksti maha. Joonatan murdis takjalehe, võttis linnulaiba seda kindana kasutades üles ja viis kompostihunniku äärde. Eks sinna oli ennegi rotte ja mutte ja mõni vastu akent lennanud lindki maha maetud, mulda sai seegi leid.

Joonatanil ei olnud aimugi...

...et linnu kõris oli linnu tapja, suur teetigu. Teo sees oli teo tulevik, teo munakurn.

Munad ei olnud surnud, kaugel sellest. Need neli nädalat mis linnul ja Arionil võttis mullaga üheks saamine haudusid munad koorumisküpseks, koorunud olendid tundsid end hästilaagerdunud toitvas valgutombus nii hästi, et ei pidanud isegi üksteist sööma ja kosusid kiiresti, jõudes laiali roomamiseks parimasse vormi just selleks hetkeks kui Joonatan ühel varahommikul kompostikuhja manu vastniidetud murukärutäit maha laadima tuli.

Nähes mullal laiali roomavad kollakaid vorstikesi oli Joonatanil vastik olla ja samas tundis ta heameelt, et nälkjad just mullast välja ronimise hetkel ta silma alla ilmusid. Ta oli selleks invasioonks valmis! Tõtakalt tõi Joonatan tööriistakuurist ämbri, mille põhja puistas pihuga soola ja kompostikuhja juurde tagasi jõudnuna sirutas ta otsustavalt käe, et nälkjad ükshaaval kokku korjata enne kui neist aiale pöördumatu nuhtlus saab. Limukad hargnesid aeglaselt, küll ta jõuab need kahjurid kokku koguda, temal juba ei lähe nii nagu naaberküla iluaednikel, kes tasapisi lillepeenardest ilma jäämas olid, salativagude kuhtumisest rääkimata.

Esimesena hakkas Joonatan noppima kõige kaugemale jõudnud tigu. Eks ta ju vastik oli, nagu tatti korjaks sõrmedega, aga mis teha, vaja!

Järgnevaks Joonatan valmis ei olnud. Niipea kui ta sõrmedega limuka priskeimast kohast kinni võttis, tõi viimane kuuldavale valju piiksatuse, midagi sellist mida teeks hättasattunud lind. Häält kuuldes peatusid teised nälkjad sekundi murdosaks, et seejärel laiali joosta 

Nimelt joosta. Elukad tõusid maapinnast paari sentimeetri kõrgusele ja lidusid laiali nagu põldpüü pojad - siin nad olid ja äkki neid ei olnud enam. Joonatan kaotas tasakaalu, istuli kukkudes pillas ta näpu vahelt seal olnud nälkja ja jõudis veel silmanurgast näha kuidas too verisulis tiivaköntidega rapsates nõgeste vahele jooksis.

"Ma kolin linna," oli Joonatanil juba mõte selge. 

"Homme!"

Pilt on W-lt, väga inspireeriv jäädvustus.