18 painajalikku päeva olevikust, sadu minevikust

by W

Lugesin Ritsiku postitust ja kerima hakkas miski, mida lihtsalt kommentaariks ei viska. 

Mul on täna teine järjestikune vaba päev. Peale 18 päeva järjest töötamist. Täna, sellel jumalikul priiskaval puhkepäeval, kerin ma tööportaale ja silm lööb särama seal, kust ma varem üle libisenud olen. 

Inimesed? Ei. Juht, vanem? Oo ei. Arvuti? Persse. Lao- ja finantsprogrammid? Kui keegi mainib “kaubaartiklite sesoonsuspõhist planeerimist”, siis ma hakkan lihtsalt röökima.

• Nõudepesija? Jah, vabalt.
• Komplekteerija? Tehtav.
• Koristaja? Ma olen võimeline need 101 keemiapudelit ja 18 lappi-moppi selgeks saama. 
• Ma võin teile öösel tigusid ja nälkjaid kokku korjama tulla, muru niita, puud laduda. 

Miks? Sest neid töid ei võeta koju kaasa. Vist. Nad ei pane sind kell 4 hommikul unenäos arusaamatuid SAP-i uuendusi lahkama või ülehomseid müügiprognoose koostama. Pea jääb terveks, midagi ei hapne või fermenteeru seal koguaeg. Äkki saaks koguni klapid kõrva panna ja mingisugune robot loeb ette Stephen Kingi ning see on see rahulik tööinimese elu, millest vanemad ja haridusasutused ei ole  kunagi rääkinud. 

Aga lähme ajas tagasi.

See oli viis ja veidi peale aastat tagasi. Ma töötasin tollal keskastmejuhina (kuhu ma ei kandideerinud); pealtnäha polnud häda midagi. Peale personalipuuduse, kusagile kaduvate õhtute ja nädalavahetuste. Tulemustähtaegade ja eelarvete täitmise surve. Hoone ümberehituse ja peatse e-kaubandusse sukeldumise stressi. 

Tuli koroona. 

Personalipuudus võimendus, mitmesugused tähtajad liikusid varasemaks ning ma kadusin kusagile “äkitselt kriitiliseks muutunud olukordade” ja "see lihtsalt tuleb ära teha" uttu. Nii füüsiliselt kui kuvari taga. Kuhu ma jõudsin sageli siis kui kontoris juba tuled kustus olid. Mul oli vahel teksade taskus 3 töötelefoni. Raske oli aru saada, milline just helises ja mis lõigust teema torust võib tulla. Töötunnid kuhjusid, vabu päevi oli 2-4 kuus, ma ei näinud mitmetes küsimustes delegeerimisvõimalusi. Ka mu vahetu juht levitas piltlikult öeldes pisut kärsahaisu ja oli kahtlaselt palju majas. 

• Siis läks uni.
• Siis läks söögiisu - tassitäis kohvi ja ärevust oli päevi mu mao sisu. Vahel õhtul ka pool klaasi rummi. 
• Siis läks eluisu - ma tahtsin tööle minnes auto alla jääda, et sinna mitte jõuda. 
• Siis tulid paanikahood.
• Lõpuks läks mõtlemis- ja töövõime.

Ühel hetkel ei olnud mul enam mälestust ega arusaama sellest, kes ma peale töö üldse olen. Või olin. Kas mulle meeldis midagi, oli mul mõni hobi? Kas ma kunagi tegin vabade päevadega midagi toredat või suhtlesin inimestega? Kas ma oskasin naerda?

Tulid arstid, uinutid, rahustid, antidepressandid, antipsühhotikumid. Palgata puhkuse pakkumine. 

Mul oli veel nii palju oidu, et teada, et nädalase spa-puhkuse ja tabletidieediga ma sellest süsteemsest kokkuvarisemisest välja ei tule. Eriti, et mul ei ole valdkonnas mingit ambitsiooni, ma ei ole seda kunagi karjääri ja oma elu "pärisosana" näinud. Andsin lahkumisavalduse. Peale mida töötasin siiski veel enam kui 2 kuud, kuni leiti sobiv inimene (kes pidas vastu ca 6 kuud). 

Läbipõlemine on eelneva ühesõnaline kokkuvõte. 

Peale lahkumist, augustist 2020, magasin sisuliselt kaks kuud järjest. 

Uni on eskapismi vorm, olgu ta või pealiskaudne ja hakitud. Mäletan, kuidas ma kuulsin hommikuti trepikojas uste avanemist, sulgumist, tööle minevate inimeste liikumist ning tundsin sooja rahustavat mõtet "ma ei pea kusagile minema, ma olen vaba". 

Ligi 2 aastat tegin ma juhutöid (Goworkabit jms), lühikese episoodi videooperaatorina turvafirmas, taastasin mingil määral finantsturgudel kauplemise, mis kadus palgatööga minu elust 2018, ning panin paika prioriteete ja tempot. 

2022 aasta suvest on mul osalise ajaga nn lihttöö ja kuigi vahel viskab sinna veel üht-teist sisse ja tunde pisut vahel üle, siis üldiselt on olnud OK. 

Läbipõlemisest taastumine võib võtta paar aastat, ütleb internet. 

Mina, oma 18 päevase tsükli pealt ütlen, et palju kauem - see võib peale aastaid välja lüüa nagu herpes või psoriaas. 

Minu lihttööst jäi tööandja õnnetusjuhtumi tõttu järele vähem kui muidu, eriti, et avariiosakondade vastutav isik oli puhkusel ning märkimisväärne osa automatiseeritud tööst / prognoosidest tuli nädalaks kinni keerata. E oma ajuga ja käsitsi teha. Mente et manu.

"Sa saad hakkama, sa jääd ellu, sa oskad, sa tead" - jah, ma olen elus, kuigi oma tulemustega ei ole ma sugugi rahul ning see kõik ei ole pingelt siiski võrreldav varasemaga. 

Mu aju ja keha mäletavad, kuidas on elada töös, mis väänab su tabelitesse, tulemustesse ja loeb sind vaid siis inimeseks kui KPI-d, arvestamata olukorda, on rohelised. 

Ja sa ise pead samal ajal tegelema ja arvestama inimestega, kes to hetkel "juhti" vajavad ning "efektiivsuse tõstmise vajaduse juures" võimalikult terveks peavad jääma. 

Ma kaotasin viimase kahe nädalaga ligi 5kg. (Paks olen ma muidugi ikka edasi.)

Loodetavasti on kriis möödas. Loodetavasti saan ma oma lihttöö + "veel üht-teist" juurde tagasi; mulle meeldib mu töö, mul on hea juht. 

Aga tõestada ma end enam ei taha ega suuda. Ma pean end kaitsma. Lähen igaks juhuks vaatan veel tööpakkumisi.
Flegmaatikutele, äärmusintrovertidele, muidu kind of f*cked minded inimestele. 

Ootus:

• Need ei tee haiget ega haigeks.
• Need ei nõua vastutust suurte summade liigutamise ega teiste inimeste ees(t).
• Need ei varasta hinge. 
• Need ei too äratuskella helisedes ängistust ja allaneelatud pisaraid.