Seda ka siis kui tegu on orkestriga millesse kandideerimise eeltingimus on, et moosekant on, noh, moosekant: te ju teate muusikalist kollektiivi The Tomahawk Brothers? Seda, kus oli pillimehi, kes jäid alguses mõned taktid maha, aga mängisid kõik noodid ära, jõudsid loo keskel taktidega järele ja läksid lõpuks möödagi?
Kui Eestis inimene, kes peab viisi ja oskab mõnda pilli mängida tahab raha teenida teeb ta külasimmanite jaoks süldibändi ja nimetab selle "Papüüruseks" või "Lillekeseks" või muuks selliseks. Kui sama tahetakse maailma laiuselt teha hangitakse skeletikostüümid, bling-maskid, pannakse peale gooti meik ja minnakse turneele.
Olgu, enam ei unda.
Ah, natuke veel: rockmuusikat esitada klassikalises kontserdisaalis on kuritegu. Publikum istub, põlved ontlikult koos ja muusikud lammutavad laval Honey Balenciaga stiilis konte murdes - niisugune dissonants ajab õlad krampi.
Mu noored kaaslased olid üsnagi vaimustunud, koduteel lauldi autos "Zombie't" nii, et ... jah, sellel, et keegi meist muusikuna ei tööta, on põhjus. Mul oli hea meel tõdeda, et "Paint it black" tundsid nad ära ja koletult kahju, et "Chop suey" ja "Smells like a teen spirit" võttis aega enne kui tuli kohmetu "aa, see..!"
Lõbus oli, sest seltskond oli lõbus, ei kahetse, aga teist korda väga ei läheks.
Laval olnud kolbal oli tõsine hambumushäire, esihambad käisid kokku nagu hamstril, purihambad ei kohtunud iial. Sellepärast ta nii kõhna ongi, eks proovi sel moel midagi närida!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar