Hommikud ja ööd

Ma ei salli hommikuid. Kui ma kunagi peaks kellegi tapma, siis jälgige kellaaega - see toimub raudselt enne kaheksat hommikul. Kui mõrv on toime pandud peale kümmet, siis on mu süülisus kahtlane. Kui paberitesse läheb kirja kellaaeg peale kella nelja, siis olen ma kellegi poolt süüdi lavastatud.

Oma viga tegelikult.  Õigel ajal tuleb magama mina. Ma lähen ka, ausalt, lihtsalt uni ei tule minuga kaasa. Loen raamatut, vahin lakke, mõtlen ilusaid mõtteid ja siis taipavad koledad mõtted, et ohhoo, siin on üks võrdlemisi unine aju, võtame üle!

Seepeale on kolm võimalust. 

Esimene ja mõjuvaim: ma hakkan numbreid lugema. Ausalt. Ma hakkan alati numbreid lugema kui midagi painab, olen neid lugenud nii teatris kui kõndides, ujudes ja muidugi voodis und oodates. Numbrid on juba nägupidi tuttavad, näiteks kaheksa on üks tore sell, ümmargune sihuke, mõnel päeval küll kuidagi liiga ümmargune ja libe. Seitsekümmend neli on seevastu ebameeldiv kuju, ei ole tal ei saba ega sarvi, eile näiteks võttis ta mu meelest imelikke poose ja oli lihtsalt koledat värvi. Poriroheline või midagi sellist.

Numbrite lugemine on küll parim kuid paraku mitte piisavalt hea. magama võin ma jääda, aga seda ei ole kauaks. Hiljemalt tunni pärast ärkan ja olen kindel, et juba on hommik ja pean tõusma ja... nojah, ma juba kirjutasin, mida ma hommikutest arvan.

Teine võimalus end koledate mõtete eest kaitsta on rabada kätte telefon ja seal ringi rullida. Jaa, ma tean, juba selles lauses peitub oksüümoron. Nett ja ilusad mõtted... Mõnikord jätan telefoni kööki. Mõnikord rullin kuni telefon näkku kukub. 

Kolmas ja kõige ajuvabam valik on lihtsalt üles tõusta ning teha midagi, mille järele kodu ammu juba oigab. Koristamine on tavaliselt see, mida ma alustan. Unele ei aita see karvavõrdki kaasa, kassid satuvad paanikasse, pesu pole kuhugi kuivama panna, sest ööseks ma kuivatit sisse ei taha lülitada - kui ikka uni peaks tulema, siis ei taha, et selline asi tööle jääb. Kasside paanika on muidugi hindamatu, nende silmad on nagu pannkoogid ja mu meelest on väljastpoolt näha kuidas nad mind hullumeelsuse skaalal üritavad paika panna. 

Mis seal ikka. Vanainimese veidrad hädad. 

Aga mida koleda seitsmekümne neljaga teha? Kui ma ta vahele jätan jookseb ta teiselpool ilusate numbrite rida, hüppab üle-alla ja hõikab "Aga mina, loe mind ka, sa unustasid...!" 

Oeh. Ta pole ju süüdi, et sellisena sündis. 

Pildil piilub tuduv kass, et ega ma ometi lolliks lähe ja koristama ei tõtta.

Kreeta reis VI

by W

4. päev (03.09.24)

Enesekontrolli mõttes, tõendamaks, et me ei ole siia vaid odavat peeti kuritarvitama tulnud, olin juba kuu tagasi broneerinud pikemat sorti ja igati viisaka bussitripi.

Muidugi selleks ka, et Maakas minust päris halvasti ei hakkaks arvama. Ta on mingi kultuuriaktivist. Erutub silmapilkselt kui mainida sõna „huviväärsused” ja hakkab end kohe minekule sättima.

Nii et siis platood ja siis klooster, siis koopad ja isegi oliiviõli tootmine.

Telefon äratas 6:48. 
Viskusin vertikaali kui pioneer fanfaari peale, taipamata, et olen puhkusel, kus võiks äratust paar korda edasi lükata. Jalul, siis jalul.

Pesin hambad ja varbad korraga ja hakkasin kärmelt hommikusöögiga tegelema. Vedasin tulemuse sama hooga õuelauale. Avokaado-munavõi röstsaiad kelmika tomativiilu ja musta pipra twistiga, must tee vildaka sidruniviiluga, jogurt liiga suure lusikaga ja muidugi kassikrõbinad igasuguse petersellita. Viimased läksid põrandale, mitte lauale. Üritasin kassitoidu sisse siis vähemasti näpuga „kalimera” kraapida. Ei tulnud hästi välja. Mul ongi kole käekiri.

Kui ei ole päris kindel, millal järgmine kord süüa saab, siis avokaado või muna või toores hakkliha on lollikindlad valikud. Hakkliha meil ei olnud.

Virguv Maakas, selle asemel, et rõõmsalt „tere hommikust” öelda, hakkas juba voodis irisema, et ma ei olevat ikka piisavalt esinduslik temaga eksursioonile minemiseks. „Pane ometi ükskord midagi heledamat selga, täna sa küll niimoodi, nagu mingi tont, kusagile ei tule,” teatas ta resoluutselt. Panin rahumärgiks valge särgi. Tingimusel, et mutikleit jääb „koju”.
Kompromissid, teate, on imelised asjad - kumbki ei ole päris rahul, aga mõlemal on siiski tunne, et just nemad võitsid.

Olles Katkise Kassi pooliku munakarbi ka teist korda täitnud ja veepudeli kaasa haaranud, asusime teele. Malia suurima kiriku poole, sest just sealt eest, veel suuremalt ristmikult, algavad Suured Seiklused. Enamus turismifirmasid nopib oma kliendid üles justnimelt kiriku eest. Pärast poetab sinna tagasi.
Panen teile pildi ka, et kui kunagi Maliasse satute, siis teate, kus oma bussi oodata.

Pilt on tehtud öösel, aga päeval on see kirik üsna samasugune

No nii, bussiekskursioon!

Lasithi platoo

See kõlab ju nagu midagi müütilist, eks? Kõrged mäed, tuulikud igal nurgal, vanad külad, hingematvad mäevaated ja puha. Nagu postkaardid lubavad. Mõtlesime, et saame nüüd Kreeta tõelise olemuse teada. Vale. Tegelikkuses kujutas see platoo endast pigem lõputut sõitu, mis keeras ja keeruta mööda mägiteid, kuni mul oli tunne, et meie bussijuhil on ükskõik sellest, kuhu ta sõidab. Palk tuleb läbitud kilomeetrite järele.

Vaade? Jah, oli.
Täitsa kaunis, kuni buss end jälle aknaga vastu mäeseina ei keeranud. Ja seda juhtus liiga palju. Siis nägime vaid kiratsevaid seinast kasvavaid oliivipuid ja püstloodis mäeseintel kepslevaid kitsi. Kodukitsed, mingi väiksem sort. Aga need tuulikud, mida reklaamis lubati - kuskil kauguses vilksatas üks ja teinegi, aga neid oli umbes sada korda vähem vähem kui turistiplakatitel. Tegelikkuses nägime umbes kaheksat tuulikut ja needki tundusid ammu pensionil olevat.

Esimene peatus oli Vidiani klooster

Pean möönma, et minu teadmised kirikutest ja kloostritest on umbes nullilähedased. Maakas pidi mind paar korda manitsema, et ärgu ma oma valju hingamise ja sandaalisahinaga kogu kloostri püha rahu ja mis iganes rituaali, mida need mungad seal läbi viisid, ära rikkugu.
Mul tõmbas seest veidi õõnsaks. Ikkagi püha värk ja kõrgemad jõud.
Läksin siis hoopis kloostrist poolesaja meetri kaugusele WC-sse. See oli täiesti euro, erinevalt kõigest muust. Tundsin seal pisikeses majakeses täielikku vabanemist ja teadsin, et ma olen ikka veel mina ise.

Klooster oli pisike putka, seal elas ja toimetas 2 munka, thats it

Teine peatus, kus meid lihtsalt bussist välja visati ja öeldi „hit the road, Jack” oli Zeusi koobas.

Giid ei kavatsenudki meiega kaasa tulla.
Ta oli juba kogenud ja teadis, et kes iganes otsustas, et Zeusi koopasse minemine 32-kraadise kuumaga on tore, oli ilmselgelt kas hull või kõike müügiks paiskav kapitalistlik siga või üritas turiste karistamatul moel hävitada. No ilmselt oli seal seda kõike korraga.

Sest noh, mis saaks olla veel toredam, kui põrgukuumuses rohkem kui kilomeeter mäkke rühkida?
Ma nii lihtsalt ei virise, aga juba kolmesaja meetrise tõusu järel hakkasin lõõtsutama nagu vana nr 10 Ikarus buss Kadaka viaduktil. Kand ka valutas jälle, rsk.
Elusalt päikese käes küpsev Maakas lehvitas endale kübaraga tuult ja tegi vahepeal imelikke hääli. Nagu oleks mingid nähtamatud mägipiraajad tal iga hingetõmbega tüki kopsu välja naksanud.

Istusime põõsa varju kivile ja pidasime aru. Vaatasime Google Mapsi. 800 m veel minna. Võib-olla... ei ole see ikka meie jaoks. Me ei oleks kaugeltki esimesed tagasipöödrujad olnud.

Siis aga ilmus sakslastest vanapaar. Proua, kes ei näinud just värske välja, kimas ees, valge nokats peas ja härra... no härra nägi välja nagu oleks tal viimased viis minutit elada, enne kui ta lõplikult üheks ähkivaks higilombiks sulab. Teavitasin onu, et vähemalt kaks kolmandikku teekonnast on veel ees. Vaesekesel vajus veri näost puha ära ja siis see Vaasalinna kummitus tardus ja kisendas taeva poole „noch achthundert meter, wir sind erst dreihundert gekommen” või midagi sellist. Ma saksa keelt ei oska. Jumal enamasti lihtsurelikele ei vasta, saadab salapäraseid sõnumeid. Sel korral kostus vile ja härra rühkis edasi. Väga usklik eksemplar.

Ja meie lihtsalt istusime seal, kavatsedes alla anda?

Vaatasime Maakaga veidi tõtt ja leidsime, et me siiski teeme selle asja ära. Küsisin Kolmandalt kui kõrgel see koobas parklast õieti on. Ca 120 meetrit, teadis too öelda. Noh, teine asi ju!

Otsustasime tee asemel võtta mõned innovatiivsed üsna püstloodis otselõiked. Liiv tuiskas, jalad vääratasid kivide vahel, mäest pudenes tükke ja üldse üks metsik kõrberalli läks käima. Tõsine jõusaal saunas, väikeste vahepausidega.

Maakas küll vahepeal vigises, et kas süda ikka peab vastu, sest meid oli hoiatatud, et "good shoes ja no heart conditions," aga suutsin tempo üleval hoida remargiga "kallis, minu meelest oled sa südametu, jätkame!".

Saab ka otse...

Ja siis, lõpuks me jõudsime. Piletisabani. Ja veeputkani.
Piletikontrolli ja väikese edasise ronimise järel ka mingi suure auguni.
Seisin seal, higist nõretav, peaaegu surnud ja vaatasin seda... noh, auku. Kuhu meie ees matkanud inimesed järjest kadusid. Osa neist oigas kahtlaselt enne kadumist. Kas see on mingi Kreeta parim turistide trollimisprojekt? Turnisin enesel hinge välja, et näha Zeusi sünnipaika ja kohtun auguga mäes?
„Mis see on?” küsisin sosinal nagu keegi võiks meist aru saada. Maakas heitis mulle pilgu, mis ütles kõik, mida ma juba teadma pidanuks. Lähenesin augule umbusklikult ja ettevaatlikult.
Kuni leidsin trepi.

Jah, see salapärane auk ongi Zeusi koobas

Ronisime sisse ja meid tabas midagi õelalt maagilist - külm õhk! Mitte lihtsalt mingi meeldiv jahedus, vaid selline jääkülm, et karvad tõusevad püsti . +5C peale kivikõrbe kuumust mõjub pehmelt öeldes šokeerivalt.

Trepp oli libe ja niiske, justkui oleks Zeus otsustanud meid kiusata. Kas me ikka jõuame elusalt põhjani? Igal sammul püüdsin veenduda, et mu selja taga laskuv Maakas ikka hoiab logisevast käsipuust kinni ja iga kord, kui ta natukenegi vääratas, ehmusin. Sest kui ta nüüd libastub, lendame ja sureme mõlemad! Sinna põhjatusse rohelisse kuristikku.

Koopa põhi? No kuulge, see oli täiesti järgmine tase. Roheline, niiske, ja müstiline. Stalaktiidid ja stalakmiidid olid ka rohelised ja näisid kuidagi... surnud. Valgus vilgutas niisketele seintele ja kõik oli nii ülisürr, et ma mõtlesin korraks, kas me sattusime hoopis mingisse peidetud Disney multikasse. Ma ei olnud kindel, et tahan seal rohkem aega veeta.
Aga kes mina olen, et jumalate koopas liiga pikalt mõtlema hakata, eks? Maakas hakkas ähvardama, et tema ei lähe küll enam üles, sest siinne sisekliima sobib talle rohkem kui see saunamaailm seal üleval.
Aga reaalselt oli varsti vaja jälle tagasi päikese kätte ronida, sest buss ei oota mitte kedagi, isegi mitte meid.

Võinuks arvata, et see on Shreki sünnikodu

Enne treppidest kuumuse kätte ronimist leidsin midagi fantastilist. Väikese basseini. Täitsa ootamatu. Siuke basseinike seal maa all, väikese nõidusliku veekoguna ja veel müntidega täidetud! Selge. See on soovikaev. Mul tuli geniaalne idee ja koukisin kotist välja ühe 10-sendise. Pisike klung vees ja ma olin juba rahul. Zeus aga läks selle soovi peale kuhugi oma Olympose pilvepiiri taha irvitama.

Ja siis see algas. Trepist üles minek, nimelt. Üles rühkida oli peaaegu sama hull kui alla tulla. Endiselt libe. Ainult nüüd oleksin mina võinud oma vääratusega meid mõlemaid tappa. Me roomasime, ronisime ja lõõtsutasime ennast tagasi päikese valusate kiirte alla, tundes, kuidas iga higipiisk aurustus kiiremini kui hinnaline vesi, mille äsja ostnud ja manustanud olime.

Tagasi päikesepaistesse ja -pistesse

Mäest laskumine oli pisut kergem.
Aga mind, haige kanna tõttu taaruvat pingviini, surus siiski vastu maad mõte, et ma oleks võinud terve oma kümne sendi eest ju tõesti midagi kasulikku paluda. Näiteks et mu vigane jalg terveks saaks ja ma ei näiks nagu mõni neist katkistest turistikande-eeslitest seal mäerajal. Aga ei! Mõistus kadus. Nagu mul päris sageli juhtub. Tagantjärele saan aru...

Eesel kui eskalaator

Edasi viidi meid Krasi külakesse

Monoliitsed kivist pesuvannid

Esteks oli seal vanim pesumaja, mida ma näinud olen ja teiseks olla seal Kreeta vanim puu. Puu oli vist tõesti eellane kõikidele teistele puudele, mis seal Kreekas üldse kasvavad. Võimas värk! Pilti ma ei pane, sest mul ei õnnestunud puud tabada, ilma, et temast kirevamad ja kohati jämedamad kodanikud tema ees poseerinud poleks.... A Maakas juba pani kusagile selle puu pildi.
Ja see puu on elatusallikas terve küla äridele.
Näiteks Maakas avastas seal mingis avaõhu turuputkas kassidega poe- ja rannakoti. See ei olnud harilik kassikott, vaid selline, mille peal oli ikka hulgi siniseid kasse ja muud mustrit ja mudru, ja Maakas otsustas, et just see kott on see, mida ta elu lõpuni kõikjale kaasas tassib. Igatahes pidas ta seda kotti ägedamaks kui minu oravakotti, mida ta edasise reisi jooksul lihtsalt ignoreeris.

No selle kuulsa puu lähedal tehtud pilt mägikülast

Krasist veeti meid miskipärast päris kärmelt minema. Ma olen kindel, et see oli vandenõu. Et keegi ei jõuaks mõnes kenas Krasi tavernis kõhtu hõrgutistest täis süüa ning viiks võimalikult palju raha meie järgmisesse sihtkohta.

... ka neljas päev järgneb