Kolmainsus: helid, pildid, füüsika

 Unibet Arena, neiupõlvenimega Saku Suurhall võib uhkustada umbes 5300. istekohaga. Eile oli suurem osa hallist välja müüdud, käsil oli Anne Veski juubeli tähistamine. Käisime Wildiga samuti diivat kaemas. Kunagi kauges tulevikus hea öelda, et näed, sai kohal oldud, Anne Veski ikkagi.

Sellisel kontserdil pole ma veel kunagi käinud. Prouad parteris särasid nagu diskopallid, härrasmehed jõulukuusesuuruste lillekimpudega sättisid end stardipakkudele, noorem rahvas ootas minevikuvaimude ilmumist.

Ja nad ilmusid tõesti. Bänd koosnes suures osas pensioniealistest džentelmenidest, sünnipäevalaps oli elujõudu pealaeni täis, ainult jalad olid natuke vanaks jäänud, pisut tatsav oli see kõnnak, aga ilus proua on ta siiski ning vokaal kiskus lae loperdama.  Keevalisemad kontserdikülastajad lõid viimase kolmandiku ajal tantsu ja laulsid isegi paar silpi kaasa. Ise ma nii suur fänn ei ole, aga on asju, mida peab elus tegema, et mitte hiljem tunda mahamagamise kahetsust. Meeldejääv kogemus oli igatahes, seda igati heas mõttes

Taksojuht, kes neid sealt õhtul ära viis sai loodetavasti hiljem oma vanaema käest jalutuskepiga üle kupli. Miks? Sellepärast, et poolel teel linna tunnistas taksist, et ta vanaema oli samuti seal kontserdil olnud ja palunud oma lapselapsel end koju viia, aga too oli vanaema koju viimise asemel valinud meie kuus eurot ja vanaema jäigi kuhugi ootama. Põrsas, mitte lapselaps.

Korra juba linnas olles tuli aeg kaunite kunstide ja füüsika peale kulutada. Täna sai üle aastate Kumus käidud. Ma olen nüüd nördinud, sest aastaid tagasi oli Köleri "Truu valvur" ühes seinas ja selle kõrvalseinal oli teine Köleri maal "Lorelei needmine munkade poolt". Nüüd on valvur veidra valgusega seinas ja Lorelei vist Reini jõkke uputatud, mina seda maali üles ei leidnud. Urisen.

Mida korrus ülespoole, seda uuema ajastu kunsti meile pakuti kuni viiendal korrusel oli inimeste loodu asemel AI kaasabil tehtud kunst. Vot siin lõi küll kõvasti Kiasmas kohati kogetud "mis kurat see nüüd on?"- tunnet sisse.  Vabandust, aga see AI-näitus on jama.

Isegi Kadrioru pargis mingil salapärasel eesmärgil kokkuriisutud lumekuhjad olid rohkem mõtteid ja fantaasiaid äratavad kui inetud stereopildid ja virtuaallinnad.

Muusika ja kaunid kunstid läbi käidud. Järele jäi teadus, valitud sai Energia Avastuskeskus. Eksponaadid, mida sai näppida, kuulata, vaadata (enamik läätsi oli küll kahjuks nii kulunud nagu oleks need kratsitud jääst tehtud). Proovisime laste kombel kõike, millel nupud või vänt või lihtsalt loksuvad osad küljes, mingil moel reageerima panna. Mõni masin undas, mõni vilkus, tormiimitaator lõpetas kahjuks puhumise enne orkaanituulte kliimaksit ja leidus isegi tabalukke, mille taha me ei näinud. Absoluutselt lastesõbralik asutus, aga muuhulgas ka minuvanusel ei olnud üldse igav. Võibolla ma olengi lapsik. Ja nüüd tahan ma oma koduõue kunstilis-teaduslikku installatsiooni "Punase rattaga must masin". Saagu! 

Kuigi ma nautisin seda nädalavahetust, on silmale kevad linnas kole. Räpased lumejäägid, löga, hall tolm igal pool. Ma olen kodusest akvarellkevadest ära hellitatud.