Esmaspäev, 20. mai (Monte 3)

By W

Ärkasin 5 hommikul nagu ikka. Õigemini magasin sisse, sest Eestis oli kell 6.
Otsustasin ümbrusega tutvuda. Keerasin apartmendi ukse väljudes lukku, kuid õues avastasin, et rõdude all ei ole batuute ja ronisin ukse lahti keeramiseks üles tagasi. Kolmandale korrusele. Et Maakas tulekahju korral end vigaseks hüppama ei peaks. Kuigi kipsi ja ratastooli korral saab ühes saatjaga hüvesid, mida meil hiljem vaja oleks läinud. Aga ma ei teadnud seda vajadust ette.

Elu Montenegros algab vara, enne kuute. Tänavate koristamine, rohkete pagariäride juba avatud uksed, tööle ruttavad inimesed ja üks mitte nii ruttav onu rihmastamata kääbuskitsega. Ja siis on veel brigadiri olekuga kõike jälgivad (tänava)kassid.
Loomad on Montenegros hästi koheldud ja inimsõbralikud. Siin-seal on toidu- ja veekausse.

Olles stateegilised toidu ja kohviautomaatidega punktid tuvastanud, pöördusin „koju” tagasi ja rikastasin eelmisel päeval üle jäänud spagette munapudru ja tšillikrõpsudega. Munad olime vist eelneval õhtul tanklast hankinud. Üle viie aastased inimesed vajavad taoliste asjade söömiseks julgust. Me saime taas hakkama ning võtsime täis kõhuga ette retke kell 7.30 avatud Mega Marketisse. Montes on kõik kauplused super, mega ja „hiper,” isegi kui mõõtmed ja sortiment R-Kioskile alla jäävad. Olles teadlikud, et poed on suletud ka teisipäeval, iseseisvuspäev, lohistasime omale korraliku saagi koopasse. Igast poes müüdavast asjast ühe või midagi sinna kanti. Ühtegi tšillit seal paraku ei müüdud. Ja küüslaugu unustas Maakas. Meelega.

Tuletasin Maakale meelde, et meil on vaba päev, mis näeb ette vaid Budvaga tutvumist.
Et Maakas on leppinud minu maniakaalsete planeerimistega, õigemini ta isegi ei süvene, siis otsustasime mööda rannaäärset Budva vanalinna suunduda.
Näitasin talle uuesti tänavamüügis pakutavaid kübaraid ning ta soetaski omale ühe!

Mööda rannaäärt Budva vanalinna poole

Budva vanalinn on tõesti vana linn, ühes linnamüüriga, pärit Veneetsia ajast (1420–1797). Ülikitsaste tänavatega kindluslinn. Sinna kolides on vaja kas IKEA tellimust või hunnik puitlaudu, mida pärast korteris mööbliks töödelda.

Kohvik Budva vanalinnas

Linnamüüril patseerimise eest küsitakse 2.- €. Mis on hea, sest me kohtusime alla meetri laiusel müüril vaid üksikute inimestega. Vaimusilmas hakkasin kartma müüri lõpust tulevaid USA turiste, kes massiga seljas nühivad ja võibolla kogemata üle kiviseina lükkavad... Neid ei olnud ega tulnud.

Budva vanalinna linnamüür

Maaka vanalinna absoluutne tipphetk saabus suveniiripoe ukse ees. Ta silmas üht riidest kotti, millel oli kujutatud kahtlaselt väljavenitatud konn ning kirjas, et vanaemasid ja konnasid ei tohi segamini ajada või midagi sellist. Suures vaimustuse jättis ta kotipoe müüale ca 30% tippi. Kübar ja kott? Järgmine on kingad ja juveelid, mõtlesin, aga ei öelnud. Õnneks. Sest ma oleks eksinud.

Vaade Budva vanalinna linnamüürilt

Vanalinnast väljudes silmasime pitsakioskit ja jäime korraks vaateakent seirama. Järsku ütles keegi puhtas eesti keeles, et „see on jumala hea, suur lõik on ainult 3.- eurot!”. Võpatasime Maakaga mõlemad ning vaatasime, et tulema saime, ilma igasuguse pitsata.

„Koju” jõudes toitusime rõdul vahelduseks kanast, salatist, kohalikust saiast ja veinist; Vahemere värk. Tiramisu jäätiseni me ei jõudnud.
Seejärel vaatasime hulgi krimidokke ja lühiõudukaid. Maakas sai teada, mida pakub minu teleriga ühendatud YouTube, kuid jah, ma taipasin ka ise, et ma olen üheülbaline ja lapik kui lestakala. Veri ja börs. Nagu neil kahel üldse vahet oleks.

Hoiatasin, et homme on tihedam programm, Kotor ja paadireis ja puha ning lugesime päeva lõppenuks.