By W
Ärkasin
viie paiku.
Otseloomulikult
imeliku tundega nagu kõikidel puhkuse hommikutel. Teinud enesele
kiirdiagnostika, tuvastasin üllatava põhjuse. Kõht on
tühi!
Eelmise päeva lõunaforell oli
sama
kaugel kui kosmosejaam
Maaka koduaiast
ning õhtul ei olnud meil söömiseks energiat jätkunud.
Uurisin külmiku sisu. Munad. Salaami. Kurk. Tomat. Jääsalat.
Njeguški pršut. Tiramisu jäätis. Jääkuubikud. Nii
50cl džinni pudeli põhjas.
Toonik. Õlu. Mineraalvesi.
Süüa
ju oli, kuid midagi
tundus puudu olevat. Segasin omale džinnikokteili, kaunistasin
sidruniviiludega,
ja
vajusin,
klaas näpus, diivanisügavustesse ja jäin
mõttesse. Taipasin,
et juustu
ei
ole!
Otsustasin poodi minna, kuigi kell oli vaevu 6. Mega Market avatakse 7.30. Aga ma olin juba esmaspäeval märganud üht 24h kauplust (pühapäeval ja pühade ajal on seegi muidugi kinni), nii et otsustasin õnne proovida. Väljast väike ja mittemidagiütlev, olime siiani poekesest lihtsalt mööda kõndinud. Ilma asjata. See oli kui Narnia kapp – astusin sisse ja leidsin korraliku Konsumi mõõtmetes rikkaliku imedemaa. Juustu oli enam kui 10 sorti. Kõik ühtmoodi tundmatud. Valisin siis ilusaima pakendi järele. Selles oli mingi salatijuust. Pärast osutus vegantooteks. Kassa juures haaras käsi riiulist ka pudeli valget Makedoonia veini, hinnaks 2.49. Juustulaadne toode maksis rohkem.
Stella Market, välimus petab - kui sinna satud, astu sisse |
Maakas
oli jalul ja takseeris kööginurka pilgul, mis viitas, et kui seal
oleks leidunud šokolaadi ja kummikarudega kaetud baklažaanilõike,
oleks ta need toiduks tunnistanud.
Kuna ta kohvi ei tahtnud, endiselt, siis üritasin
talle omletiooteajaks klaasi veini kätte suruda. Esialgu ei
õnnestunud, kuni
teatasin resoluutselt “me
lahkume homme vara, täna tuleb kõikide manustatavate
jääkidega ühele poole saada!”
Nüüd
oli Maaka kord mõtlikuna, klaas näpus, diivanisse vajuda.* Tema
pilvise
pilgu peale lasin silme eest läbi lähiümbruse – kas ma olen
märganud mõnda lillepoodi. Kahjuks mitte. Muidu oleks hankinud
hulga valgeid musta lindiga bukette, küünlaid, kardinad ette tõmmanud ning sakraalmuusika
mängima pannud. Et matusebüroomeeleolu ka audiovisuaalse väljundi
saaks.
Kumba sa oma omletiga rohkem tahad - vorsti või sinki? Ma tahan rohkem vorsti, rohkem sinki, rohkem juustu ja rohkem ... Ka omlett on seest täidetud, kõige ja rohkemaga |
Peale söömist läks olemine helgemaks. Vaatasime krimidokke. Lahkasime Montenegro kogemusi ning jõudsime järelduseni, et meil on Budva pehmeimad padjad. Ehk otsustasime teha seda, mis kodumaal sugugi nii hästi välja ei tule: magada. Voodi on päris hea reisi sihtkoht, lähen sinna kindlasti ka tulevikus.
Kui avatud silmadega vaadata, on Budva rannas piisavalt valutult ujuma minemise kohti |
Viimane suplus!
Eelmisel päeval oli Slavko muu jutu sees rääkinud ka Budva Õudsest Kivisest Rannast ning meres olevatest kaidest, kust tervemõistuslikud kodanikud valutult vette lähevad. Tõepoolest, ca 100m meie tavalisest vingerduskohast vasakul oli kai. Isegi 2, väikeste vahedega. Paremal ca 400m kaugusel veel 1.
Et
mitte oma lollust tunnistada ja eluaegseid komplekse saada,
teesklesime, et oleme ranna kasutusjuhendist koguaeg teadlikud olnud.
Meil
on lihtsalt moto “kui see ei tee haiget, siis teed sa seda
valesti!”. Ehk vingerdasime taas läbi kannatuste naudingute poole,
olles ükskõiksed “teised näevad, valge on” fakti osas.
“Koju” jõudes teatasin Maakale, et meil ei ole enam muud võimalust kui süüa seda krdi tiramisu jäätist, 900ml karbis, mis juba kuuendat päeva puutumatuna sügavkülmas seisis. Ja me sõime. Filmide kõrvale. Oleks teadnud, et see nii hea on, oleks me karbi ilmselt juba neljapäeval avanud.
Läksime
magama.
Viimast korda Montenegros.
Meeleolu oli taas kui
Iiahil, kes avastab, et lisaks sõprade poolt unustatud sünnipäevale
ei kavatse ka tema õunapuu sel aastal õiepoegagi kanda.
Öösel
oli äikesetorm ja paduvihm. Viimane pesi musta masenduse
paar tooni heledamaks ning lasi uinuda.
* jah, me oleme hommikuse joomise praeguseks lõpetanud; söömise ka
Lahedad lood, sa peakski sellega tegelema hakkama. Kui video ka juurde lisada ja sama hea huumoriga vürtsitada oleks kõva konkurent kahele kangele!
VastaKustutaTänan.
KustutaSellega on nii, et mulle meeldib süüa teha, kuidagi rahustav, turvaline, samas pisut loominguline tegevus. Aga kui ma oleks kasvõi 3 kuud kokk, siis hakkaks ma seda vihkama.
Kui ma PEAKS kirjutama, nt mu sissetulek sõltuks sellest, siis ma ilmselt enam ei naudiks protsessi.
A videotekstidega peab tegelema Maakas, sest eee... nõuka ajal luges filmidele venekeelset teksti peale mingi monotoonne, emotioonitu ja robootiline hääl (soviet AI), mul sama lugu.
Mõistan, see PEAB teema tuli ka Maarja blogis just üles. Kuram, ma vist tüdiks isegi mäesuusatamisest kui PEAB iga päev mäele ronima.
KustutaMinupoolne kommentaar laupäeva kohta: meil olid PLAANID, milles sisaldus Budva vanalinna piiramine ja kohaliku kaubanduse rüüstamine, aga hommikune alkohol ei ole iial hea idee. Mitte iial, Ka mitte väikeses koguses. Mitte mingis vormis. Aamen.
VastaKustutaMhmh, edaspidi ei saa sa isegi liköörikommi enne nelja õhtul. Kui me just mingeid erinevate ajavöönditega seonduvaid mänge ei otsusta mängida.
KustutaMis mõttes ei ole, on küll!!! Võimalik, et veidi subjektiivne arvamus, sest naudin just õltsi peale hommikujooksu (sakib eriti hästi) ja enne tööle sõitmist. Igaks juhuks lisan, et Kanadas tohib (promillipõhiselt) roolis olla 2 pudelit õltsi manustanuna kuid seda ei tohi politseile tunnistada - hea teada, juhuks kui peaks kunagi siiakanti reisima.
KustutaHmm. Ma lähen jalgsi tööle...
Kustuta