Lehed

kolmapäev, 12. juuni 2024

Laupäev 25. mai 2024 (Monte 8)

By W

Ärkasin viie paiku.
Otseloomulikult imeliku tundega nagu kõikidel puhkuse hommikutel. Teinud enesele kiirdiagnostika, tuvastasin üllatava põhjuse. Kõht on tühi! Eelmise päeva lõunaforell oli sama kaugel kui kosmosejaam Maaka koduaiast ning õhtul ei olnud meil söömiseks energiat jätkunud.
Uurisin külmiku sisu. Munad. Salaami. Kurk. Tomat. Jääsalat. Njeguški pršut. Tiramisu jäätis. Jääkuubikud.
Nii 50cl džinni pudeli põhjas. Toonik. Õlu. Mineraalvesi.
Süüa ju oli, kuid midagi tundus puudu olevat. Segasin omale džinnikokteili, kaunistasin sidruniviiludega, ja vajusin, klaas näpus, diivanisügavustesse ja jäin mõttesse. Taipasin, et juustu ei ole!

Otsustasin poodi minna, kuigi kell oli vaevu 6. Mega Market avatakse 7.30. Aga ma olin juba esmaspäeval märganud üht 24h kauplust (pühapäeval ja pühade ajal on seegi muidugi kinni), nii et otsustasin õnne proovida. Väljast väike ja mittemidagiütlev, olime siiani poekesest lihtsalt mööda kõndinud. Ilma asjata. See oli kui Narnia kapp – astusin sisse ja leidsin korraliku Konsumi mõõtmetes rikkaliku imedemaa. Juustu oli enam kui 10 sorti. Kõik ühtmoodi tundmatud. Valisin siis ilusaima pakendi järele. Selles oli mingi salatijuust. Pärast osutus vegantooteks. Kassa juures haaras käsi riiulist ka pudeli valget Makedoonia veini, hinnaks 2.49. Juustulaadne toode maksis rohkem.

Stella Market, välimus petab - kui sinna satud, astu sisse

Maakas oli jalul ja takseeris kööginurka pilgul, mis viitas, et kui seal oleks leidunud šokolaadi ja kummikarudega kaetud baklažaanilõike, oleks ta need toiduks tunnistanud.
Kuna ta kohvi ei tahtnud, endiselt, siis
üritasin talle omletiooteajaks klaasi veini kätte suruda. Esialgu ei õnnestunud, kuni teatasin resoluutselt “me lahkume homme vara, täna tuleb kõikide manustatavate jääkidega ühele poole saada!” Nüüd oli Maaka kord mõtlikuna, klaas näpus, diivanisse vajuda.* Tema pilvise pilgu peale lasin silme eest läbi lähiümbruse – kas ma olen märganud mõnda lillepoodi. Kahjuks mitte. Muidu oleks hankinud hulga valgeid musta lindiga bukette, küünlaid, kardinad ette tõmmanud ning sakraalmuusika mängima pannud. Et matusebüroomeeleolu ka audiovisuaalse väljundi saaks.

Kumba sa oma omletiga rohkem tahad - vorsti või sinki?
Ma tahan rohkem vorsti, rohkem sinki, rohkem juustu ja rohkem ...
Ka omlett on seest täidetud, kõige ja rohkemaga

Peale söömist läks olemine helgemaks. Vaatasime krimidokke. Lahkasime Montenegro kogemusi ning jõudsime järelduseni, et meil on Budva pehmeimad padjad. Ehk otsustasime teha seda, mis kodumaal sugugi nii hästi välja ei tule: magada. Voodi on päris hea reisi sihtkoht, lähen sinna kindlasti ka tulevikus.

Kui avatud silmadega vaadata, on Budva rannas
piisavalt valutult ujuma minemise kohti
Õhtupoolik viis Budvasse jalutama ning loomulikult randa.

Viimane suplus!

Eelmisel päeval oli Slavko muu jutu sees rääkinud ka Budva Õudsest Kivisest Rannast ning meres olevatest kaidest, kust tervemõistuslikud kodanikud valutult vette lähevad. Tõepoolest, ca 100m meie tavalisest vingerduskohast vasakul oli kai. Isegi 2, väikeste vahedega. Paremal ca 400m kaugusel veel 1.

Et mitte oma lollust tunnistada ja eluaegseid komplekse saada, teesklesime, et oleme ranna kasutusjuhendist koguaeg teadlikud olnud.
Meil on lihtsalt moto “kui see ei tee haiget, siis teed sa seda valesti!”. Ehk vingerdasime taas läbi kannatuste naudingute poole, olles ükskõiksed “teised näevad, valge on” fakti osas. 

Koju” jõudes teatasin Maakale, et meil ei ole enam muud võimalust kui süüa seda krdi tiramisu jäätist, 900ml karbis, mis juba kuuendat päeva puutumatuna sügavkülmas seisis. Ja me sõime. Filmide kõrvale. Oleks teadnud, et see nii hea on, oleks me karbi ilmselt juba neljapäeval avanud.

Läksime magama.
Viimast korda Montenegros.
Meeleolu oli taas kui Iiahil, kes avastab, et lisaks sõprade poolt unustatud sünnipäevale ei kavatse ka tema õunapuu sel aastal õiepoegagi kanda.

Öösel oli äikesetorm ja paduvihm. Viimane pesi musta
masenduse paar tooni heledamaks ning lasi uinuda. 


* jah, me oleme hommikuse joomise praeguseks lõpetanud; söömise ka

7 kommentaari:

  1. Lahedad lood, sa peakski sellega tegelema hakkama. Kui video ka juurde lisada ja sama hea huumoriga vürtsitada oleks kõva konkurent kahele kangele!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan.
      Sellega on nii, et mulle meeldib süüa teha, kuidagi rahustav, turvaline, samas pisut loominguline tegevus. Aga kui ma oleks kasvõi 3 kuud kokk, siis hakkaks ma seda vihkama.
      Kui ma PEAKS kirjutama, nt mu sissetulek sõltuks sellest, siis ma ilmselt enam ei naudiks protsessi.

      A videotekstidega peab tegelema Maakas, sest eee... nõuka ajal luges filmidele venekeelset teksti peale mingi monotoonne, emotioonitu ja robootiline hääl (soviet AI), mul sama lugu.

      Kustuta
    2. Mõistan, see PEAB teema tuli ka Maarja blogis just üles. Kuram, ma vist tüdiks isegi mäesuusatamisest kui PEAB iga päev mäele ronima.

      Kustuta
  2. Minupoolne kommentaar laupäeva kohta: meil olid PLAANID, milles sisaldus Budva vanalinna piiramine ja kohaliku kaubanduse rüüstamine, aga hommikune alkohol ei ole iial hea idee. Mitte iial, Ka mitte väikeses koguses. Mitte mingis vormis. Aamen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, edaspidi ei saa sa isegi liköörikommi enne nelja õhtul. Kui me just mingeid erinevate ajavöönditega seonduvaid mänge ei otsusta mängida.

      Kustuta
    2. Mis mõttes ei ole, on küll!!! Võimalik, et veidi subjektiivne arvamus, sest naudin just õltsi peale hommikujooksu (sakib eriti hästi) ja enne tööle sõitmist. Igaks juhuks lisan, et Kanadas tohib (promillipõhiselt) roolis olla 2 pudelit õltsi manustanuna kuid seda ei tohi politseile tunnistada - hea teada, juhuks kui peaks kunagi siiakanti reisima.

      Kustuta
    3. Hmm. Ma lähen jalgsi tööle...

      Kustuta