Lehed

neljapäev, 13. juuni 2024

Pühapäev 26. mai 2024 (Monte 9)

By W

Äratus oli kuue paiku.
7:40 pidi Novatoursi transfeer meid peale korjama peateeäärsest Eco tanklast.
Kohvi ei tahtnud, süüa ka mitte. Aga ma sundisin end. Jooma seda roppu kohvi, millesse uputasin hulga tiramisu jäätist,
mis selle liigutusega peaaegu otsa sai. Täitsa söödav kokteil sai.
Maakas keeldus. Tema lemmiksõna ongi “ei,” mida ta kasutab ka “okEI” ja “võib-olla” asemel.

Budva vanalinna kaktused
Korjasime kokku ja pakkisime viimased asjad, koristasime veidi elamist ning likvideerisime prügi.Harja või moppi ei olnud meile, vaatamata Maaka koristusteenusest keeldumisele, eraldatud, nii et mõlema toa, rõdu ja vannitoa põrandad jäid üsna karvased. Seletamatul põhjusel pudenes kogu mu talvekarv Montenegros. Peotäite kaupa. Võib-olla sisaldavad seal müüdavad šampoonid ka törtsu karvaeelmaldusvahendit.

Seljakott sai raskem kui tulles. Mitte kaasa võetud singi tõttu. Isegi mitte selle kirju kivi tõttu, mille rannast suveniiriks varastasin. Lihtsalt ujumisriided ning muud märjad esemed ei olnud öö jooksul kuivanud. Lisandunud vee kaal jättis meid siiski käsipagasi normpiiresse.

Tivati lennujaama jõudsime õigeaegselt, nii pool üheksa. Lennu väljumise ajaks oli 10:30.
Novatoursi giid soovitas passikontrolliga mitte kiirustada, sest teisel pool ei olevat teha muud kui istuda.
Oh, oleks ta vaid teadnud...
Tivati lennujaam ei ole oluliselt suurem kui mõni Olerexi tankla. Vahe vaid selles, et ma ei ole üheski Olerexis näinud laest värvi koorumas ja kaela pudenemas. Ega sellist loomaaeda möirgamas. Isegi mitte Ahtri tn Olerexis suvisel Lauluväljaku kontserti järgsel reede öösel.

Nii väikese lennujaama kohta väljub sealt lühikese ajavahemikuga uskumatult palju lende, nii et kui juba ühega midagi
tuksi läheb, kukuvad ülejäänud kui doominoklotsid. Vallandub kaos. Neil oli seal lausa 2 lendu korraga õigel ajal maast lahti saamata jäänud. Riia ja Vilnius. Hilinema hakkasid kõik teised ennelõunased lennud.

Tänav Budva vanalinnas

Check-in-i laudade kohal ei näidanud ükski tabloo Tallinnat. Õnneks levis emakeelne s
õnum, et tuleb minna Riia lauda – sealt antakse pardakaart ja pilet. Antigi.

Kõikide reisijate dokumente kontrollis 1 (ÜKS) ametnik. Kes pidi tegelema Tallinna, Frankfurti, Manchesteri, paari Türgi ja ilmselt veel mõne lennukitäie rahvaga. Kaugelt enam kui tuhande inimesega. Ma ei ole üle saanud siirast imestusest, et sealt ei sündinud viraalset videot “how I quitted my job on the spot”.
Läksime Maakaga
tsiviliseeritud inimestena passikontrollisaba lõppu. Kui hoone ei oleks olnud nii väike, oleks meil selle leidmiseks vaja olnud GPS-i ning kaasapakitud brunchi.
Palav ja kitsas oli. Õhku ei olnud. Higi voolas. Inimmass käitus kui pereheitel mesilassülem ja sumises ärritunult, nii et lennujaama teateid ei olnud võimalik kuulda.
L
iikusime tunniga edasi vaevu seitse meetrit. Tunglemine oli kui perversne inimversioon tetrisest või Rubiku kuubikust: sajad ja sajad inimesed püüdsid end õigele kohale paigutada ehk passikontrollilauani jõuda ega pidanud järjekorda millekski.

Üks Novatoursi vormiriietuses naisterahvas, kes ei olnud seotud meie tripiga, käis vahepeal ja karjus üle möllu, et Tallinna lennuk ootab kõik ära, maha ei jäeta kedagi. Väga kena temast. Ja muljet avaldav kopsumaht.

Et varem väljuma pidanud
 lendude inimesed üldse võimaluse saaksid, kutsuti politsei.
2 tursket politseiametnikku, kes end proovile panid, et hilisemate lendude agressiivtrügijad tagasi suruda. “Manchester, step back, step back NOW!”. Ega see asja oluliselt muutnud, eriti “Turkish Airline, back off, NOW!, nii et ma ei oleks imestanud hoiatuslaskude üle.
Kell oli üksteist.
Hakkasin muretsema, et kui järjekord liikuma ei
saa, esitab lennujaam meile üüriarve.
Lõpuks hakati passikontrolli poolt järjest valjemini karjuma “Tällin, Tällin, Tällin!, nii et me, ja kaasmaalased, surusime massist läbi toore jõuga, eesseisjaid tõugates ning nende varbaid tallates. Hoolimata nende vanusest või olukorrast. Kordagi vabandamata. Asjaolud olid sellised. Loomastumine nakkas.

Turvakontroll armus Maakasse taas esimesest silmapilgust ning kasutas oma ametiseisundit räsitud Maaka näppimiseks. Viimane oli peale mitmetunnist inimmassis nühkimist ja tasuta massaažiseanssi täiesti tuim ega ilmutanud ühtegi emotsiooni.

Lennukisse jõudsime eelviimastena. Viimane oli järjekorras meiega sõbrunenud tibukollase pluusiga tädi.

Lend väljus pisut enne kahtteist.
See ei ole lennureisidel märkimisväärne hilinemine, kuid sellele eelnenud kurnav Tsivilisatsiooniväline Festival oli küll kogemus, mis oleks meie poolest võinud olemata olla. Kõike ei pea siin elus kogema, öelgu need ajaloos kuulsad isikud ja tänapäevased influentserid mida tahes. Olgu nende kogemuslikul õhtusöögilaual või kitselootekestad durianimarmelaadiga; mulle ei ole seda vaja, teadmaks, et eee... tsiteerides Maakat “EI!”.

Ma olen higine nagu siga ja haisen!” vingatas Maakas lennukis. No sellega sa siin küll praegu kuigi originaalne ei ole,” lohutasin teda enese kaenlaaluste kohalt õhku ninna tõmmates. Teisi inimesi, teades kui rabedad on hetkel nende närvid, ei julgenud nuusutama minna.
Tagasilennul oli ka Maakal probleem oma mitte eriti karvaste jalgade mahutamisega. Kuigi lennuk oli sama, mis minnes - Airbus320. Tema solidaarne ebamugavustunne ei teinud paraku minu oma kuidagi paremaks.

Tallinna lennujaam on imeline. Kuigi väikene, on temas midagi suurt. Päriselt. Kes ei nõustu, käib Tivatis ära...
Maakas tellis Uberi, sõitsime Balti jaama. Läksime rongi peale. Maakas ühe ja mina teise.

***

... järgmise korrani. Kui kõik hästi läheb, siis veel sama aastanumbri sees.

Muidugi kui Maakas andestab talle kolmel päeval söödetud küüslaugu, millest ühest ta ilmselt teadlikki ei ole. Ega sunni mind tegema elukindlustuspoliisi enese nimele, et mulle veel apelsinimahla tellida, sest mu allergiast on ta kindlasti teadlik. Õnneks oli baaris apelsinidest kohapeal pressitud mahl täielik turisti ripp-off ja enam kui pool sellest moodustas Budva kraanivesi.
Otsustasime, et suhtleme ka edaspidi. 

16 kommentaari:

  1. Lennujaamakogemus oli uskumatu. Ma ei mäleta, et oleksin iial elus nii metsikult higistanud, aga näiteks mingil ajal seisis mu ees aasia turist, noor neiu, kellel oli seljas karvane jope. Kui tal natuke soe hakkas ja ta jope (ma nimetaks seda siiski kasukaks) maha kooris, oli selle all paks kapuutsiga dressipluus. Ja tal polnud isegi otsaesine niiske. Kadestasin!
    Ja lennukis olev seltskond oli omamoodi. Olgu, ma mõistan, et viimase reisija saabumine lennukisse vallandas spontaanse aplausi - olid ju ka mingi ime läbi õigel ajal maha istunud reisijad olnud ebamugavas olukorras. Tunnid kehvasti ventileeritud ja jube kitsas raudkastis ei olnud mugavad.
    Ent filmilik aplaus Tallinnas maandumisel...? Kad mul jäi midagi kahe silma vahele ..?

    Aga see on kindel, et me reisime veel!
    Üks palav lennujaam ees või taga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tšarterite teema vist rohkem. Neile satub palju inimesi, kes eriti ei lenda või lendavad esimest korda ning on plaksutamise kommet filmist näinud. Või vanatädi Leidalt, kes kunagi Egiptimaal käis, kuulnud.

      Aga võib olla nad loodavad, et piloot tuleb ja teeb kummarduse.

      Ja vähemalt viis inimest lennukis plaksutas sellele, kes esimesena aplodeerima hakkas...

      Kustuta
    2. A ehk nad plaksutavad seetõttu, et lisalendu saada??

      Kustuta
    3. Rattad maha ja kohe õhku tagasi?
      Ma oleks siis uudistesse pääsenud - "Märatsev koju sooviv reisija hüppas lennu pealt uuele ringile läinud aeroplaanist välja"

      Kustuta
    4. Jeerum, miks sa seda teinud oleks? Koju soovinud, ma mõtlen???

      Kustuta
    5. Tallinnas maandumise hetkeks oli mu selg nii valus, et ma olin valmis kedagi tapma, et koju pikali saaks. Tund rongiga ja tund autoga veel otsa ....
      Järgmisel päeval oleksin kahtlemata olnud valmis tegema ükskõik mida, et mitte tööle minna, päev enne tahtsin ainult koju oma voodisse pikali

      Kustuta
    6. Kas sa tahad uudistesse pääseda? Ma võin aidata.

      Kustuta
    7. "Reisijate aplausist heldinud lennukikomandör otsustas lisalennule mineku asemel enne maandumist rõõmustada reisijaid kahe ületiivapöörde ning surmasõlmega"

      Kustuta
    8. See olen mina, Isand Konn võõras nutiseadmes )

      Kustuta
    9. Kas ja kui hästi on kokpitis kuulda "saalis" toimuvat?

      Kustuta
    10. Arstiabi on Balkanil kindlasti odavam kui meil. Ma olen Aadria mere ääres polikliinikus käinud (kiirabi ja röntgen ja kips). Viisin arve Hansapanga kindlustusele, need hakkasid alguses midagi küsima, siis nägid olematut summat ja maksid pmst sulas välja.

      Kustuta
    11. Mmm... kõlab kui üleskutse kontemurdvate kogemustega riskimisele.

      Kustuta
    12. Muidugi, mis seal välismaal ikka käia, kui ei riski ja konte ei murra. Mu järgmise plaanitud grupireisi juht pani tund tagasi internetti värske pildi - välismaal haiglast - jalaluu murd. Kurb, tal lendas hulk plaane õhku sellega. Aga kui ei riski, siis võib sama hästi ka Kauksi rannas viibida, ilus liiv ja soe vesi.

      Kustuta
    13. Mhh. Ma ei ole kunagi Kauksi rannas käinud.
      Üldse satun ma randa pigem mujal kui kaunil kodumaal, erandiks olid Stromkal elatud aastad.
      A luumurrud hakkasid peaaegu eksootilise ja romantilise kogemusena tunduma.

      Kustuta
  2. Teie reisimuljeid oli väga lustakas lugeda. Palun minge jah jälle reisile, tahaks veel muljeid.

    kristallkuul

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh.

      Ega ei pääse jah, sest vahepealne töö ja olme ... eee... leidsin täna tööl sügavkülmast banaane ja mõtlesin, et need on kui elu. Kõva, kõlisev, jäine ja vastik, täiesti vales kohas pealegi. Ei kõlba hamba alla ega naelte EUR alusesse tagumiseks.

      Kustuta