Ida-võlumaast ja vingutujust

 On hommikuid, mil ärkan silmade särades, rullin kõigist kellel pole õnne mu eest õigel hetkel pageda üle nagu optimismist lõhkema hakkav okassiga jättes enda järgi maha lamavatest inimestest koosneva oigava sillutise ja lahendan maailma jaoks olulisi probleeme ühe käega ning lauldes. See viimane tekitab oigava sillutise ka vasakule ja paremale, kõrvavalu, kui mäletate, on hirmus asi.

Ja siis on täna.

Hommikul mil pean olema õnnelik kui tööle jõudes ei näe ma välja nagu supermän, trussikud seeliku peal ja koju unustatud läpakas on pisim mu muredest. 

Kalale pole ammu jõudnud, seeni on nii vähe, et metsas käies on parme ka enam kui seeni. Mustikad...on ka kusagil.

Nii hea on viriseda, jess.

Muide. homme on reede. 

Mul on veerendsaja euro eest välja võtmata lotovõite, kõik puha kaheeurosed pudinad, üks viieeurone ka sekka. Kus mu miljon on, küsin ma?

Niuniuniu.

Peaks naistepuna teed jooma, suvelõpu nukrus kiusab.

Praegu teen töölaua taga nägu, et mul on käsil mingi ülioluline teema.  Kõrvaklapid peas, aga sealt ei tule midagi, mõnus vaikus. 

Lõuna ajal teen põike Norra allikale, lähen toidan parmusid. Keegi peab ju nende peale ka mõtlema.

Kuidas teie hakkama saate, kui hinges on madalrõhkkond ja peas vilistab tuisk?

Äh, mõtlesin, et ehk läheb vingutuju üle, aga no ei lähe. 

Lugesin uudist Viivikonna asunduse lammutamisest. 

On neid, kes on poolt ja neid, kes vastu. 

Olen seal käinud ekskursioonijuhiga, kellel see lammutamine raasugi ei meeldi. Talle ei meeldinud ka tanki äraviimine. Kui ikka teenistus sõltub taoliste konfliktarhitektuursete kohtade olemasolust võib isegi Tšernobõli elamiskõlblikuks muutumise üle jaurata. Koonduslaagrite sulgemist võib ju ka vaatamisväärsuse kadumisena esitada, toosama ekskursioonijuht tegi isegi Ivangorodi võidupühast omale rahapõrsa. 

No ma ei teeeaaaa...