Lehed

kolmapäev, 27. aprill 2022

Kõnelen siin omaette...




Millal saab inimene aru, et ta on vana? 
Või, noh, mitte vana, vaid nagu natuke vanem kui nelikümmend aastat tagasi? 
Üks selgushetk saabub siis kui õue kallatakse maha pisike neljakümnetonnine koorem killustikku. Lihtsalt ei jaksa enam sügisese muda ja kevadise pori sees mulistada. 
Mittejaksamine on vist ka küpse eaga seotud nõrkus? 
Kolmkümmend aastat tagasi tee peale pudistatud killustik on tasapisi murustunud või kuhugi emigreerunud, igal juhul pole seda piisavalt.
Aa, näed, vanainimese asi, heietama hakanud. 
Niisiis – killustikukoorem maas, vaja laiali ajada. Mis see siis ära ei ole, labidas kätte ja hopshops! 
Hops. Hops. Hops. Hop... 
Telefon taskust välja ja helistame sõbrale. Või pojale tegelikult, sama asi ju. 
„See killustik, teadsa...“ – „Tean—tean. Pühapäeval tulen.“ 
Nüüdsest olen ametlikult maal elav vanainimene, kes elab siin kõigi nooremate sugulaste kiusamiseks. Põld tahab harimist, puud vaja saagida, killustik siluda. Suvel tõmban kindlasti sae käima, et „kes need marjad ära korjab!“ Ja õunad, kas õunad peavad puu alla mädanema või..?“ Aaa, keldri laon laeni suhkrustuma hakkavaid moose ka täis, et oleks ikka täiskomplekt. 

 Õnneks pole üleminek järsk. Natuke naiselikku iluihalust on veel alles, võidunud kolmenööbilise sitsikitlini arenemisel on mitu etappi. 
Iluihalus pani mind eile päev läbi kookosõli purgist musihuulte peale rasva määrima. Tuul oli suu puhta lõhki löönud. 
Tuba oli jahe, kookosõli oli tahke, hea võtta. Tõin purgi kohe lähemale, panin voodipäitsisse aknalauale ja kui vahepeal selga puhkasin viksisin sama soojaga ka huuli. 
Kuni soojus tegi mida ta tegema pidi ja järjekordse „viskan pikali - võtan purgi – keeran kaane maha – kallutan purki ja pistan näpu võidesse“ – protsessi keskel valasin pool purki päikese käes sulanud kookosõli endale näkku. Neelasin korraliku lõuatäie, mis suust mööda läks voolas kaela pidi kuklasse, istuma karates tundsin kuidas terve selg sai ohtralt õlitatud. 
Täna käin, ei kriuksu, säran ja libisen ka kitsamate aialippide vahelt lipsti läbi. 
Soovitan!


16 kommentaari:

  1. Appikene! Ma naersin kõva häälega!!
    Kes need marjad ära korjab, suhkrustunud moosid, libisen aialippide vahelt läbi... Aga kookosõli on minugi truu sõber, määrin igale poole. Siiski, endale seda näkku kallata pole siiani õnnestunud, ma üldiselt viibin soojemates kohtades vist, sinuga võrreldes, sestap täitsa harjunud, et õli vedel või poolvedel.

    VastaKustuta
  2. Kui juba näkku kallata, siis just kirjutasin enda jaoks välja retsepti. Katsetanud veel pole.
    100 g vahukoort, 1 toores munakollane, 1 spl sidrunimahla, 2 tl konjakit.
    Pidi aitama kortsude vastu.
    Usun, et maitseb ka paremini kui paljas rasv ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui retsepti osiseid pisut ümber tõsta, võiksin isegi kaaluda näkkukallajatega ühinemist!:)

      Kustuta
    2. Esimene ja viimane komponent vahetusse ja munakollase võib kana endale jätta. Määrima peab nahka - koonerdamata ning seestpoolt.
      Pärast raviprotseduuri peaks enesehinnang tõusma nagu kevadine täiskuu ning sellest, mida teised arvavad on sügavalt, ülisügavalt ükstaskama.

      Kustuta
    3. Kui jahu ka panna, tuleks päris korralik keeks.

      Kustuta
    4. Mul tekkis kiusatus proovida. Keeksi nimi on "ilukeeks", selge see!

      Kustuta
  3. Inimene, kellel on kodus killustikuhunnik, on õnnelik inimene.

    VastaKustuta
  4. Ma mäletan, et su lapsed olid tuliselt vastu su kodu mahamüümisele. Kui nii, siis selge, et peavadki käima ise tööl seal, kui nende rõõmuks seda maja peetakse. Las rabelevad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kymnesse. Mitmel põhjusel.

      Kustuta
    2. Ei tea, kas õunte korjamise ajal nende peale vinguda ka võin?

      Kustuta
    3. Ähvarda purjus kährikute ja karudega.

      Kustuta
  5. Ma läksin kohe uurima, et kas tõesti on võimalik tellida 40-tonnist koormat killustikku. Pigem nagu ei ole...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise ka siin mõtlesin ükspäev, et ma vist panin kaaluga mööda. Nelikümmend tonni oleks pidanud mingi karjäärides möllav kallur tooma, aga õues oli rekasuurune koll.
      Poeg tellis. Mina tahtsin, tema tellis ja ajas laiali, silus ära ja mina praadisin kotlette.
      Meeskonnatöö. Kuigi, ausalt, alguses tahtsin ise laiali ajada ja puha.
      Hm, hakka või nüüd öösel helistama: "Kuule, palju seda killustikku oli? Minu meelest toodi pool kilo vähem!"

      Kustuta
    2. Kontrollitud. Auto kaal näitas, et koorma suurus oli 33 tonni.
      Ehk nagu auto omanik ütles, et mida ma õige arvan - miks metsaveo autosid maanteel kaalutakse, kui nende kandevõime on x tonni? Eks ikka selleks, et tegelikult on sinna võimalik laduda 2x tonni.
      Õige on muidugi see, et mu 40.tonni jutt oli liialdus.
      Sain ka enda jaoks asja selgeks.

      Kustuta