Lehed

neljapäev, 7. aprill 2022

Igavikupikkune



Mis mind ehmatas on see, et mind ei üllata rašistide poolt Ukrainas toime pandud jõhkrused. 
Üldse ei üllata, need on nii ettearvatavad ja loogilised oma värdjalikul moel. 
Mõrvad, vägistamised, laipade rüvetamised, lagastamine, röövid, vargused, marodöörlus. 
Ning esimene mõte selle uudise peale: venelased ju, sealt ei ole muud tulemaski. 
Saate aru – „venelased ju“. 
See ei olnud kohe nii.
Alguses oli see Putini ja tema klanni sõda. 
Siis Putini, tema klanni ja kindralite sõda. 
Nüüd näen ma sõda Venemaa venelaste ja inimeste vahel. 
See rahvas on mu jaoks igaveseks määritud. 
Kui kaua kestab igavik?

Kui ma olin laps, see oli ammu, enam kui pool sajandit tagasi.
Niisiis, kui ma olin laps kukkusin joostes ükskord põlved karmilt nahatuks, sest keset kõige magusamat mängu kiljatas keegi "Venelased tulevad!"
Me jooksime nagu hullud laiali, kes kuhu ennast peita jõudis, sest "venelased tulid". Kes siis enam oksi või nurki vaadata jõudis, venelased tulid ju!
Lääne-Eurooplased seda hirmu ei tea.  
Praegu ütlen - kahjuks. 
Nad poleks siis nii üllatunud olnud.

Näe, endalgi oli see hirm vahepael kusagil mälu tagatubades kinnise ukse taga. 
Enam mitte.
Ja poolt sajandit mul enam pole.







33 kommentaari:

  1. Mina kui Lasnamäe poiss (aadressilt kindral Fedjuninski 2) ka ei tea sellist hirmu. Venelased olid naabrid, kogu aeg olemas, miks neid kartma peaks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma elasin Koplis, seal olid eestiaegsed prouad, kes olid oma kesklinna korteritest tänavale tõstetud või paljaks pommitatud ja venemaalt laevaremonditehasesse toodud "vabastajad". Kaks eri maailma ja vaen hõõgus nagu rabatuli.
      Ma olen sinust palju vanem ka.

      Kustuta
    2. Mina olen teist natuke noorem ja kasvasin Tartus Tammelinnas (eramajade rajoon), isegi Annelinn oli meie jaoks hirmus koht, sest venelased. Samamoodi eestiaegsete prouade kasvatus, mis põhines nende kogemusel. Meie kandis venelasi iseenesest ei olnud. Läksin laagrisse, seal oli vene poisid, tulid lihtsalt meile, väikestele tüdrukutele käte ja jalgadega kallale.
      Ma siiani mõtlesin, et mu emal ei ole õigus, kui ta vihkab kogu vene rahvast ja sõja alguses mõtlesin ka, et see on Putini sõda, praegu enam mitte. Ma lootsin, et järgmine põlvkond enam ei vihka venelasi, neil pole seda kodust kaasa saadud taaka, suudetakse suhelda, aga ei, hakkas jälle otsast peale. Emal oli õigus.
      Samas, mõned kirjutavad, kuidas tapaks Putini-Lavrovi ära või piinaks neid vene sõdureid, ma nii ei tunne, mulle piisab teadmisest, et tegemist on minugi jaoks igaveseks määritud rahvaga.

      Kustuta
    3. Mhm, see ise piinamine teeks meid nende sarnaseks, aga meil (enda eest räägin, mitmuses, eksole) pole seda lülitit millega selline verejanu sisse lülitada.
      Unistan sellest, et nad saaksid aru mida nad valesti tegid.
      Aga ma unistan maailmarahust ja headest tulnukatest ju ka.

      Kustuta
    4. Mina ei usu, kes nii teeb, see ei hakka kunagi aru saama, mis ta valesti tegi. Läheb ja teeb järgmisele edasi.
      Muidu pean end ka unistajaks.

      Kustuta
  2. MIna mäletan küll paari korda, kus lapsepõlves sai venelastega kokku lepitud, et mängime lumesõda. Algas kõik nagu mäng, aga lõppes viha ja metsikusega, mitu venelast seisavad ringi ümber pikali oleva juba nutva eestlase ning loobivad teda täiest jõust lumepallidega. Hiljem, täiskasvanuna, olen paaril korral elus vihastanud mänguväljakul täitsa juuksejuurteni paari võõra lapse peale, kes mu plikat kiusasid, ja need mõlemad olid vene rahvusest. No nii toorelt ja külmavereliselt tegutsesid, et mul tõusevad siiani juuksed püsti, kui sellele mõtlen.
    Kellakagu

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tean seda tunnet. Õudne on see, et tean ja ei imesta. Nii lihtsalt on.

      Kustuta
  3. Ma arvan, et kui reeglid maha võtta ja selline olukord on, on alati inimesi, kes muutuvadki elajaks. Seadused, rahuaeg ja tsivilisatsioon ikka hoiab piirides.
    Kui polgukomandör või üksuse boss laiemalt on mölakas, siis pole ka, kes tüüpidele inimlikkust meelde tuletaks või korda hoiaks.
    Eks neid on igas sõjas, lugege memuaare. Kas seda olete näinud? https://etv.err.ee/924411/kohtumoistmine-ratko-mladici-ule

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lääne-Europlased on selle ära unustanud. Taunime ja taunime ja taunime.
      Ja siis, mis sellest muutub?

      Kustuta
    2. Korda hoiaks? Asi pole distsiplineerimatuses (vähemalt mitte ainult), piisavalt on välja ilmunud infot, kus antigi käsk tsiviliste tappa või mingeid rändom maju puruks tulistada.

      Kustuta
    3. .. nt saksa luure püüdis Vene sõjaväe raadiosidest dialooge kinni ja selle järgi paistab, et see oli süsteemne ja on juba pikka aega seda olnud.

      https://www.spiegel.de/international/germany/possible-evidence-of-russian-atrocities-german-intelligence-intercepts-radio-traffic-discussing-the-murder-of-civilians-in-bucha-a-0a191c96-634f-4d07-8c5c-c4a772315b0d

      "The radio traffic intercepted by the BND makes it seem as though the atrocities perpetrated on civilians in Bucha were neither random acts nor the product of individual soldiers who got out of hand. Rather, say sources familiar with the audio, the material suggests that the troops spoke of the atrocities as though they were simply discussing their everyday lives.

      That, say sources familiar with the audio, indicates that the murder of civilians has become a standard element of Russian military activity, potentially even part of a broader strategy. The intention is that of spreading fear among the civilian population and thus reducing the will to resist."

      Kustuta
    4. Kord selles mõttes, et ka sõjas onju reeglid või käsud (kui see paremini kõlab) ning käskudele sõdur allub. Kuid inimlikust vaatest arvaks, et liider otsustab. Ma olen võibolla naiivne, aga ei välistaks inimlikku faktorit, et on ka selliseid liidreid, kes julgevad oma postsiooni kasutada inimlikult ja öelda, et "liigume, mehed, ei vägista siin külas". Mälestustes tuleb selliseid tüüpe vahel esile (säästunud, aidanud põgeneda jne), kuigi nood on muidugi vähemuses.

      Venemaa armee puhul samas pigem välistaks, sest mentaliteet on ju, et tapke ja tehke, mis tahate, sest teil on toetus.

      Kustuta
  4. Poisikesena linna kinno minnes tõstsid väikese poisi kopikatest tühjaks paar aastat vanemad vene poisid. Seitsmekümnendatel polnud Eesti poisil asja teatud rajoonidesse, isegi venekeelsest koolist oli ohtlik mööda minna. Elasin mitte kaugel Kaamose koolist, üle tänava olid venelaste majad, paraku elas seal ka klassivend, kelle kirurgist isa viskitagavarasid käisime aeg-ajalt mekkimas. Trollipeatusest tuli jooksuga minna, sest Moldaavia poe ees tolgendavatest kampadest leidus alati keegi, kes tahtis poisikesi kimbutada. Kord, paar aastat vanemana, panime kokku siukse kuuemehelise kamba. Seepeale roomas peale esimeste litakate vahetamist venekeelseid igast putkade tagant kokku kümmekond ja pidime ikka taganema. Aeg - seitsmekümnendate algus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii kummaline kuidas see kõik meid praegu ika veel mõjutab. Need Moldaavia poe esiste vene poiste lapsed, neid näeme tõenäoliselt üheksandal mail. Saab üks kole päev olema.

      Kustuta
  5. JAH, kogu su postituse peale.

    Verejanust ja lülitist. Ritsiku pool keegi (kellakägu äkki?) ütles midagi sellist, et keegi meist ei tea, kuidas käituks, kui talle mõni noist venelasest mõrtsukaist ette antaks, et tee temaga mis tahad, tee seda, mida ta sinu arvates ära on teeninud. Ma küll jah tahaks mõelda, et minul ei ole lülitit, mis mind loomaks muudaks, sest ‘two wrongs don’t make it right’. Aga ma ei või selles lüliti-asjas kindel olla, kuna ma pole taolises olukorras olnud, ja annaks taevas, et iial ei saaks olema.

    Venelastest. Ma käisin seitsmekümnendate keskpaiku keskkoolis Koplis, kuigi elasin Nõmmel. Eestlased said vene kampadelt pidevalt peksa. Mäletan üht koolipidu, kus “meie” poisid relvastusid enne kojuminekut koolimaja keldris toolijalgadega, sest venelased juba ootasid väljas. Ja nii enam-vähem peale iga pidu. Kopli oli karm kant, rahvastevahelisel sõprusel seal kohta polnud.

    Ja vabandust, see läheb nüüd teemast suts välja, aga ma toon oma tavapärase Trumpi-võrdluse. Trump, nagu Putingi, ei tekkinud tühjalt kohalt. Ta sai võimule tulla ja tõprusi teha ainult riigis, kus temasuguseid võimul tolereeritakse. Nagu AbFabi jagatud tekstis seisis: “Putin is not the cause. He's the end product.”

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Putin is not the cause. He's the end product.
      A see ongi ju, et kes tegi, kes tegi - näe, selle riigi rahvas ise tegi.
      Äh, miks see mule praegu meelde tuli:
      https://www.delfi.ee/artikkel/70112785/leht-duumasaadik-tahab-putini-spermaga-uut-eliiti-looma-hakata

      Kustuta
  6. Kogu selle valusa loo peale tuli mulle pähe üks loll, kuid omamoodi siiski adekvaatne võrdlus:
    oli kunagi kirjutajate seas südamest homosid (ma ei kasuta ta enda poolt kasutatavat nimisõna) vihkav tegija, tema blogirullis omakorda üks avalik gay, kes teinekord nende kibestunud postituste all "khm!" tegi.
    Siis seletas too kirjutaja, et "ega ma sind ei mõelnud, sina oled ju normaalne gay!". Teate küll seda anekdooti traktorist Peeudt, kes kuidagi gay mõõtu välja ei andnud.
    Ja see oli silmakirjalik. Nagu on seda ka minu vihakiri, sest mõeldes ükshaaval selle ja teise venelase peale, kedllega suhtlen ja pere peale, kellega läbi käin ja...no see jutt ei käi ju nende kohta!
    Silmakirjalik. Ja ma ei saa sinna midagi parata, sest ma ei valetanud ei postitust kirjutades ega ka praegu, pagan küll.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle kommentaariga pidasin silmas omi musti mõtteid, mitte kommentaare loo all.
      Kommentaaridest sain teada, et "venelased tulevad!" ei olnud ainult minu lapsepõlvehirm.

      Kustuta
    2. ma ei ütleks su nende eri tunnete kohta silmakirjalik. Lihtsalt vastuoluline, nagu inimesed ikka on. On halbadest kogemustest tekkinud kõhutunded, mis üldistavad, nagu Kahnemani mõistes "kiire mõtlemine" ikka teeb. Ja siis on eristused, mis tulevad aeglase mõtlemisega meelde. Aga kiire mõtlemine viskab oma info - olgugi et ebatäpse - kiiremini ette, see on esimene, mis kätte tuleb.

      Kustuta
    3. Mkmm, minu meelest ei ole sugugi silmakirjalik. Ma ausalt öeldes arvan, et enam-vähem igal eestlasel on toredaid venelasest sõpru-tuttavaid, ehk sugulasigi. Mu üks paremaid sõpru Eestis on venelane, ja olen venelastega suhelnud igas eluetapis küll ja veel. Aga sellegipoolest ei ole Ukraina õudustest kuuldes esimene mõte, et ega siis KÕIK venelased koletised pole, ja vene kunst ja kultuur ja mida iganes. Esimene mõte on, et see on Venemaa (st. venelased), kes Ukrainas tapab, rüüstab ja reostab. Kollektiivse vastutuse eest, olgu see siis üksikindiviidi suhtes õiglane või mitte, pole pääsenud ega pääse praegugi ükski riik ega rahvus, kui agressiooniga, sõjakoledustega tegu.

      Kustuta
    4. Mhm, esimene mõte on absoluutselt kiskjalik "nuke the bastards!" ja järgmine on mõte neist vene emadest, kelle lapsi sinna hakklihamasinasse loobitakse.

      Kustuta
    5. Minul seda vene emade mõtet näiteks ei teki. Või kui, siis vaid võtmes, et mis kannatusi ja nuhtlusi ma neile selliste poegade sünnitamise eest sooviks. Kaastunnet - pole.

      Kustuta
    6. Olen näinud ema, kellele haiglas olles tuli pojake külla ja nõudis õlle jeoks raha: "...muidu!...". Emake andis, sest "ta on ju hea poiss tegelikult".
      Ma saan aru, mida ta tundis ja mul oli kurb ta pärast, kuigi õigeks pidada seda ei suutnud. Minu jaoks koletis (nagu aeg näitab on ka temast hullemaid), tema jaoks "pojake".

      Kustuta
  7. Mina ka Tartust,Tammelinna serva pealt nagu Marca, aga null venelaste hirmu või mingeid probleeme. Venelastest peresõpru oli mitu, ema töötas tehases, kus oli palju venelasi, kogu aeg rääkis, et õige venelane on suure südamega ja annab särgi ka seljast ära sõbra aitamiseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sinu töö on tulevikus need sillad uuesti ehitada. Keegi peab ju olema ...
      Seda muidugi siis kui praegu toimuv midagi lõplikult ära ei lõhu.

      Kustuta
  8. Minul pole ka minevikust Lõuna-Eestist mingeid halbu isiklikke mälestusi venelastest. Aga okupatsioon ja küüditamine kui venelaste värk on alati olnud mu mälusopis ohumärk. Samas täiskasvanueas Tartus olid sealsed (vähesed) venelased normaslsed. Kui tulin elama Tallinna, siis venelaste kontsentratsioon kasvas kordades. Aga ikkagi olid ka siin enam-vähem normaalsed suhted. Mu kohaliku auuli naabritest on pooled venelased. Eks selles piirkonnas elavadki elus edasi jõudnud (ja seetõttu normaalsemad venelased). Niiet kuni Ukraina sõjani arvasin ka mina, et olgu, et venelane, ikkagi inimene...

    Nüüd ma ei tea, mis ma neist arvan. Lipuvarrast neil õues pole ja pühade ajal neil Eesti lippu seal loomulikult ei lehvi. Nii palju kui mina neid identifitseerinud olen, mitte ühelgi.

    Sillaehitajaks mina ei hakka, pigem saadaks eesti kodakondsuseta isikud meie riigist välja. Vaenukõne, või mis?

    Ja ma hakkan vaikseilt valimatult kõiki siinseid venkusid vihkama, kuigi tean, et üldistada ju ei saa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vastuseks Biankale- oleneb sõja lõpptulemusest, juhul kui ei lähe nii nagu me sooviksime, siis näete oma naabrite tõelist palet kindlasti.

      Kustuta
    2. Paljude naabrite palet näeme me sel aastal üheksandal mail.
      Zombide päev.

      Kustuta
    3. 9. mai on huvitav kuupäev jah. Juhtusin kuulama uudiseid, kus oli juttu, et need tegelased, kes reeglina 9. mail alati kohal on, on omavahel ka kahes leeris. Klenski nt teatas rahumeelselt kaamerasse, et pole vaja demo praegusel keerulisel ajal, olenemata meelsusest.
      Aljoša ajal oli meie kontor väga lähedal sellele hullumajale ja Klenski saalis meie maja kohviku vahet käia. Seal oli nagu staap tal. Seega ma olin üllatunud sellist kommentaari temalt kuuldes.
      Mu sisetunne ütleb, et Aljoša aeg oli hullem, aga ega ei tea ju, mis inimestes varjul on. Siis ma ikka esimest korda reaalselt kartsin. Pidin kontorist koju sõitma autoga ja karjuvad vene baabad nelkidega ummistasid tänava ja lajatasid kottidega vastu auto kapotti. Ma paaniliselt kartsin, et mõni lööb klaasid sisse.

      Nõuka ajal mul sellist hirmu polnud, siis oli paanika alati sõjaväeosa teemadel, sest ma olin ainuke, kes elas 2km alevist väljas ja pidin peale üritusi koju saama. Vastu tulemise ja sõidutamise kommet siis ei olnud. Ja sinna sõjaväeossa ikka sattus igasuguseid. Naisi kimbutati ja jutte oli, aga aega teades, ega vist kõigest ei räägitud ka. Kohalikud olid valdavalt eestlased, mõni majatäis oli raudteelasi ka, aga nood hoidsid omaette.

      Kustuta
    4. 9.mail tähistati Rahvusraamatukogus Euroopa päeva saksakeelse lauluvõistlusega, mu laps osales seal. Samal ajal ilmus garderoobi üks vanamees nii umbes kaheksaaastase poisikesega, kel sõjaväemunder seljas, georgi lint rinnas ja automaadimakett õlal. Mu laps oli täitsa ehmunud - ma kardan, miks sellel poisil püss käes on?! Seleta siis, endal oli ka täielik paralleelmaailma tunne, väga kõhe vaatepilt. Erinev kasvatus maast-madalast.

      Kustuta
  9. Kuna Tarbatu tuli jutuks, siis kuskil 80-ndate keskel oli linna peal, võis olla Annelinnas, venelaste ja eestlaste vahel mingi madin olnud. Muidugi vaikiti asi suures plaanis maha. Kuid ma kuulasin tollal Pööbelmannis olles ehk Ameerika Häält, järgmisel õhtul kajastati Voice of America's sündmust ikka "mõnuga". Enamasti olid segajad peal, aga tookord oli haruldane moment, kus segajad ei seganud raadio kuulamist.
    Meil pedagoogid, kui me selgitust nõudsime, serveerisid asja sedasi, et nagu eesti noored tüdruku pärast selle kakelungi alustasid.
    Hehehhee... jaa, me seda uskusime...

    VastaKustuta
  10. Njahhh! Venelased!? Lõunaeestlasena & lisax veel enamasti maal elanuna, mul samuti otseselt halvad mälestused puuduvad.Kuigi vanaisa ikkagi paar aastat ka Siberis oli. Aga mul on tunne,et venelased on muutumas & ma pakun välja,et millexki sauruselaadsex.Vähemalt uudiseid kuulates/vaadates jääb selline mulje.Neil on või siis on tekkimas teine aju.Yx-suurem siis,on peas.See hakkab tööle ,kui ollaxe välismaal või on saadud päriselt natukenegi vabadust tunda.A too teine-see on kirsikivi või metspähkli mõõtu & juhib kogu igapäevast tegevust Venemaal olles. Vähemalt teistmoodi mina ei oska ära seletada sellist parallelmaailma nagu seal TVst,uudistest & retoorikast aimata võib....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. David Icke võiks oma teooriat siit edasi keerata, temale läheks kahe ajuga reptiilide areng kindlasti hinge.

      Kustuta