Lehed

Esmaspäev, 11. aprill 2022

Kokkulepe



Need ei olnud esimesed läbirääkimised, eks omavahel oldi asju arutatud ennegi. Arutatud ja kokkuleppele jõutud ja kokkulepped ka ellu viidud – viimasest andis tunnistust kasutatud raudrüüde kuhi koopa taganurgas. Mõnikord kolistasid seal rotid, mõnikord säratas loojumiseelne madal päike kulatud detailidelt valgust peegeldades koopalae triibuliseks. 
 “Teeme nagu tavaliselt?” küsis keskmine kõneleja pisut tüdinud moel, “Pea maha ja ülejäänud läheb jagamisele?” 
“Ma ei tea… miks peab pea alati sinu oma olema?” 
See oli ootamatu. See oli täiesti, enneolematult, ehmatavalt ootamatu. Mitte kunagi ajaloos ei olnud keegi keskmisele vastu vaielnud. 
Vaikus voolas kohinal koopanurkadest välja ja lõi laksudes keset läbirääkimist kokku, kõrvadki hakkasid pinisema. 
Vasakpoolne, kelle suust see kohutav kõrvalekalle rutiinist kõlas vaatas maha, teised kaks segaduses nägudega teineteisele otsa. 
Paus ei saanud lõputult kestma jääda, ukse taga oli vaenlane, kokkulepe pidi sõlmitama. 
“Mida sa praegu ütlesid? Mis mõttes miks peab pea temale saama?” 
Oli tunda, et parempoolne ei saanud oma küsimust korralkult sõnadesse vaalatud, tavaliselt oli suhtlus kiire ja konkreetne – “Nagu tavaliselt?”-“kõik noogutasid – lahing – eine. 
“Täpselt selles mõttes. Tema saab pea alati omale, pärast, kui ülejäänu jagamiseks läheb on ta jälle jaol. Miks?” 
“See on alati nii olnud!” proovis keskmine endist olukorda taastada, “Alati on nii olnud, mis nüüd äkki ei sobi?” 
“Just, alati on nii olnud, aga miks me ei võiks jagada? Miks sa arvad, et meie ei saaks hakkama, mis sina parem oled?” 
“Miks sa vaidled, lõpetame selle teema ära, pea maha ja pärast jagame!” Keskmise hääl oli nõudlik ja kui hoolega kuulata, siis ehk pisut ka upsakas. 
Parempoolne oli hoolikalt kuulanud ja solvus. 
“Sina ja sina ja sina. Täna teeme nii, et vasakpoolne saab pea ja siis jagame, järgmine kord võtan mina pea ja ülejärgmisel korral on sinu kord. Me pole sinust kehvemad!” 
“Kas siis tõesti…” 
Keskmisel ei lasted lõpetada. “Me oleme kahekesi selle otsuse poolt, sina ei saa kogu aeg otsustaja olla!” 
“Teeme ära!” 
Koopavärav lendas selja peale lahti kui lohe välja tormas, vasakpoolne pea haaras rüütli pea hammaste vahele enne kui too mõõga tõsta jõudis ja tõmbas hirmsa rapsakuga mehe kiivri peast. See oli viga, ta oleks pidanud hammustama, mite rebima, jõudis keskmine pea mõelda. Välkkiirelt tõstis rüütel katzbalgeri, samal ajal proovis kesmine lohepea teda haarata, kuid parempoolne pea röögatas “ära topi vahele!” ja sirutas end ise. Aeglaselt sirutas, rüütel oli mõõgaga kiirem ja parempoolne pea veeres hüpeldes mäest alla. Keskmine pea proovis veelkord, kuid ritter oli end kogunud ja järgmisena varises pea keskmise kaela otsast. Vasakpoolne tõmbus enda poole jooksvat meest nähes tagasi ja karjus kohkunult “kokkulepe, me saame kokkuleppele!”. Rüütel isegi ei kuulanud teda, pea kukkus koos lühikese kaelajupiga otse lohe kere ette.

“Miks nad kõik rääkisid, et see lohe on võitmatu?”
Rüütel oli oma elus õige mitut lohet, paari draakonit ja isegi ühte lendmadu kohanud, kõigi nendega võidelnud ja tal oli, millega võrrelda. 
Seesinane siin oli üks hädisemaid.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar