Lehed

Pühapäev, 24. aprill 2022

Puhh




....ja ma ostsin endale meeltesegadushoos osa tulumaksutagastuse raha eest kasvuhoone, jälgides hoolega, et nimetuses oleks kindlasti mingi lühend mis peaks ideaalolukorras tähistama kergesti kokkupandavat ja lihtsat konstruktsiooni.... 
 Ärge teie nii tehke. 
Joonised on teinud üks isik, teksti on kirjutanud teine. Jooniste tegijal pole halli aimugi, mis tekst sinna lisatakse ja literaat ei ole jooniseid iial näinud. Karbis on palju huvitavaid juppe ja teist sama palju on sealt puudu. Natuke nagu Tambovi õmblusmasinatehase toodang - tood kõik õmblusmasina jupid koju, paned kokku ja - kalašnikov. Iga jumala kord.
Esimene ja viimane kord elus, kuigi kui nüüd peaks uue kasvuhoone kokku panema oleks asi tegelikult selge ja miljon viga jääks tegemata.

Muide, mul oli ühel kaunil hommikul Puhh akna taga. Notsu elik siis mina pidi kohvi ehmatusest sisse hingama, Ruu oli tõenäoliselt Austraalias karantiinis, neil on need bio-seadused ikka üliranged.
Nägus Puhh oli, ema kinnitas, et hiljem oli mõõkhambuline jänku ka ringi litutanud, seega aina lähemale sõuab päev, mil ma teatan tööle, et "Täna kodukontoris, hundikari piirab maja".























Nagu te isegi aru saate - päris nina vastu akent mõmm just ei olnud, aga ärme nüüd nii norivad ka ole, eksju?


17 kommentaari:

  1. Appikene, KUI äge! Omaenda aknast karu näha! Sa oled õnnega koos. Neid inimesi pole ilmselt väga palju, kel elus säärast juhtub.
    Aga mis kasvuhoonesse puutub... loodetavasti kokkupaneku-õudus ajapikku ununeb, kui mitte enne, siis kasvuhoones taimi tärkamas nähes.

    VastaKustuta
  2. Võimas!!! Mina näen ainult oravaid vüi linde aknast. Vahel kui hullult jopastab siis pesukaru, jänkut või opossumit, skunksi tunnen haistmismeelega enne kui näen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pesukarude ja opossumitega on meil siin ikaldus, skunksidest rääkimata :)
      Kitsed (eelmine talv oli neid kolmeküne kaupa), põdrad, sookures ja kurjad jänesed - neid ikka trahvab teinekord.
      Aa, rebased ka muidugi. Hunte on kuulda, näinud vist veel ei ole, sest nende "mingi loom udus, siilist suurem" võivad olla mis tahes looma ilmutused.

      Kustuta
  3. Meil veel aknasse pole roninud, aga maja ümber on patseerinud küll, metsas teist kah paar korda kohanud. Õhtused kempsukäigud on seetõttu alati pisut põnevad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. võeh, muidugi, nüüd oskan ma vesikempsu majas alles tõeliselt hinnata...

      Kustuta
  4. Iiah kõnnib metsas ja märkab, et Notsu lamab keset teed,
    jalg otsast ära ja silm peast väljas.
    "Notsuke, mis hirmsat on Sinuga juhtunud," küsib Iiah.
    "Vedasin Puhhiga silma peale kihla, et ta ei suuda mu jalga otsast tirida."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No aitäh julgustamise eest (kirjutab Notsu, kelle akna taga see Puhh...)!

      Kustuta
  5. Konn võiks Notsu irmutamine asemel parem karuprae retsepti jagada, pyynisaugu valmistamisest alates ;)
    Ma VIHKAN keerukaid ja ebakomplektseid legosid, hunnik lauanässe ja rull kilet käib sigadele kah. Sa oled ikka ylimarukannatlik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. MInu meelest Eesti karusid ei sööda, isegi jahimehed ei taha nende liha. Miskine parasiit. Igavene jamamine pidi olema nende jahtimine, eriluba ja katsed ja siis vaata, kuidas lihast lahti saada. Nahka mõned edevamad ikka ihkavad, seinale.

      Kustuta
    2. Karusid süüakse küll, aga pigem vähe. Mina olen karulihakonservi saanud.

      Kustuta
  6. Mina pole kuulnud, et ükski, kes on endale kasvuhoone tellinud, oleks hiljem öelnud, et küll oli lihtne ja loogiline kokku panna. Puuduvad jupid on vist samuti poolkohustuslik osa.
    Karuvaatega elamine on muidugi eksklusiivne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei küsinud enne kelleltki, puhas valge leht.
      Olgu vähemalt teised hoiatatud :)

      Kustuta
  7. Keeritsussi on ka metssigadel. Ometi süüakse metssealiha palju parema meelega, kui karuliha. Karu suhtes on lihtsalt mingi võõristus, maitse tundub ka võõras. Keeritsussi proov tehakse kohustuslikus korras kõigile lastud metssigadele, enne ei hakata nülgimagi. Küllap siis ka karudele, kui leidub neid, kes karuliha süüa tahavad.

    Ps. Meie külmkapis on juba pool aastat üks karukonserv, mehe vanema poja lastud loomast. No ei ole millegipärast isu selle järele, kits ja siga lähevad ikka palju paremini nahka...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seega ma ei ole ainus, kes eksootiliste elajate söömist, seljas kandmist või kodus kasvatamist võõrastavad. Karu ja ilves on väärtuslikumad metsas ringi joostes, kui minu võileiva peal.
      Parasiitide kirju maailm on meile tuttav, sest koduloomad ja lapsed ja mida nad kõik näost sisse ajavad.

      Kustuta
    2. Mina söön (peaaegu) kõike, mis taldrikust ära ei jookse ja kui jookseb, siis löön toidu oimetuks ja söön ikka ära. Mis puutub karudesse ja ilvestesse... ilvese kohta ei tea, aga kui jahimehed loomade arvukuse reguleerimiseks karu lasevad (ma päriselt usun, et see on kohati vajalik, kasvõi seepärast, et mida tihedam populatsioon, seda hädisem), siis pean õigeks, et ära kasutataks kõik, et jaht ei oleks ainult kolba ja kihvade omamisega poosetamiseks.

      Kustuta
  8. Tambovis tuli mu teada ikka tank osadest kokku, mitte püss :)

    Karu - lahe.

    Juhendid... mul oli samasugune ikaldus nii lihtsa vidinaga nagu jalgratta pakiraam. Aga õnneks olin ma taiband osta pakika poest koos paigaldusteenusega. Nii et paberit puuris ja hiinlasi kirus poe mehhaanik, mitte mina. Üldiselt - oma viga - olete mingit lambikad tooted endale letti müüki võtnud, siis on teie asi neist ka tehniliselt üle käia.

    VastaKustuta