Lehed

Kolmapäev, 30. juuni 2021

Leida ja luik




Kõige rohkem kartis Leida, et külarahvas hakkab tema üle naerma. Isegi mehe pahameel ei tundunud nii hirmutav, ometi oli Tõnu teada just oma järsu meele poolest. Seda, et Tõnu äkilise meelega käis kaasas ka kergelt tõusev käsi küla ei teadnud. Pere asi, ei ole kõigil vaja teada, mis koduseinte vahel juhtub. 
 Aga külarahva naer oli midagi, mis meele juba ette mõruks tegi. Niikuinii hakkavad ilkuma. Kes seda enne näinud oli, et lind naise kannul käib, tiibadega embama tikub ja... Leida ei tahtnud seda küll tunnistada, kuid tema meelest käitus lind nagu Tõnu, kui too napsuga liiale läks. Niipea kui Leida maha istus, oli lind teda pikali trügimas ja kippus nokkapidi seeliku alla. Hull loom, kuhu see kõlbab! No ei saa luigest lahti. Nii, kui ta peete kõplava Leida jalge ette lendas teda jälitava kotka eest kaitset otsima, nii ta Leida juurde jäi. Kotkas pööras pärast esimest kõplaviibutust kohe minekule, aga luik tuterdas vagude vahel edasi. 
Ei tulnud töö tegemisest enam midagi enam välja, mida sa ikka kõplad, kui suur lind tiibu ümber naise sättis ja muidu veidrusi tegi. 
Alguses arvas Leida, et lind sai viga. Naine istus põllupeenrale maha ja vaatas luige üle. Kusagil ei paistnud mingit haava – tiivad, jalad, kael – kõik olid terved. No ja siis oligi selline imelik hetk, mil Leida tundis, et linnu huvi tema vastu oli enamat kui päästmise tänulikkus. Täiesti tahtmatult vaatas Leida kohkunult ringi – ega keegi ometi ei näinud? Ei, ei näinud. Leida kargas püsti, rapsis seeliku sirgeks ja tõttas kodu poole. 
Eks kell oli niikuinii palju ja Tõnule oli vaja söök valmis keeta, küll klõblata ikka jõuab. Polnud see põld nii hukas ka tegelikult. 
Luik lendas Leidale järele. Mõne lennutiiruga jõudis ta naisest ette, siis ootas valge hiiglane teeveeres, millal leida talle järele jõuab, mõni teine kord tuli lind lestade lätsudes naise kõrval. Näis, et ta teadis, kuhu Leida läheb. Ega seda väga keeruline ära arvata ei olnudki, üksainus maja metsa veeres paistis, eks luigelgi nii palju mõistust jagus, et minekusuunast aru saada. Leida sundis end seda uskuma. Raske oli, aga sundis. 
Maja juures oli Leidal tükk tegemist, et luik tuppa järele ei tuleks. Vägisi pressis, kord oli tiib ukse vahel, kord löö teisel või kael pooleks. Lõpuks sai Leida ukse ikka kinni. Kes siis loomi majja laseb. Eks lindki on üks loom. Luik käitus nii kuidas tegelikult loomad käituma ei peaks. Läks Leida kööki, oli lind köögiakna taga, tiivad laial. Oli naisel elutuppa asja, kolistas luik nokaga seal vastu klaasi. Pruukis Leida sammud esikust läbi seada, kolkisid tiivanukid vastu välisust. Leidale tuli meelde, kuidas Tõnu noorena ehal käies pea samal moel käitus. Kui lakka ei lastud, istus hommikuni maja ees, lõpuks tuli marju korjama läinud Leidale metsa järele. Kusagil polnud tast asu. 
Leida punastas omaenda mõtetest. Kõigepealt seepärast, et talle tuli meelde kuidas tal ju tegelikult ei olnud metsa väga asja, mustikaaeg oli niikuini läbi saamas ja järgmiseks seepärast, et ta üldse võttis lindu Tõnuga võrrelda. Kustkohast sellised lollid mõtted üldse pähe tulevad... 
Tuleb midagi tegemist leida, rumalate mõtete vastu paremat rohtu pole. Leida rapsis kartuleid koorida ja lajatas lihapaki lauale. Pole siin aega unistada. Tõnule tarvis lõuna valmis teha, ega mees tohi mingi lolli linnu pärast söömata jääda. Leida vehkis köögis nagu vurrkann, iga liigutus oli mõttega tehtud, pea sai päevapahnast palju tühjemaks. Tõnu pidi saama korraliku toidu, mees PEAB saama korralikult kodust süüa, muidu pole naine naise nime väärt. 
Taldrikud lauale. 
 Kartulitelt vesi kraanikaussi. 
Liha laulis panni peal, Leida keeras koorekastme sina otsa ja vaatas automaatselt aknast välja – kas Tõnu oli juba väravas? 
 Väravat aknast seekord ei paistnud. Akna taga seisis suur lumivalge lind, tiivad akent katmas ja silmis meeletult igatsev pilk. Linnul ei oleks tohtinud sellist pilku kindlasti olla. Ei, mitte linnul, see oli mehe pilk. Sellise ees keerarakse kõik lukud ja riivid lahti ning nööbid kukuvad ise eest, niisugune pilk oli see.... 
Leida põrkas akna alt tagasi, pages tuppa, ust vahepealt pauguga kinni lüües. Ega ta mingi ebard ole, lind ei ole mees, nii ei tohi mõelda! 
 Aken klirises. Killud lendasid tuppa laiali, suur valge kogu oli ootamatult toas, Leida jalge ees, Leida rinnal. Leida ei teadnud äkki, mida teha. Mida ta olekski saanud teha? Lind oli enam kui sihikindel, põrand oli kilde täis ja oleks naine väga rapsinud, oles ta end nendega kõvasti veristada võinud. Ta küll surus lindu endast kätega eemale, kuid luik ei hoolinud. Nagu Tõnu... 
„Mida kuradit?“ 
Tõnu. 
Tõnu käsi rabas luige kaelast ja rebis linnu Leidast eemale. 
„Ma sulle, raisale..“ 
Leida kattis silmad ja jäi hoopi ootama. 
 Tõnu rasked sammud liikusid välisukse poole, oli kuulda suure linnu tiibade pekslemist, Leida hüppas kiiresti rõivaid kohendades püsti, just ajaks, et näha kuidas Tõnu poolt välja visatud lind keset õue maandus ootamatult õuepuid purustava välgulöögi varjus kuhugi pages, peaaegu haihtus. 
 „Mis sellel linnul viga oli? Ma pole sellist segast veel näinud. Tegi ta sulle viga ka?“ Tõnu küsimused olid murelikud, mitte pahased. Eks Tõnu jaoks oli see lihtsalt lind. 
 „Ei ole midagi, võibolla paar sinikat sain. Need lähevad üle. Tule sööma, pärast on vaja aken klaasida...“ 
Millised silmad sel linnul olid...



19 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Silme ette tulid Arraku ja Viiralti teosed Ledast ja Luigest. Juba kolmandat päeva jälgis mind meres üksik luik. Täna ujus päris lähedale. Tavaliselt nad ikka kahekaupa...Mul ju Tõnut ka pole :)

      Kustuta
    2. Kaks nädalat tagasi oli põjarannikul Karepa ja Eisma vahel sadu luikesid. Meri oli luikedest lumine. Mõtlesin veel ise, et kas see on luigeklooster või mis, pesategemise aeg ju ja nemad sedasi ripakil...

      Kustuta
  2. Nnnoooohhhh, unistada ju võib....:)
    Aga kui taevasemalt võtta, siis Tõnu oli ikka julge mees küll!

    VastaKustuta
  3. Leda mees Tyndareus pidi , no lihtsalt pidi selline kandiline olema. Sparta kuningas, trooni kord nooremale vennale kaotanud ja selle siis veriselt tagasi nõudnud - vaevalt, et ta isegi Zeusil oma naisega mürada lubanuks. Oleks teolt tabanud, oleks ka peajumala sabasuled sahisenud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mine sa tea, mine sa tea - oleks kuninga kah orbiidile lennutanud:)

      Kustuta
    2. Orbiidile peideti liignaisi ja nende lapsi, kellega proua Hera muidu igasuguseid hiina imesid teinud oleks.

      Kustuta
  4. Noh, teate, te võite must mõelda mida iganes, aga mina võtaks iga kell Luige, äkilise meele ja kerge käega Tõnu asemel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, lööja asemel kindlasti, aga kui legende meenutada, siis oleks Le(i)da vägivaldse spartalase asemele saanud iga seelikut taga ajava kakukulli.
      Mida enam ma Kreeka legende meelde tuletan, seda enam hakkan ma Kirkest aru saama 😁

      Kustuta
    2. Mütoloogid räägivad, et Zeus sai endale sellise seebiooperi kreeka kultuuri laienemise tõttu - millega käis komplektis see, et ta võttis üle kohaliku jumala funktsioonid, sealhulgas kohaliku jumalanna abikaasa omad. Või teisisõnu, kohalik kultus säilis, lihtsalt oma peajumala nimeks pandi Zeus ja lasti muidu vanaviisi edasi.
      Mis peaks sisuliselt tähendama, et nt Leda jutus on Zeus ja Tyndareus tglt üks ja sama lõhestunud identiteediga isik.

      (Vahel on seda segadust ka jumalannadega, nt me oleme kõik lugenud, kuidas Hera oli armukade, et Zeus Heraklese sigitas, aga nime järgi otsustades on Herakles Heraga seotud ("Hera hiilgus"). Kahtlustatakse, et see on jälg kultusest, kus jumalikku staatust taotleval inimesel on vaja ka jumalikke ülesandeid täita, Hera oli pmst eksaminaator ja jumalikustuv kangelane sai nime tema järgi, aga et hiljem kultuse hääbudes kirjutati asi seebikaks ümber. Või siis et need müüdid läksid lahti liialdatud juttudest kellegi kuulsa jõumehe kohta, kellel lihtsalt oli jumalanna järgi saadud ja üldse mitte unikaalne nimi (vrd kristlikus kultuuriruumis pühakute järgi saadud nimedega). Kreeka kirjanikud leidsid sellele nimele küll muid vabandusi ("see oli irooniliselt mõeldud"), a noh, eks nad üritasid seda silmatorkavat vastuolu ratsionaliseerida.)

      Kustuta
    3. Seebiooper, nimelt!
      Ei ole inimesed kunagi selleta läbi saanud.

      Kustuta
    4. hellenistlikus kirjanduses on päris palju vanu muinasjutu- või müüdisüžeesid, mis võib-olla kunagi on midagi kosmilist tähendanud, aga nemad on lihtsalt seebikaks lahti kirjutanud. Sest nähtavasti olid üleloomulikud elemendid neile vastukarva, aga hea lugu oli ikkagi hea lugu.

      Kustuta
    5. nt lugu hetäärist, kelle sandaal keeristormiga tähtsa isanda juurde lendab ja see isand hakkab otsima võrgutava sandaali omanikku, kuni tuleb õnnelik lõpp ja hetäärist saab tema tähtsaim armuke.

      Kustuta
    6. Ma loen Vana Testamenti sama pilguga.

      Kustuta
    7. sama pilguga = sina oled see hellenist, kes kirjutab üleloomulikud detailid olmeliseks?

      Mul on tunne, et isegi Vanas Testamendis endas on mõni lugu juba selle protsessi läbi teinud. Imesid ja värki ikka juhtub, aga mõne inimtegelase kohta tuleb küll mõte, et kunagi aegade hämaruses ei olnud see lugu ehk inimesest.

      Kustuta
    8. Ei-ei, mitte nii suurelt.
      Ma loen neid nagu jutte inimestest, kellel on ilmast-ilma mingi kana katkuda teise, kuigi kõrgemast klassist ja pisut enam võimalusi omava kaasmaalasega ehk siis jumalaga.

      Kustuta
  5. Ma Kreeka mütoloogias üsna tume, kui aus olla. Mulle lihtsalt meeldis mõte, et Luigega koos saaks ehk Tõnu juurest minema lennata =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See kõlab ilusalt nagu lootus.
      Mitte, et kellelgi meist siin peaks äralendamiseks vajadus olema. Lihtsalt lendaks, noh.

      Kustuta