Lehed

Esmaspäev, 21. juuni 2021

Sada viiskümmend päeva enne





Ainult nina ja suu paistsid koheva kapuutsina rullitud teki seest välja. Nina, suu ja aurupilv, mis hingates nende kohale tuprus. Üks silm oli ka näha, teki alla olija silm, kedagi teist seda kummalist vedurit vaatamas ei olnud. Oleks tekikott olnud valge, oleks võinud fantaseerida lumistel väljadel sussutavast auruvedurist, aga kangas oli sobimatult mooniõieline. Auruvedur kihutamas läbi moonidest punetavate alpiaasade? Ka nii võis mõelda. Kuigi need mooniväljad õitsenuks pakases.
Joonatan ei tahtnud ennast eriti liigutada, teki all oli soe, kuid ta teadis, et pisimgi liigutus nihutaks vastu ta unesooja ihu mingi jäise tekisiilu või laseks kusagilt nähtamatust praost sisse tuba vallutanud hammustavalt külma õhu. 
Selle viimasega pidi midagi ette võtma. 
Joonatani käsi siugles nagu uss teki troopikast toa arktikasse ja, saanud voodi eest põrandalt näpud seal vedelenud dressipükste ja kampsuni taha, lipsas koos saagiga urgu tagasi. Aaaaahhh... koos riietega saabus paradiisi jäiset väljaviskamise eelaimdust. Joonatan toppis teraskülmad riided põlvede ja keha vahele, et neid pisutki soojendada enne paratamatut tõusmist, kuid see tegi asja hullemaks, viimanegi öö jooksul kogutud soojakribal imbus põrandalt korjatud riietesse ja kadus sinna kui poleks seda olnudki. 
Polnud parata, Joonatan viskas teki pealt ja ähkides ning vandesõnu neelates toppis jalad püksisäärtesse. Kampsunit üle pea vedades tundis ta, kuidas tibutagi üle keha karvu püsti ajas. Kõige selle kõrval tundusid sussid lausa soojad olevat. 
Kole külm oli. Joonatan teadis, et kui ta tule ka kasvõi minutiga üles teeks, oleks tuba veel mõnda aega nagu siberi põõsatagune – pelk tuulevari, ei enamat. Joonatan mõtles pilgukese ja tiris moonipunase teki endale selga nagu sulemantli. Noh, päris mantli mõõtu see küll välja ei andnud, aga käisteta keebiks kannatas seda ikka mõelda. 
Joonatan proovis, kas hingeõhk ikka veel paistis. Paistis küll. Naljapärast toaõhku puhutud pahvakad olid nagu minipilved. Joonatan mõtles end oma teki sees mäeks, mille tipu ümber pilvetupsud tekkisid ja hajusid. Väga pikalt ta aega ei viitnud, mäel hakkasid jalad külmetama. 
Pliidipuud olid õnneks toas. Kriskad said eest, koldesse läks pihutäid tohtu ja mõned peenemad puud, leek tuli üsna pahinal üles. Esimese veerandtunni jooksul läks tuba justkui veel külmemaks, jääkülm õhk hakkas liikuma ja pures iga viimast kui katmata kohta, millele ta pihta sai. Pahkluud oleks kui liustikuojaga kasta saanud, sõrmedest said klõbisevad purikad. Joonatan kiitis end mõtte eest tekki mantlina kasutada, mine tea, ilma selleta oleks ta puhta pulgaks külmunud, selles oli ta kindel.
Järgmised puud olid juba tüki toekamad, pliidisust levis sooja ka kütja näkku. Mõnus. Puud praksusid, leek vuhises, toas oli tunda kerget kärsahaisu. 
Nagu keegi oleks kanal sulgi kõrvetanud, tundus Joonatanile. Imelik, polnud siin ju mingit kana. Lõhn seevastu oli, aina tugevamaks läks. Siis märkas Joonatan, et puude lustakas praksumine oli telle tekisaba peale pisikese tuki visanud, sealt see sulehais tuligi. Sorts vett tekinurgale kustutas küll leegi, kuid Joonatan teadis, et ta peab enne õhtut tekisaba kuivaks saama, muidu oleks järgmine öö olnud vägagi ebamugav. 
August pudises natuke sulgi. Pisiasi. Pole midagi, mida tükk teipi ei parandaks. Auk kinni teibitud, viskas joonatan teki pliidi soemüüri taha nöörile, seal kuivas sügiseti isegi vihmamärg jope ära, mis see tekinurk ära pole. 
Suure sahmimise ajal oli soe Joonatani üles leinud. Juba õhkas ka plidirauast suveõhku, pliidikülg hakkas leigeks minema. 
Puid pidi kindlasti juurde tooma. Lumi õues kriuksub, mõtles Joonatan. Ah, olgu külm, ikka parem kui märjad jalad. Ja ahjupuid on ka vaja tuua, näe, kaks päeva ei viitsinud kütta ning tuba oli kohe vilu nagu sahver. Ahju tuleb siis kohe lihaga tangupuder hauduma jätta.
Homme saab ärkamine sootuks teine olema, mõtles Joonatan. 
Sooja toa ja sooja söögiga. 

Suveni oli ainult sada viiskümmend päeva.













Avastasin, et esimene foto on tehtud samas suunas kui eelmise loo kõrbepilt.
Lihtsalt natuke erinev ilm. Veidi lumine.
Teine pilt jäädvustab hetkeseisu.

3 kommentaari:

  1. Jaaahhhhh...! Olex see siis nii...olex...! Siis tunduxid need numbrid siin pildil nagu ilus unenägu...

    VastaKustuta
  2. Vastused
    1. On jah. Ma kasutan seda vist üldse teist korda tolle mugavuse olemasolu jooksul.

      Kustuta