Lehed

Teisipäev, 1. juuni 2021

Autoportree



150 miljonit...kuula nüüd, sada viiskümmend miljonit aastat tagasi..kuuled? Sinuga räägin! Jah, just sinuga! Poolteistsada miljonit aastat tagasi oli Maa suuremas osas kaetud sooja ookeaniga. 
Ei, ei olnud nii soe nagu vannis, 
Võibolla kohati oli ka, ma täpselt ei tea. 
Ei, ma ei ole nii vana et seda mäletada! 
Jah, sa võid proovida, äkki vanaema teab! 
 Ookean oli, soe oli, meres oli palju teokarpe ja muud sellist. Foranimifeerideks nimetati. Ei, mul pole nohu. See ON päris sõna. Foraminifeerid. 
Üherakulised mereloomakesed, pisitillukeste skelettidega. Ei olnud jalaluid. Kolpasid ka polnud, ainuraksetel pole kolpasid, neil pole päidki, tola. Sihuke pisike skeletike oli, natuke midagi, mis neid vormisid, kuju hoidsid. 
Jah, tädi Hildal on ka skelett olemas. 
Jah, inimeste skeletid hoiavad ka inimeste kuju – mõtle, kui sul poleks pealuud, siis kuidas su pea välja näeks? Nagu sült nahast kotis! 
Nonii, foraminifeerid.
Muudkui sigisid nagu kärbsed, pooldusid, kasvasid, elasid, pooldusid jälle ja surid. Kehad vajusid merepõhja, sinna neid kogunes, luukerekesed kihina maas, vesi litsus pealt ja puha. Nagu vahvlimasin, just! Ja nagu vahvlitaignast saab vahvel, sai neist kriit! 
 Ma ei tea, mis nende lihast sai. Nafta, ma arvan, et neist sai nafta. Luudest sai kriit.
Kriidiga saab joonistada. 
Mõtle ometi, üks miljon viissada tuhat aastata tagasi elas ja suri miljard pisikest loomakest selleks, et sina saksid kriidiga joonistada! 
Ja mida sa joonistasid? MIDA? 
 Oleks siis veel , et oma plangule,aga ei, avalikku kohta pidid kritseldama! 
Ja miks sa oma nime alla kirjutasid, oinas?












2 kommentaari:

  1. Leemetil on hoog peal, nagu näete, aga ärge muretsege, varsti läheb üle!

    VastaKustuta
  2. Nunnu.
    Foraminifeerid.
    Neid lihtsalt peab armastama.

    VastaKustuta