Lehed

Neljapäev, 17. juuni 2021

Võta kanad, see on lõbus...


Kell on neli hommikul. 
Pool viis, viis on ka veel üsna hea aeg, kell pool kuus hakatakse mu peale juba kaagutama. 
"Kella ei tunne või? Päike on juba pooles taevas, sina ilmud ilmud praegu! Oo, punased varbaküüned!" 
Litaki!
Nokad on neil nagu kirkad. 
Lonkan tuppa, proovides pooleldi otsast raiutud varvast mitte muru sisse kaotada ja poen tagasi teki alla. 
 Kell on ...midagi. Igatahes on viisakas juba ärgata. Ma vähemalt püüan viisakas olla, vabadel päevadel väga ei õnnestu, aga tõesti, ma püüan. 
Katkun värsket mahlast rohtu, võtan näpu otsa ämbri leotatud koerakrõbinatega, võibolla on seal ka mannapudrujääke või muud taolist. Mind oodatakse. 
 "Munakoori polegi? Suppi järele ei jäänud? Õgardid. Ükskord oli kohupiima, miks täna pole? Oo, punased varbaküüned!" 
 Kirkahoop tabab täpselt sama kohta nagu hommikul. 
Pole hullu, ma olen lonkamises juba proff. 
Kuudis on neli muna. Neli! Munemiskohuslasi on kümme tagumikku! 
Toas kontrollin, ega varvas õue ei jäänud. Õnneks mitte. Valutab. Võtan riiulist juhusliku raamatu, juhtumisi on tegu kokaraamatuga. Täiesti juhuslikult avaneb see kana-klimbisupi retsepti kohalt. Kae kokkusattumust... 
Kell on viis õhtul. Või kuus, igatahes mitte veel seitse. Viin linnuaeda peenardelt rohitud pahna. Vastu võetaksegi seda nagu pahna. 
 "Hm, kuiv umbrohi. Isegi putukaid pole küljes, igav! Oo, punased varbaküüned!"
 Kirkast noka asemel on asfaldipuur. 
Kuudis on veel mõni muna. Panen toas varbale plaastri. 
Kell on pool üksteist õhtul. Mina olen ühel pool aeda, teisel pool võrku vaatavad vaatavad mind kümme silmapaari. Meenuvad filmid vangilaagritest. Tunnen kerget süütunnet, lähen tuppa ja pistan kokaraamatu tagasi riiulisse. Poole tunni pärast, kui seni kanadeks peetud dinosaurused osutuvad öökullideks ja kuuti magamamineku asemel mind endiselt läbi võrgu jõllitavad võtan raamatu jälle välja. Raamatut lauale visates avaneb taas supiretsept. Juhuslikult, loomulikult. 
 Pool kaksteist. 
Kanu pole näha. Kuudi ust kinni panema minnes kuulen põõsas paari kana hingamist. Sabistan käega põõsas, solvunud prouad liiguvad demonstratiivse aeglusega kuudi poole, valgustan neile taskulambiga teed. Varvaste peale valgust ei lase, see oleks enesetapp, olen seda viga teinud. 
Südaöö. Varbad puhtaks, uus plaaster peale, magama. 
Kohe saab kell ju neli... 
   








Pildil olevad kanad pole teemaga seotud, need on hoopis teised tibulinnukesed, kümme kilomeetrit linnulennult minu kondorikarjast.


7 kommentaari:

  1. Kui mul tuleb taas kanapidamise tahtmine peale, loen su kirjatüki üle 🙂.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on tunne, et peaks lausa lehma võtma, mine tea, millal need moodi tulevad ja sis oleks mu hoiatuspostitus juba ootel :D

      Kustuta
  2. "Meenuvad filmid vangilaagritest" - oioioioi, ikka veel naeran:)

    VastaKustuta
  3. „Ükskord oli kohupiima, miks täna pole?“ Jumal hoidku, sina ikka oskad. Aga mis varbaküüntesse puutub, äkki proovid mõnda teist värvi? Siin oli hiljuti camost juttu, laki musta-roheliselaiguliseks?

    Kanad, oojaa... Mu mees on kanafänn, meil oleks kindlapeale kanakari kodus, aga siis ei saaks pikalt ära olla, reisida, peaks elustiili muutma. Pealegi, värskeid mune saame naabritelt.

    VastaKustuta
  4. Ma pidasin kunagi kalkuneid, palju kalkuneud.
    Kana uudishimu on köömes kalkuni uudishimu kõrval.
    See oli viimane aasta, mil abielusõrmust kandsin, ligi kahekümnekilose kalkuni nokk on vist võimeline võtma nii sõrme kui sõrmuse, igal juhul ta proovis.
    See vana hea "Oo, punased varbaküüned!" on köömes.
    Kusjuures samasugust põnevust tekitavad ka musta värvi või kullakarva küüned ning ka lakkimata varbaid proovitakse küljest rebida. Dinosauruse mikroaju, noh.

    VastaKustuta
  5. Tühja neist isiklikest kanadest, lugeda on ka lõbus :)

    VastaKustuta