Jõe pääl ja orus

 

Nii tore, et  masintõlkes on ämbrinimekiri tõlgitud kui unistuste nimekiri. Sõpradel oli ämbrisse vaja saada sümfooniakontserdil käimine, kohe päris ära hirmutada neid ju ka ei taha, seega sai valitud esimeseks maitseks rasvavaba kontsert: Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontsert Kassitoomel. Pühapäine päev, läksime üksiti "turisti tegema", Pegasusel jõe peale tuuritama. 

Jõe pääl oli tore, parmuvaba ja tasane. Keegi meist ei ole Tartuga seotud olnud, meie jaoks oli huvitav kuidas päris-Tartut jagus justkui rohkem ühte jõeserva ja need hõbepajud! Kõrkjad! Vesikupud! Vissid!

Too viimane - põlvini vees solberdavad jõelehmad - tekitas küsimuse, et kui talumees viiks oma kümnete mullikate toodetud sõnniku iga päev käruga jõkke oleks see kindlasti probleem samas kui sama sõnnik jõevoolu alla jäänud karjamaal ei ole kellegi jaoks mure. Veider. Aga las ta siis olla. 

Lehmad, haigrud, kured, luiged, üks koer, üks rauast põder ja kümned robotmuruniidukid olid peale pisemate lindude meie loomakorje saak. Pole viga.

Kassitoomele jõudsime sündmatult vara, see andis meile võimaluse lausa toolide peal istuda. Võibolla ei olnud see parim valik, nõlval näis ka mõnus. Orupõhi äratas minus pisikese kinnise ruumi hirmu, pole kontserdi ajal roomas üle oru pilveke, mis alguses näis ähvardav ja vesine, kuigi osutus tavaliseks kuivaks nässiks, ma kujutlesin tolles ähvardavas faasis kuidas org täitub veega ja meid leitakse päevi hiljem, koivad keerdunud ümber metallist toolijalgade ja kontserdikuulamise nägu ikka veel peas.

Kontserdist endast ma väga ei räägiks, ma pole klassikalise muusika osas eriti haritud. Ilus oli on piisav? Ja see, et "Tartu marsi" uusversioon oli mu meelest kole on ilmselt juba liig? Aga no nii ta oli. Järgmine aasta ehk jälle, võibolla julgen siis ka seda öelda, et nooruke tšellist Mari Ellen Lutsar oli imeline ja Smetana Koomikute tantsus lasi orkester korraks viltu...esimene lugu, pole hullu, pealekauba äkki see pidigi nii olema ja hoopis mina olen...

Niidupäev

 Eesti Raadio meeskvarteti lugu loomulikult.  Publiku keskmine vanus oli mu meelest neljakümne tuuris,  palju minusuguseid ja hulga eakamaidki kelle jaoks need mesihäälsed mehed olid võibolla isegi omaaegsed õhkamisobjektid. Nostalgia, ilusmehi pole kunagi liiga palju.

Ma olin tollal selleks liiga väike.  Horoskoopi mäletan, seks ajaks olin just kooliga alustanud, neid laulumehi mitte nii väga. Oligi tore Eesti muusikaajaloos tiba targemaks saada, oma väga noore kaaslasega arutasime vaheajal, et etskae - pisike Eesti nagu pöidlaots, aga inimesi, kellest näitemängu teha jagub mitmesse suvesse ja otsa ei paista. Ja kui hästi meie näitlejad laulavad!

Õhtu oli kaugele sõitmist väärt, kuigi mu subjektiivse arvamuse järgi kadus lugu ise vahepeal muusika sisse natuke ära. Mitte, et muusika oleks nigel olnud, kaugel sellest, lihtsalt lugu oli natuke rabe. Taaskord taheti liiga ruttu liiga palju rääkida aga sukeldumise asemel snorgeldati, taguots veest väljas. 

Mis meelde jäi elik siis didaktiline moraal, neid jäi kuklasagarasse kihelema kaks:  ka mehed on karjääri nimel end tippu maganud (AH) ja inimesed, kes oma karjääri ühes punktis olid lausa sõlmes võisid tulevikus avastada end täiesti eri maailmades (UL ja EK). Terasmaa oli lihtsalt moraalne, ilma didaktikata.

Hoiatus neile, kes veel käinud pole, kuid plaanivad: teine vaatus ei ole esimesest lühem, hoiatage oma pepusid. Toolid pole hullud, aga, noh, pehmed ka pole.

Da Vinci kood

 

Selleks, et kõik ausalt ära ...äh, ikka kõigest ausalt aru saada on vaja enne läbi lugeda raamat või vähemalt tuleks ära vaadata film. 

Veidi enam kui kolme tunni sisse on pressitud tellisepaksune kriminull, mille skandaalne sisu omal ajal  kohtukutseid ja loosungitega marssijaid esile manas. Mul kui 70/30 ateist/agnostikul on taoliste emotsioonide ehtsust pea võimatu uskuda. Nojah, maailm on veider.

Maailm maailmaks, näidend on teemaks. 

Kriminullina hea. Raamatu lavastusena meh. Näitlejatest on vend Silast mänginud Roland Laos väga meeldejääv ja ühte teist pahalast mänginud Hans Kristjan Õis sai täna aasta vanemaks ning talle kingiti muuhulgas melon. Melon ei ole mu meelest söödav, kui te just küsima peate.

Kas soovitan? 

Jep. Kena suveõhtu krimikas, minge varem kohale, minge nii, et Viinistu galeriis oleks aega kolada, siis saate kriminullile lisaks ehtsa kunstielamuse ka. Fotol on pilt galeriiseinalt, ilmselt "Vaikelu Mohni saare ja kahe autoga". (Klaas, raamid)

Portaal

 

Jälle.

Jälle sama asi - Alisa pani mikrouuni piruka ja pärast kõlli ust avades vaatas talle sealt  vastu kruubipudru kuhi. 

Alisa oli juba pisut endast väljas, ta ei söönud kruubiputru. 

Alati ei olnud see muidugi pirukas, mis pudruks muutus. Sama oli juhtunud pitsalõiguga, millest sai keedunaeris ja pastaroaga mille asemel oli uunis hernesupiloik.

Keedunaeris ja hernesupp ei olnud samuti toidud mida Alisa oleks himustanud.

Lõuna oli ju ometi, nälg kraapis kõhus nagu hulkuv kass. Õnneks oli Alisal veel üks pirukas, kes ei riski see šampust ei joo.. olgu-olgu, see pirukat ei söö. Alisa riskis.

Seekord oli ta läbematu, veel enne kui hubane sumin läbi sai, enne kõlinat tõmbas ta uuni ukse lahti.

Pirukas oli alles, aga...

....Ann kiljatas valjusti.  

Juba mõnda aega oli ta hädas koldel keeva toiduga. kord, kaalikaid keetes jäi poole segamise pealt koostale mingi veider lätakas, ligunenud ja päris ropu välimusega, koergi ei tahtnud seda, kui koost ehmatusest võpatanud Anni käes põrandale lendas. Samas kruubipudru peal kõhutanud saiake oli isuäratav, Ann isegi mekkis servakest. Lõpuni süüa küll ei julgenud, igaks juhuks poetas ta saiakese koldesse, aga jah, sellega võis isegi leppida, mitte nagu hernesupis ujuvate ussidega.

Midagi oli pajaga vist valesti, mõtles Ann ja kummardus alles keema hakkava jahukördi kohale, et seda uurida.

Seal oli kellegi nägu. 

Uunis nägi Alisa üle piruka kellegi nägu.

Must kaubik

Viimasel ajal on mul mõningaid kahtlusi oma vaimse tervise osas. 

 Kas on kukeseente sekka ehk sattunud mõni huvitavam eksemplar? 

 Kas ma leiaks selliseid veel?

 Kustkohast neid leida võib? 

Küsimused, küsimused.... 

Jah, hallutsinatsioone ma näen, aga näe - nädalapäevi meeles pidada ei suuda. Seega ei ole meeles ka see tähelepanuväärne kuupäev mil kogesin unustamatut vaatepilti: musta kaubiku roolis sõitis mulle keset selget päeva vastu pruut. Loor ja ilma õlapaelteta lumivalge kleit ja puha. Pruudikimpu ei näinud, äkki oli ta selle juba kaubiku aknast välja visanud? 

 Oi, see ebakindlus kas ma ikka nägin seda mida aju registreeris jääb mind pikalt saatma. 

 Seente söömisest niipalju, et NEMAD (reptiilid, valitsus, vastik naaber, immigrandid) on pool mu kukeseenemetsa maha raiunud. Kaabakad. Kas ma lubasin? Ja selles teises pooles käivad teised kaabakad, ise nägin. 

Eks see mets on muidugi sama palju "minu oma" kui Viru tänav. Eestimaine värk, "minu salakoht". 

Olin metsas, korjasin suuremaid fungisid ja jätsin nööpnõelapead rahule kui kuulsin auto peatumist. Läbi õhulise metsa nägin (taas) musta kaubikut, sellest välja tulnud paar pani selga midagi, mille silm määras kui biokaitse tunked, krabas kätte erksavärvilised plastpanged ja kadus, uskumatult sünged näod ees sõnagi lausumata  raginal metsa. 

Kas ma juba ütlesin, et tegu oli õhulise metsaga? Ise olin olin seal nagu haldjas kesapõllul oma seeliku ja särgikesega, selline mets, kuhu isegi pissile pole kuhugi kükitada, sest põõsaid pole ja nemad haihtusid sinna hetkega. 

 Äkki olid nemad ka hallukad? 

Oot-oot, midagi oleks nagu neis kahes kogemuses ühist...must kaubik! 

Kas ma saan lotovõidu kui mu elust sõidab läbi kolmas selline?

Tädi Milvi Suures Marketis

by W

Ühel teisipäeval otsustas tädi Milvi minna Suurde Marketisse. Seal on kindlasti rohkem ja värskemat kaupa kui külapoes, mis Milvile alalõpmata juba üleülehomme riknevat piima müüs. 

Milvi lähenes Suure Marketi piimaletile nagu jahikoer saagile. Pilk terav nagu kullil ja oot... jahikoertel ei ole prillid ninal viltu. Milvil olid. Piimaleti klaasuksi avades oli Milvi pettunud.
"Seitse päeva säiliv piim ja kolmteist päeva säiliv hapukoor!?" pomises ta endamisi. "Ma ei tee isegi pannkooke nii vana hapukoorega!“

Milvi asus trikki tegema. Ronis poolest kerest piimakappi sisse, nii et müügisaali poolt paistis vaid üks suur dressipükstes tagumik ning asus tagumise kastirea alumistest kastidest parimat noosi kaevandama. Kostus ähkimist ja puhkimist, sest piimakastide tõstmine pole just kerge töö, eriti Milvi eas. Paar pealmist kasti läks ümber, kolaki vastu piimalao sisemist ust ja osa kaupa kukkus põrandale. Mõni pakk läks katki ka. Sellest ei olnud midagi. Las korjavad kokku, nad saavad selle eest palka. 

Aga siis juhtus see, millest juba oli midagi. 
Kuuldav klõbin. 

"Kulat küll!" plahvatas Milvi. Tema proteesid olid rassimise ja ähkimisega suust välja lennanud, kuhugi kasti või kastide vahele või põrandale või... igatahes hambaid enam ei olnud.  

Milvi hakkas ringi vaatama, et mõnd poetöötajat leida. Poe töötaja ta leidis, aga proteese mitte. Sest Suur Market, palju kaste, palju pehmeid kilepakke, palju kivipõranda libedaks muutnud piima.

Ega Milvi üle veerand tunni oodata ka ei mallanud, sest vahepeal tuli aru anda, kuidas on võimalik oma hambad "kusagile piima jahelattu" kaotada ning miks ladu näeb ka seestpoolt välja kui käsigranaadiplahvatus.

Tädi Milvi jättis oma telefoninumbri Suure Marketi infoletti. Et kui leitakse hambad...

Leiti. Tagastati. 

Tegemist on mõned aastad tagasi toimunud päriselulise juhtumiga. 

Väike järelkaja postitusele "Suitsetamine on eile päev".

by W

Algne postitus. 

Tänapäeval peab vist lisama, et ei ole reklaampostitus, ükski ettevõte ega bränd minuga koostööd ei tee, sentigi ei maksa, tasuta nodi ei anna. 

Ma suitsetasin viimased aastad väga palju, keskmiselt paki päevas, ja mõtlesin päris kaua, et see ei ole jätkusuutlik, mitte ühestki vaatenurgast. Aga ilmselt ongi vahel vaja pikalt hoogu võtta, protsessida, seedida (kusagil taustal), et miski ajus ja sisemuses piisavalt otsusekindlalt paika läheks, et asi päriselt muutuks. 

Impulsi pealt "jätan maha" väga ei toimi. See on kategooria "uusaastalubadused" - statistika pidi toetama väidet, et enim spordiklubide liikmekaarte ostetakse jaanuari esimestel päevadel. Ilmselt ka dieedikavasid ja online koolitusi ja ... *

Aga igatahes on vähem kui kahe kuuga seljatatud aastatepikkune tubakasõltuvus. Veip ja nikotiin on jäänud, aga läinud on vingugaas, tõrv, suitsuhais.

Tervis

• Hommikune köha ja vilin hingamisteedes on kadunud. 
• Õhku tundub veidi enam olevat ning kiirkõnd tööle või treppidest ronimine on pisut kergem. 
• Kohvi maitse on parem ja värske kurk leival ... ma tõesti ei mäletanud, et kurk lõhnab nii hästi. Või arbuus, lõikamisel. 
• Ja mida ma ei ole näinud suitsetamisest loobumise kirjeldustes: mu soola ja suhkru tolerants on langenud, eriti sool, mis on ju ka positiivne. 

Esialgu mõtlesin, et Selveri ciabatta partiiga on midagi valesti, aga ei, COOP-is on sama soolane. Ja põdravorsti jätkub nüüd palju kauem, 3 x vähem saan leivale panna, et normaalne tunduks.

Kas ma tahan veel suitsetada

Ei, juba nädalaid ei taha. Mõte käib vahel peast läbi, eriti tööl suitsuruumis ning paar päeva tagasi oli üle pika aja kiusatus osta pakk suitsu, kuid kui ma mõtlesin, kas ma tahan selle paki ära tõmmata - ei taha. 

Veip

• Alustasin ühekordsetega, Vuse Go 20mg, nii mentool kui tubakas. Jube magusad, midagi hakkas vastu, lisaks on ühekordne kallis ja keskkonnavaenulik ühes oma plastihulga ja akudega. SkySmoke ühekordne oli parem, ei tekkinud vedela suhkruvati sissehingamise tunnet. 
• Mitmekordsega panin ka ilmselt puusse - hinnaskaala ja võimalused on seinast seina, kuna maailm on mulle võõras, võtsin esialgu odava lahenduse. 
• Octa stardikomplekti, teades, et Octa 20mg kapslites on ka nikotiinisool. Mis peaks nikotiinivajaduse kiiresti rahuldama e tahet suitsetada ohjeldama. Ohjeldab vist tõesti. 
• Miinusküljed - Octal ei ole 10mg kapsleid e nikotiinihulga vähendamise võimalust. Aga kaua üks odav asi ikka kesta saab, järgmise valikul olen teadlik, mida ma tahan: kallim seade ja võimalus ise vedelikke segada ja kangust reguleerida. 

Raha

• Suitsetamisele kulus 180 - 200€ kuus. 
• Juunis on kulu 85.30 ja mul on 4 tervet kapslit e siis 03.07. peaks varusid täiendama. Mis jätab juuni kuluks ca 75. 
• Kallim seade ja isesegatavad vedelikud peaks tulevikus seda kulu veel alla tooma. 
• Aastane sääst 1200+ € ... ja see on nüüd segatuna terviserubriiga - mitu krdi töötundi ma teen, et teenida 1200+ netos? Absurd. 

Täitsa OK reisi võluks ju ka 1200 eest välja. 

Prioriteedid...

* Taipasin praegu, et ma pääsen ligi andmetele, mis toimub tubaka- ja alkoholi jaemüügiga jaanuari esimestel nädalatel - ma vaatan need üle. 

Küsisin ChatGPT-lt: kui palju inimesi suudab veipimisele üle minnes suitsetamisest loobuda

💨 Statistika ja uuringud räägivad:

• Ühendkuningriigi terviseamet (UK Office for Health Improvement and Disparities) on korduvalt leidnud, et veipimine on kõige tõhusam suitsetamisest loobumise abivahend, võrreldes plaastrite, nätsude ja muude nännidega.
  → Ühes 2021. aasta raportis:
  🔹 27,2% inimestest, kes proovisid veipimisega suitsetamisest loobuda, õnnestusid (vs näiteks 18% nikotiiniplaastriga).

• Cochrane’i ülevaade (2024) – maailma tippmeta-analüüsid:
  → Järeldus: elektroonilised sigaretid tõenäoliselt suurendavad loobumise edukust, võrreldes muude meetoditega.
  → Edukalt loobujate hulk oli umbes 1,5–2 korda suurem veipimise abil võrreldes nikotiiniplaastrite või tahtejõu meetodiga.

• USA CDC andmetel (Centers for Disease Control):
  → Umbes 60% suitsetajatest on vähemalt korra proovinud veipimist, et loobuda.
  → Reaalses elus on umbes 10–20% suutnud päriselt veipimise kaudu sigarettidest pikemaajaliselt loobuda – sõltuvalt sellest, kui motiveeritud nad olid ja millist aparaati/nikotiinisisaldust kasutasid.

---

🧠 Tõsiasi, mida ei räägita reklaambrošüürides:

• Veipimine ei ole imevahend, mis töötab kõigi peal.

• Töötab paremini nende jaoks, kes:

  • leiavad õige seadme + sobiva nikotiinitaseme

  • ei jää „topeltkasutajaks” (ehk ei veibi ja suitseta korraga)

  • tahavad päriselt loobuda, mitte „lihtsalt proovivad”

---

Kokkuvõtteks, ausalt:

• Kui sa päriselt tahad loobuda, siis veipimine annab sulle paremad šansid kui enamik muid variante.

• Umbes iga neljas suitsetaja, kes proovis veipimisega loobuda, õnnestub – ja see on tänapäevases nikotiinimaffias juba suur asi.

• Lõppsiht pole aga igavene veipimine, vaid hingata lõpuks üldse midagi muud kui aur – näiteks värsket õhku.

... nojah, mu AI on endiselt huvitava kõnepruugiga... aga ma ei pea ju selle eest ometi vabandama nagu oleks mu koer su sussid täis kusnud... 

Äike

 Istun võõral maal võõral terrassil, kuulan kuidas äike mürgeldab ümberringi ja mesilased sumisevad, joon kohvi.

Töö on alles homme.

Elu on nagu merihobul akvaariumis. Võõras koht, vale ümbrus, aga ikkagi ilus, sest elus ja töö on ikkagi alles homme. Äike teeb päeva imeliseks.

Äikest teilegi!

Sai väheke ringi vaadatud

 

Daugavpils – Kuldiga – Ventspils – Jurmala – Riia – kodu

Palju puhkepäevi järjest tekitab mõnikord ahvatlusi millest on raske eemale põigelda. Näiteks selliseid, et läheks õige Lätile külla, kuhugi, kus enne pole käinud. Inimene on nõrk, kui on ahvatlus ja võimalus on korraga käes, siis mõned t-särgid ja sokid kotti ning teele!

Ei olnud see nii seikluslik kui Wildikaga tehtud reisid ja palju, mis plaanis jäi nägemata, kuid iga päeva kohta tuli kõnnikilomeetreid kõvasti üle kümne – põhimõtteliselt otsustasime, et vantsime igale poole jala. Ma olen nüüd kolmkümmend sentimeetrit lühem, sest jalad on tatsamisest kulunud ja ootan Läti politseist trahvi raudtee ületamise eest selleks mitte ette nähtud kohast otse politseijaoskonna akende all. Loodetavasti trahvi siiski ei tule, me olime lihtsalt nii väledad.

Daugavpils oli pisike pettumus, aga see oli meie oma viga. Otsisime kaardilt Daugavpilsi kindlust ja meid juhatati hotellist kindluse Aleksandri väravate juurde. „Olete kohal“.  Kes iganes sinna kunagi satub – ärge laske end häirida faktist, et väravast läbi minnes on ees mingi Pelguranna stiilis  kuuekümnendate-seitsmekümnendate stiilis tellistest kortermaja. Teie pürgige edasi, kindlus on kaugemal. Meie vaatasime nõutult ringi ja arvasime, et nojah, kole koht ning läksime tagasi.

Valesti tegime, vaadata oleks olnud palju ja kõik jäi meist sajakonna meetri kaugusele. Teate seda anekdooti soomlasest, kes üle Atlandi ujumise võistlusel sada meetrit enne finišit otsa ringi keeras ja tagasi ujus, sest „rohkem ei jaksa“?  See anekdoot on meist.

Muide, olgem Eestis ülirahul kõikvõimalike muististe ja oluliste kohtade tähistamisega, meil on turistidel enamasti võimalik ka inglise keeles infot saada. Meil läks tõlkeäpp katki ja no ei saa aru, miks see või teine koht nii oluline on, et jutuviita väärib. Lisaks ei õnnestunud meil Lätis muuseumidega mis vajasid ettetregistreerimist ja ekskursioone korraldavate asutustega ühendust saada telefoni teel.. nojah. Võimalik, et tegu oli meie isikliku tragöödiaga, aga seepärast jäi käimata näiteks laskemoona muuseumis.

Vähemalt kõndida sai mehiselt, see tegi tuju heaks. Mis sellest, et linna õhkkond oli natuke nagu Kohtla-Järve kakskümmend aastata tagasi ja õhtul seetõttu väga jalutama ei kutsund.

Kuldiga, järgmine päev.

Imeline linn, imeline! Vanalinn on endisaegade hiilgust lehvitav agul, kui see kunagi lille lüüakse on tegu linnaga, mis meenutab Faberge muna. Linna kaunistav looduslik pärl  - Venta juga, Euroopa kõige laiem juga – veel lisaks. Ainsa pilguga võib haarata juga, Euroopa pikimat tellissilda ja kõrguselt Euroopa neljandat koske -  Alekšupīte koske. Joa peal sulistamiseks oli ilm pehmelt öeldes liiga külm ja ega poleks olnud väga kena sinna trügida ka, linnas oli korraga mitmed pulmapeod ja pulmalised olid joa üsna ära vallutanud. Ei läinud kontvõõraks.

Arvata on, et pulmad olid põhjuseks, et Kuldigas olid ainsad vabad majutuskohad neeru müümist nõudva hinnaga. Läksime veel samal õhtul Liepajasse ja olime öö seal, väsinud nagu koerad, linna vaatamisväärsused, mille leidmine on kergeks tehtud kõnniteedesse installeeritud nootide abil jäid meil suures osas nägemata.

Hommikul viis tee edasi Ventspilsi. Teate küll. Lehmad, ja sadam ja… promeneerisime sadama vastaskaldal ja ronisime ordulinnuses. Ja jälle: kõik tekstid ainult Läti keeles, seekord tõlkeabi küll töötas kuid kui tekst on klaasi taga mitmekümne sentimeetri kaugusel, siis pole ka sellest suurt abi. Selle asemel, et vaadatavat ahmida peaks tola turist netis ringi kaevama, et aru saada mida ta vaatab.

Oeh.

Õnneks ei vaja meri silte ja infotahvleid, sõitsime edasi nii lähedal merele kui võimalik, pidevalt pisikesi peatusi tehes ja rannast merevaiku otsides. Loomulikult kujutasin ma ette, et tormiga nagu tol päeval oli on rand rusikasuuruseid merevaigukänkraid kuivalt täis. Nunuh. Tühjagi. See-eest oli laine vägev ja tuul selline, et mu kõrvad aplodeerisid kukla taga nagu poliitbüroo pärast Stalini kõnet.

Vallutasime mitu tuletorni, esimeses loobusin isegi mina rõdule minemisest, oli selline tunne, et tuul viskab mind seal kindlasti üle ääre. Teine torn nii ehmatav ei olnud, seal sai mitu tiiru tehtud. Soovitan soojalt, tornidesse pääsemise eest küsitakse pealekauba täiesti naljahinda – ühe euro eest võib minna ja vaadata metsa ja merd. Kohalikel teedel on palju metsiku välimusega jäneseid, ärge laske end neist heidutada.

Jurmala, kolmas päev.

Ma pole Jurmalas enne käinud ja sestap ei tea, kas Jomase tänav, kus meie koobas oli, on ainuke kohalik promenaad või on neid veel palju, kuid nii pikalt kui Jurmalas me kusagil kõndinud veel ei olnud.  Kilomeetrid mööda tänavat, siis paremale mere äärde ja veel natuke rohkem randa pidi tagasi. Meri oli tormisevõitu, soojust piisas talisuplejatele, neid oli nende kilomeetrite kohta kõva kaks tükki, aga jalutajaid oli murdu. Mõni lippas poolpaljalt, mõnel oli tutiga talvemüts peas, minu poolehoid kuulus mütsistatutele.

Rannast taas üles pöörates sattusime vabaõhukontserdile, Universe Symphony Orchestra esitas igasuguste hittide töötlusi, pea pool kontserti oli juba läbi. Muidugi olime kitsid ja istusime värava taha murule selmet piletit ostma hakata, kuuldavus oli mega, nähtavusel polnud ka viga ja me ei olnud ainsad. Tegime pea poolteisetunnise jäätisepikniku. Soovitan soojalt, tehke teie ka sedasi, odav ja tore ja näiteks meile passis imeliselt.

Neljas päev, kodutee mööda mereranda ja läbi Riia turu.

Viimati sattusin Riiga üheksateistkümneselt. Meil ei olnud seekord linn eesmärgiks, lihtsalt käisime turult varahommikul läbi talveks maasikaid ostmas. Turud on alati toredad just inimeste pärast – pole teist kohta kus inimloomus nii hästi välja joonistub. Ärimehed, ullikesed, kunstnikud ja perenaised… Nagu barokne maal. Võluv.

Koduigatsus oli kasvanud hoogsalt.

Edasine oli lihtsalt kodutee.

Me ei käinud Lätis jaanikul, millest on korraga nii kahju (Lätis on see PÜHA) kui kergendus (sest palju inimesi koos..), olime pealiskaudsed ja kiirustavad, aga välja lülitatus oli täielik ja mul on tunne, et vabu päevi oli palju rohkem kui kalender näitas.

 

 

 

Munamudru aegunud vorsti ja köögiviljaga

 by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi

Peale lõunat vajus kõht tühjaks. Külmikus leidus eilse kuupäevaga -50% Rakvere Lihakas šašlõkivorste, avamata pakk täishinnaga hallitusjuustu (Bergrader Edelblue) ja eilne väsinud keedukartul. Köögiviljasahtlis ja aknalaual oli ka kraami.

Võtsin vorstid ja kartulid, lõikasin mõlemad nii 0.4cm paksusteks viiludeks ja viskasin pannile kuuma õli sisse. Peale paari minutit praadimist kuumus maha, otsa tükeldatud paprika*, sibul, tomat ja pikantsuse mõttes ka pisikest 2 hapukurki (Germani talu). Kaas peale. 

Ja siis 5 muna. Kloppisin munad kahvliga kogu oma frustratsiooni välja elades mingiks veidi mullitavaks massiks ühes soola-pipraga. Tõstsin kaane, lisasin ca 50g võid killukestena siia sinna, valasin munasegu pannile ja jäin tagajärgi ootama. Kuni meenust juust. Näppisin seda ka kompoti otsa ja panin pannile kaane taas peale, et end selle tõstmisel üllatada. 

Tulemus oli Hispaania omlett. Vähemalt nii ma väitsin endale, sest kui see kraam sisaldab kartulit ja muna, siis nii seda nimetatakse. Ja kui miski laiali laguneb, eriti koogid, siis nimetatakse seda "dekonstrueeritud". Kõlab peenemalt kui mudru...
Kõrvale serveerisin kurgi-redise salatit hapukoore ja tilliga. 

Dekonstrueeritud lõunamaa omlett läheb ka homme põhisöögina, vähese veega pannil soojendatuna. 

Kusagil 6-7€ vahel kraami

Hiljem arbuus ja rohelised võileivad. Rohelise või leivad tomatiga.
Ma olen leidnud Eesti Pagari kanepiseemneleiva rukkiteradega ja ma olen avastanud, et toasoe või segatuna pressitud küüslaugu, tilli, murulaugu ja väikse soolaga on ülimaitsev kui seda tomativiilude alla panna. Peale must pipar ja priiskamise korral veidi sinihallitusjuustu. 

Päev kokku 7-8€ kandis. 

* Maxima müüb seemneta paprikaid, Ramiro tüüpi e piklike, väikesemõõdulisi.