Jõe pääl ja orus

 

Nii tore, et  masintõlkes on ämbrinimekiri tõlgitud kui unistuste nimekiri. Sõpradel oli ämbrisse vaja saada sümfooniakontserdil käimine, kohe päris ära hirmutada neid ju ka ei taha, seega sai valitud esimeseks maitseks rasvavaba kontsert: Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontsert Kassitoomel. Pühapäine päev, läksime üksiti "turisti tegema", Pegasusel jõe peale tuuritama. 

Jõe pääl oli tore, parmuvaba ja tasane. Keegi meist ei ole Tartuga seotud olnud, meie jaoks oli huvitav kuidas päris-Tartut jagus justkui rohkem ühte jõeserva ja need hõbepajud! Kõrkjad! Vesikupud! Vissid!

Too viimane - põlvini vees solberdavad jõelehmad - tekitas küsimuse, et kui talumees viiks oma kümnete mullikate toodetud sõnniku iga päev käruga jõkke oleks see kindlasti probleem samas kui sama sõnnik jõevoolu alla jäänud karjamaal ei ole kellegi jaoks mure. Veider. Aga las ta siis olla. 

Lehmad, haigrud, kured, luiged, üks koer, üks rauast põder ja kümned robotmuruniidukid olid peale pisemate lindude meie loomakorje saak. Pole viga.

Kassitoomele jõudsime sündmatult vara, see andis meile võimaluse lausa toolide peal istuda. Võibolla ei olnud see parim valik, nõlval näis ka mõnus. Orupõhi äratas minus pisikese kinnise ruumi hirmu, pole kontserdi ajal roomas üle oru pilveke, mis alguses näis ähvardav ja vesine, kuigi osutus tavaliseks kuivaks nässiks, ma kujutlesin tolles ähvardavas faasis kuidas org täitub veega ja meid leitakse päevi hiljem, koivad keerdunud ümber metallist toolijalgade ja kontserdikuulamise nägu ikka veel peas.

Kontserdist endast ma väga ei räägiks, ma pole klassikalise muusika osas eriti haritud. Ilus oli on piisav? Ja see, et "Tartu marsi" uusversioon oli mu meelest kole on ilmselt juba liig? Aga no nii ta oli. Järgmine aasta ehk jälle, võibolla julgen siis ka seda öelda, et nooruke tšellist Mari Ellen Lutsar oli imeline ja Smetana Koomikute tantsus lasi orkester korraks viltu...esimene lugu, pole hullu, pealekauba äkki see pidigi nii olema ja hoopis mina olen...