Jälle.
Jälle sama asi - Alisa pani mikrouuni piruka ja pärast kõlli ust avades vaatas talle sealt vastu kruubipudru kuhi.
Alisa oli juba pisut endast väljas, ta ei söönud kruubiputru.
Alati ei olnud see muidugi pirukas, mis pudruks muutus. Sama oli juhtunud pitsalõiguga, millest sai keedunaeris ja pastaroaga mille asemel oli uunis hernesupiloik.
Keedunaeris ja hernesupp ei olnud samuti toidud mida Alisa oleks himustanud.
Lõuna oli ju ometi, nälg kraapis kõhus nagu hulkuv kass. Õnneks oli Alisal veel üks pirukas, kes ei riski see šampust ei joo.. olgu-olgu, see pirukat ei söö. Alisa riskis.
Seekord oli ta läbematu, veel enne kui hubane sumin läbi sai, enne kõlinat tõmbas ta uuni ukse lahti.
Pirukas oli alles, aga...
....Ann kiljatas valjusti.
Juba mõnda aega oli ta hädas koldel keeva toiduga. kord, kaalikaid keetes jäi poole segamise pealt koostale mingi veider lätakas, ligunenud ja päris ropu välimusega, koergi ei tahtnud seda, kui koost ehmatusest võpatanud Anni käes põrandale lendas. Samas kruubipudru peal kõhutanud saiake oli isuäratav, Ann isegi mekkis servakest. Lõpuni süüa küll ei julgenud, igaks juhuks poetas ta saiakese koldesse, aga jah, sellega võis isegi leppida, mitte nagu hernesupis ujuvate ussidega.
Midagi oli pajaga vist valesti, mõtles Ann ja kummardus alles keema hakkava jahukördi kohale, et seda uurida.
Seal oli kellegi nägu.
Uunis nägi Alisa üle piruka kellegi nägu.
Mulle näiteks vaatab peeglist keegi imelik tegelane vastu!?
VastaKustutaMul sama jama, äkki on meil üks ja sama koll peeglit pilastamas?
KustutaJama oleks siis kui sügavülmast keegi vastu jõllitaks.
VastaKustutaVaatasin oma sügavkülma üle: ei, naabrimees on ilusasti kilekotis paigal ja ei vaata midagi.
Kustuta