Sai väheke ringi vaadatud

 

Daugavpils – Kuldiga – Ventspils – Jurmala – Riia – kodu

Palju puhkepäevi järjest tekitab mõnikord ahvatlusi millest on raske eemale põigelda. Näiteks selliseid, et läheks õige Lätile külla, kuhugi, kus enne pole käinud. Inimene on nõrk, kui on ahvatlus ja võimalus on korraga käes, siis mõned t-särgid ja sokid kotti ning teele!

Ei olnud see nii seikluslik kui Wildikaga tehtud reisid ja palju, mis plaanis jäi nägemata, kuid iga päeva kohta tuli kõnnikilomeetreid kõvasti üle kümne – põhimõtteliselt otsustasime, et vantsime igale poole jala. Ma olen nüüd kolmkümmend sentimeetrit lühem, sest jalad on tatsamisest kulunud ja ootan Läti politseist trahvi raudtee ületamise eest selleks mitte ette nähtud kohast otse politseijaoskonna akende all. Loodetavasti trahvi siiski ei tule, me olime lihtsalt nii väledad.

Daugavpils oli pisike pettumus, aga see oli meie oma viga. Otsisime kaardilt Daugavpilsi kindlust ja meid juhatati hotellist kindluse Aleksandri väravate juurde. „Olete kohal“.  Kes iganes sinna kunagi satub – ärge laske end häirida faktist, et väravast läbi minnes on ees mingi Pelguranna stiilis  kuuekümnendate-seitsmekümnendate stiilis tellistest kortermaja. Teie pürgige edasi, kindlus on kaugemal. Meie vaatasime nõutult ringi ja arvasime, et nojah, kole koht ning läksime tagasi.

Valesti tegime, vaadata oleks olnud palju ja kõik jäi meist sajakonna meetri kaugusele. Teate seda anekdooti soomlasest, kes üle Atlandi ujumise võistlusel sada meetrit enne finišit otsa ringi keeras ja tagasi ujus, sest „rohkem ei jaksa“?  See anekdoot on meist.

Muide, olgem Eestis ülirahul kõikvõimalike muististe ja oluliste kohtade tähistamisega, meil on turistidel enamasti võimalik ka inglise keeles infot saada. Meil läks tõlkeäpp katki ja no ei saa aru, miks see või teine koht nii oluline on, et jutuviita väärib. Lisaks ei õnnestunud meil Lätis muuseumidega mis vajasid ettetregistreerimist ja ekskursioone korraldavate asutustega ühendust saada telefoni teel.. nojah. Võimalik, et tegu oli meie isikliku tragöödiaga, aga seepärast jäi käimata näiteks laskemoona muuseumis.

Vähemalt kõndida sai mehiselt, see tegi tuju heaks. Mis sellest, et linna õhkkond oli natuke nagu Kohtla-Järve kakskümmend aastata tagasi ja õhtul seetõttu väga jalutama ei kutsund.

Kuldiga, järgmine päev.

Imeline linn, imeline! Vanalinn on endisaegade hiilgust lehvitav agul, kui see kunagi lille lüüakse on tegu linnaga, mis meenutab Faberge muna. Linna kaunistav looduslik pärl  - Venta juga, Euroopa kõige laiem juga – veel lisaks. Ainsa pilguga võib haarata juga, Euroopa pikimat tellissilda ja kõrguselt Euroopa neljandat koske -  Alekšupīte koske. Joa peal sulistamiseks oli ilm pehmelt öeldes liiga külm ja ega poleks olnud väga kena sinna trügida ka, linnas oli korraga mitmed pulmapeod ja pulmalised olid joa üsna ära vallutanud. Ei läinud kontvõõraks.

Arvata on, et pulmad olid põhjuseks, et Kuldigas olid ainsad vabad majutuskohad neeru müümist nõudva hinnaga. Läksime veel samal õhtul Liepajasse ja olime öö seal, väsinud nagu koerad, linna vaatamisväärsused, mille leidmine on kergeks tehtud kõnniteedesse installeeritud nootide abil jäid meil suures osas nägemata.

Hommikul viis tee edasi Ventspilsi. Teate küll. Lehmad, ja sadam ja… promeneerisime sadama vastaskaldal ja ronisime ordulinnuses. Ja jälle: kõik tekstid ainult Läti keeles, seekord tõlkeabi küll töötas kuid kui tekst on klaasi taga mitmekümne sentimeetri kaugusel, siis pole ka sellest suurt abi. Selle asemel, et vaadatavat ahmida peaks tola turist netis ringi kaevama, et aru saada mida ta vaatab.

Oeh.

Õnneks ei vaja meri silte ja infotahvleid, sõitsime edasi nii lähedal merele kui võimalik, pidevalt pisikesi peatusi tehes ja rannast merevaiku otsides. Loomulikult kujutasin ma ette, et tormiga nagu tol päeval oli on rand rusikasuuruseid merevaigukänkraid kuivalt täis. Nunuh. Tühjagi. See-eest oli laine vägev ja tuul selline, et mu kõrvad aplodeerisid kukla taga nagu poliitbüroo pärast Stalini kõnet.

Vallutasime mitu tuletorni, esimeses loobusin isegi mina rõdule minemisest, oli selline tunne, et tuul viskab mind seal kindlasti üle ääre. Teine torn nii ehmatav ei olnud, seal sai mitu tiiru tehtud. Soovitan soojalt, tornidesse pääsemise eest küsitakse pealekauba täiesti naljahinda – ühe euro eest võib minna ja vaadata metsa ja merd. Kohalikel teedel on palju metsiku välimusega jäneseid, ärge laske end neist heidutada.

Jurmala, kolmas päev.

Ma pole Jurmalas enne käinud ja sestap ei tea, kas Jomase tänav, kus meie koobas oli, on ainuke kohalik promenaad või on neid veel palju, kuid nii pikalt kui Jurmalas me kusagil kõndinud veel ei olnud.  Kilomeetrid mööda tänavat, siis paremale mere äärde ja veel natuke rohkem randa pidi tagasi. Meri oli tormisevõitu, soojust piisas talisuplejatele, neid oli nende kilomeetrite kohta kõva kaks tükki, aga jalutajaid oli murdu. Mõni lippas poolpaljalt, mõnel oli tutiga talvemüts peas, minu poolehoid kuulus mütsistatutele.

Rannast taas üles pöörates sattusime vabaõhukontserdile, Universe Symphony Orchestra esitas igasuguste hittide töötlusi, pea pool kontserti oli juba läbi. Muidugi olime kitsid ja istusime värava taha murule selmet piletit ostma hakata, kuuldavus oli mega, nähtavusel polnud ka viga ja me ei olnud ainsad. Tegime pea poolteisetunnise jäätisepikniku. Soovitan soojalt, tehke teie ka sedasi, odav ja tore ja näiteks meile passis imeliselt.

Neljas päev, kodutee mööda mereranda ja läbi Riia turu.

Viimati sattusin Riiga üheksateistkümneselt. Meil ei olnud seekord linn eesmärgiks, lihtsalt käisime turult varahommikul läbi talveks maasikaid ostmas. Turud on alati toredad just inimeste pärast – pole teist kohta kus inimloomus nii hästi välja joonistub. Ärimehed, ullikesed, kunstnikud ja perenaised… Nagu barokne maal. Võluv.

Koduigatsus oli kasvanud hoogsalt.

Edasine oli lihtsalt kodutee.

Me ei käinud Lätis jaanikul, millest on korraga nii kahju (Lätis on see PÜHA) kui kergendus (sest palju inimesi koos..), olime pealiskaudsed ja kiirustavad, aga välja lülitatus oli täielik ja mul on tunne, et vabu päevi oli palju rohkem kui kalender näitas.