Klassika

 

Zeus kiitis heaks.

Meie sportlikule publikule ka midagi:

Ise ronisime ja pilt pole isegi mitte kõige kõrgemalt tehtud.

Kultuuriteadlikele lugejatele: katkine vaas katkises linnas.

Kus?

Loodushuvilisele publikule mitte väga metsiku looduse pildid:

                            Leia pildilt loom. 

Kõige terasema olemisega akvaariumiasukas ja kõige õelama näoga seltskond.

Kohalik fauna.

Dekadentlik jõudeolek.

Ajalugu. Mida vanasti osati ja mida nüüd osatakse.

Betoonist aiapäkapikuga reisile

by W

Pilt AI-lt

Kui võrdlemisi soojal ajal Eestist veel soojemasse kohta reisile minna, ca nädalaks, siis millised asjad ja millises koguses leiavad koha sinu pagasis?

Lennujaamas inimesi ja nende pagasit vaadeldes tekib küsimusi. 

• Kas nad valmistuvad kõigeks: rannapeoks, lumetormiks, meteoriiditabamuseks?
• Miks nad hantlid ja betoonist aiapäkapiku kaasa võtsid; vaadates, kuis nad kohvreid lindile tõstavad, tundub, et sisu on 20+kg?
• Kas see perekond on rahvusvaheline rändtsirkus?
• Kas neil on kohvreid ja kotte enam kui reisipäevasid?
• Kas nad kasutavad reisi ettekäändena, et alustada uut elu, kusagil mujal?

Et noh, inimestel on jube palju asju. Kogemused, eelistused ja vajadused ongi muidugi erinevad. 
Minu reisikogemused piirduvad laias laastus vägagi asustatud sihtpaikade e "turistikatega". Neis müüakse nii trussikuid kui särke kui plätusid kui peaks vaja olema. Enamasti ju ei ole, asustatud kohas on soe vesi ja pesumajad jms ka olemas. 
Ekspeditsioonide ja vallutuste jaoks olen nüüd juba liiga vana ja paks, alpinisti varustust vedama ei pea.  
Ehk siis võtan kaasa pigem vähem. Et mahtuda käsipagasiga reisija alla. Ryanair ja Wizz Air on ses osas väljakutset pakkuvad, aga enamasti on alternatiive. 

Mida ChatGPT nädalase soojamaareisi osas soovitab?

Küsisin: koosta detailne nimekiri asjadest, mida peaksin kaasa pakkima nädalaseks soojamaareisiks septembri esimeses pooles; kõik peab mahtuma 8kg käsipagasisse, vajadusel saan riideid kohapeal pesta

Vastus: Muidugi! Siin on detailne nimekiri asjadest, mida võiksid kaasa pakkida nädalaseks soojamaareisiks septembri esimeses pooles, arvestades, et kõik peab mahtuma 8 kg käsipagasisse ja vajadusel saad riideid kohapeal pesta:

Riided

• 3-4 T-särki (kerge ja hingav materjal)
• 2 paari lühikesi pükse
• 1-2 kleiti või seelikut (kui eelistad)
• 1 paar pikki pükse (õhtuteks või jahedamateks päevadeks)
• 1 kerge kampsun või jakk
• 5 paari aluspesu (pesemisvõimaluse tõttu piisab vähemast kogusest)
• 5 paari sokke
• 1 ujumisriietus
• 1 paar mugavaid jalatseid (nt sandaalid või tossud)
• 1 paar plätusid (rannale ja hotellis ringi liikumiseks)
• 1 müts või nokamüts (päikese eest kaitsmiseks)

Hügieenitarbed

• Reisisuuruses šampoon ja palsam (kuni 100 ml pudelites)
• Seep või dušigeel (kuni 100 ml pudelites)
• Hambapasta ja hambahari
• Deodorant (kuni 100 ml)
• Päikesekreem (kuni 100 ml)
• Näopuhastusvahend (kuni 100 ml)
• Kamm või hari
• Raseerimisvahendid (kui vajalik)
• Väike esmaabikomplekt (plaastrid, valuvaigistid, jne.)

Elektroonika ja dokumendid

• Telefon ja laadija
• Adapter (kui vajalik)
• Pass ja ID-kaart
• Lennupiletid ja hotellibroneeringu kinnitus
• Raha ja pangakaardid
• Kindlustusdokumendid

Väike seljakott või kott päevareisideks

Muud vajalikud asjad

• Päikeseprillid
• Raamat või e-luger
• Väike vihmavari või vihmakeep
• Korduvkasutatav veepudel
• Väike pesupulber (pesemiseks hotellis)

Pakendamisnõuanded

• Rulli riided kokku, et säästa ruumi ja vältida kortsumist.
• Kasutage vaakumkotte väiksemate esemete jaoks.
• Kandke lennukis kõige raskemaid riideid ja jalatseid, et vähendada pagasi kaalu.

Loodan, et see nimekiri aitab sul pakkida kõik vajaliku ja nautida oma reisi! Kas on midagi, mida sooviksid veel lisada või täpsustada?

Päris hea tulemus AI-lt!

Ma mõned asjad jätaks maha ja puudu jäi riidest poekott, mis mul alati õlakotis on ning lamedaks ja õhukeseks kulunud "duct tape" rull ning tagavaraprillid + päikeseklipid. Ja pastakas ja paber. 

Midagi, mille peale ma ei tule, on kindlasti veel puudu?

Nt eelmisel reisil oli Maakal seletamatul põhjusel kaasas tuub tugevat liimi ja meil läks seda vaja, et apartmendi uksepiirdeliist tagasi panna. Me ei teinud midagi - see papist pressitud lohakalt piida ja makrofleksi ja küproki vahet peitev asjandus lihtsalt kukkus alla. Kolme kingsepanaelaga ei saagi seal miski püsida. Peale meid on see aastateks omal kohal...

Hiljemalt nädala pärast saan öelda oma detailse reisipagasi sisu ja kaalu. 

**************

Täiendan - pakitud

Selga läheb

• Pikad valged puuvillased kuue taskuga püksid
• Lühikeste varrukatega must-valge särk
• Pikkade varrukate must üliõhukene hõlst
• Matkasandaalid, kinnise ninaga (ainsad jalatsid, ooperisse või ööklubisse me vist ei satu)
• Aluspesu

Pagas: 1 seljakott, 1 igapäevane õlakott 

Lisaks allpool mainitule on seljakoti küljes ka Reformierakonna reklaamhelkur. Mil ei ole midagi pistmist minu poliitiliste vaadetega. Põhjus – mul on üleni must seljakott, paljudel on, ma sooviks enda oma kiirelt ja kindlalt ära tunda ning peale oravaga ja rahvusvaheliselt tuntud G4S reklaamhelkurite mul ühtegi lihtalt installeeritavat + kasulikku asja pähe ei tule.

Riided

• 5 lühikeste varrukatega särki (2 valget, 2 musta, 1 Väga Suur magamiseks)
• 1 pikkade varrukatega valge puuvill-lina särk
• 1 paar musti lukkudega lühendatavaid pükse
• 4 paari aluspesu
• 2 paari sokke + üliõhukesed sisetallad: kui mulle põrand miskil põhjusel paljajalu käimiseks ei sobi, siis tallad + sokid = kiirsussid
• 1 müts

Hügieenitarbed jms

• Šampoon (60 ml, igaks juhuks, ülejäänu saab kohapeal)
  
• Hambapasta ja hambahari
• Deodorant (50 ml)
• Kätedeso (75 ml) (õlakott)
• Pakk salvrätte (õlakott)
• Aaloega niisutav kreem (100 ml)
• Hügieeniline huulepulk (õlakott)
• Kamm ja hari
• Leht Ibumaxi (õlakott)

Elektroonika ja dokumendid

• Telefon ja laadija
• Kõrvaklapid
• Pass
• Prinditud lennupiletite ja majutusbroneeringute kinnitus
• Raha ja pangakaardid, sh mündid (kohviautomaadid, WC-uksed jms)

Muud vajalikud asjad

• Tagavaraprillid + päikeseklipid + puhastuslapid 
  
• Õhuke ja kerge 1,6 x 1m sall, mis on pigem istumisaluseks (nt rannas)
• Duct tape
• Rull niiti ja nõel
• 2 pastakat
• Koduvõtmed (lisanduvad reisipäeval)

Mille ma oma õlakoti tavalisest sisust maha jätan

Eseme, mille võib multitööriistaks lugeda, kuigi ükski tera ei ole 6cm, küll aga leiab näpits- ja lõiketangid, kruvikeerajad, viilid jms. Ma ei tahaks sellest ilma jääda, sest mul on komme postiautomaati tellitud või poest ostetud väiksemad tööstuskaubad enne tuppa minemist maja kõrval prügikastide juures lahti harutada ja pakendid kohe ära visata. Millega ma seda siis teeks? 

Mis enne lendu lisandub

• Vesi, mõneks ajaks viimane päev Tallinnas 100+ml pakendiga läbida
• Ristsõnad või muu meelelahutus
• Midagi söödavat, vinnutatud liha vms (... ma ei ole 3+ aastat Oreo/Domino küpsiseid söönud, need olid vist head)

Nostalgiatripp: maitserännakud

(by W)

Amoraalne august jäi ära. Hea teada, et oleme moraalsed ja siivsad. Seltskonnas, mida ema meile ei keelaks.

Kuni nurjatu novembrini. Sest me ju kordame seda?
Aga sinnani on aega ja kunagine blogosfääri jutujaht on kadunud kui vesi kuumalt pannilt. Ühes panni ja küttekoldega.

Toit on teema, mis suurt osa inimestest kõnetama peaks ja ehk soovib keegi oma blogis või kommentaarides kaasa rääkida.

See Imeline toit.

Ma olen täheldanud, et kui on raskem periood, siis jõuab mu taldrikule sageli midagi lapse- või nooruspõlvest. Nn nõuka köögist, mis vahel tänases küllusesarves kohati unustusse vajub. Heade aegade tuttavad maitsed on turvalised ja lohutavad.

Pilt AI-lt

1. Mis on lapsepõlveaegne lohutustoit tänaseni?

• Searasvaga praetud kartul köögiviljahoidisega, midagi letšo stiilis.

• Liha-makaroni-köögiviljasupp saiaga: rebitud saiatükid supikausis, kuni vedelikku enam ei ole. Hele ciabatta on tänapäeva sai. Ohjeldamatult maitserohelist peale.

• Kuivatatud/vinnutatud kala. Need traatidele aetud soolaste särgedega täidetud aida räästaalused. Ja veidi mehaanilist tegevust, mis kohati nõuab süvenemist ja mõtted mujale viib.

2. Mida enam ei taha?

• Piimasupid. Norm sai täis. Piima-köögiviljasupp on eriti jõle nagu ka piima-makaroni. PAKS piima-riisisupp, kui kõrval on kiluvõileib munaga võib kõne alla tulla.

3. Mida enam kunagi ei saa?

• Vanaema porgandi-munapirukat. Ma ei söö enam ammu ühtegi porgandi või porgandi-muna pirukat, kõik on pettumus. Sh enese tehtu. Vale maitse. Latt on ja jääbki liiga kõrgele.

4. Milline toit ei maitse enam nii nagu siis kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem?

• Elaval tulel silgurestil küpsetatud räimed/kilud. Lapsepõlves, peale saunapäeva, oli tegemist erilise elamuse ja delikatessiga. Ma eelistasin kala rabarberi- või õunakoogile. Tänasel päeval süljenäärmed kergelt kõrbenud lahjadele väikestele kaladele ei reageeri.
  Kontekst on ka muidugi puudu.

5. Mida ei söö?

• Maksa. Maitse on talutav, aga ma ei seedi seda ära, oraalne väljutus.

• Koriandrit (veel) elava taimena. Jah, maitseb nagu Fairy, see ei ole legend.

• Apelsine. Eriti. Kuigi nad on head. Suu sisemistele limaskestadel tekivad mikrohaavandid, häiriv.

6. Milline toiduga seonduv mälupilt lapsepõlvest esimesena kajastub?

• Kaljavaadid ja mineraal- ja siirupiveeautomaadid Tallinnas

7. Millised toidud/toiduained, võrreldes lapsepõlvega, on igapäevaseks saanud?

• Vürtsid ja maitseained: peamiselt Aasia ja L-Ameerika suunas

• Oliivid

• Hummus

• Erinevad juustud

Kaamos liidab linke:

Indigoaallane

Kuduv Koeraomanik

Klari

Midaiganes

Mar

Naine metsast

Marca

Morgie

Teine päev

 

Spast oli abi, eelmise päeva ringimarssimine kuumas ilmas ei jätnud püsivaid kahjustusi. Kõik olime roosad ja rõõmsad ning valmis Krakowit vallutama. Me ei olnud suuri plaane teinud, kasutada oli vaid pool päeva ja see sai veedetud jalutades. 

Auto jäi teisele poole jõge, üle Grunwaldzki silla, Bernardynska tänavat pidi üles, kuningaossi platsile, sealt edasi peaväljakule.  Kirikutes oli jumalateenistuste aeg, sisse sai minna vaikselt, pilte ei tohtinud teha. Meietaoline kultuurikauge seltskond istus ja vaatas seda bütsantslikku lopsakust punnissilmi, kirikutesse pugesime põhiliselt jahedust otsima. Ei leidnud. Lõunamaal pole ka kirikud jahedad, et te teaksite.

Uiat-tuiat linna vahel ja ringiga ümber vanalinna jõe äärde tagasi. 

Me siiski olime väsinud. Hommikune optimism oli pisut liiga roosa.

Tegime pilte, googeldasime kohti, mis küsimusi tekitasid, sõime jäätist, sulasime.

Käisime jõe peal paadiga ringitamas, see oli värskendav.

Ärge heitke meile ette, et me ei sörkinud lipukesega giidi sabas kõrvad rullis ja silmad rattas - seda energiat ei olnud kusagilt võtta, säästsime viimast ees ootava soolakaevanduse-tripi jaoks.

 

***

Wieliczka soolakaevandus.

Väga, väga tahtsime seda näha ja ekskursioonid olid netis kõik lootusetult läbi müüdud, ainult saksakeelse giidiga grupis olid mõned vabad kohad.

Keegi meist saksa keelt ei valda. 

Ja siis? 

Minek!

Kes veel käinud pole - pildid internetis on pisut petlikud. Netis näeme me suuri valgustatud saale värviküllastes prožektorivihkudes, tegelikkus on pigem pikkade kitsaste mustjate läikivate koridoride poole kaldu, lüüsidena töötavate ustega ja mõnede toredate koobastega.

Seitse sajandit kestis seal kivisoola kaevandamine, mine tea, olen ehk oma kurkegi seal kougitud soolaga sisse teinud.

Mul oli väärarvamus, et soola kaevandamine on midagi ilusat ja heledat - kena valge sool toksitakse suurtes õhurikastes saalides kirkadega kuhja, kotti ja poodi. Oli kui vale...

Kus mu mõistus oli - juba kaevanduskäikude valgustamine oli asi, mis nõge tekitas. Ma ei räägi parem kaevurite hügieenivõimalustest.. (mul on tunne, et ma hakkan magedaid toitusid nüüd sööma)

Ekskursioonile minnes varuge jaksu. Kohe alguses tuleb trepist alla minna 64 meetrit. Kui mõtleme, et Viru hotelli kõrgus on 74 meetrit, siis vast kujutate seda lippamist ette. Allapoole liikumist oli ekskursiooni ajal pidevalt, kui ma õigesti aru sain lõpetasime peaaegu poole sügavamal. 

No ja siis ma seisin seal all, kujutledes Viru hotelli oma pea kohal ja kujutledes kuidas sajandeid tagasi neid käike uuristati. Niimoodi toodetakse klaustrofoobikuid. Nüüd kujutlege sama pilti seitse sajandit tagasi, elektrivalguseta koopas, maapinnani on mäejagu ronimist. Kes olid need julged?

Praegu on all kena elekrivalgus ja siledad põrandad. Kaela kukkumas ei ole midagi, õhtul on pehme voodi ees ootamas.

Tegemist oli ehtsa matkaga, pikad, lõputud koridorid, vahepeal saalid kivisoolast nikerdatud kujudega mis kujutasid ajaloosündmusi ja Poola kuulsusi, mõned esitatud stseenid illustreerisid omaaegset soola kaevandamise tehnoloogiat. 

Maa-alused kabelid neile, kes töö ohtliku iseloomu tõttu ei pruukinud õhtul koju jõuda.

Veel koridore ja kujusid. 

Trepid, trepid, trepid.

Jälle sama teema mis eelmisel päeval - me olime ise pidevalt kellegi kandadel ja vaevalt jõudis meie grupp hakata mõne väljapaneku juurest liikuma kui juba järgmine giid valjuhäälselt seletades viimastele pildistajatele selga kõndis.  Me olime sadakond meetrit maa all ja meil oli palav, sest koridorid olid kogu aeg otsast otsani kuuma liha täis. 

Kaevandus jättis siiski väga suurejoonelise mulje. 

Ma, muide, plaanisin leida koha kus seina limpsata või miskit, aga piisas selle koridoridest läbivoolava massi nägemisest kui kadus igasugune tahtmine seda teha.

Lõpu poole jõudsime suurematesse saalidesse. Kõrged laed, roheliseks valgustatud vesi, trepid, trepid, trepid.

Suured ballisaalid ja kabelid, kontsertidele sobivad pinnad ja eenduvad rõdud. silmadel oli kogu aeg tegemist, kõrvadel mitte nii väga, sest esiteks keelebarjäär ja teiseks niipea kui tegu oli vähegi suurema ruumiga kuhjus sinna kolm-neli üksteisest üle kajavat gruppi kokku. Kiire-kiire,  mida enam inimesi, seda suurem käive.

Ekskursioon sai ootamatult otsa. Ikka väga ootamatult. Äkki leidsime end seismas keset suurt soolasaali, giid lahkus vasakule ära ja kellelgi ei olnud aimu kuhu minna. Õnneks oli grupis ka kogenumaid külastajaid, haakisime end neile sappa ja pärast paarisajameetrist jalutuskäiku leidsime end suveniiripoest, mille teisel pool otsas oli liftisaba. 

Kuid seegi ei olnud veel kõik!

Liftini oli oma pool kilomeetrid ristuvaid tunneleid, eksole. Ja kui lift lõpuks meid tänavale oksendas olime keset võõrast linna omamata aimugi oma asukohast.

Õnneks on telefonis kaardid.

Armas aeg, ma pole nii väsinud olnud vist aastaid.

Iga kell teeks uuesti.

Reis saigi sellega otsa, kõik ülejäänu oli paelad ja nööbid.

 

Me peame rääkima kummipartidest

(by W)

Pilt AI-lt

Iga endast lugupidav inimene teab, et kui tema elus ei ole hetke kummipardipoes, siis ei ole ta päriselt elanud.
Või vähemasti peaks ta seda teadma. Sest isegi kui õnne ei saa rahaga osta, siis kummiparte saab!

Ma üritan Maakale sugereerida, et ülejärgmine reis saab olla vaid kohta, kus on spetsiaalne kummipardipood. Ehk kummiparte on enam kui lusitaania teetigusid Eesti aedades.
Ükski kummipart ei söö su aeda lagedaks. 

Päris- ehk muskuspardid ei pidavat suutma täismõõdus lusitaanlasi neelata. Kärnkonnad ka mitte. Nii et ei ole vaja nimetatud olevusi pakkuda.  

Küll aga võib lusitaanlasi endeid müügiks pakkuda. Kasutamata turunišš. Peaks minema kaubaks nördinud pereemadele, kelle priske taskurahaga lapsed koju tulles raske vaevaga kasvatatud ja kokatud aiasaaduste peale nina kirtsutavad. Lusitaanlaste puhul ei ole probleemi, nad peavad isegi su peenras kasvavaid porgandeid Michelini tärni resto à la carte eelroaks. Isegi kui nad unustavad "aitäh!" öelda, söövad nad kõik tänulikult ära. 

Ma kohtan lusitaanlasi tööle minnes: teoorias peaks neile peale astuma, kodumaa kaitse nimel, aga nad on kogematagi jala alla jäädes kui rõve kummikomm, pisut libe pealegi, ning ma hakkan peas kuulma hüpoteetilist karjumist.

Teema juurde tagasi tulles:

kummipardipealinn on Amsterdam. Aga kust neid veel (hulgi vaadelda) saaks? IRL, mitte internetis. Oma puu- ja juurviljad, lihalõigud ja kummipardid tahan ma ise valida, mitte netist tellida. 

Esimene päev

Alustan teisest peatükist, esimene on nii arusaamatu endalegi, et otsustasin selle vahele jätta.

Teine peatükk algab hilisõhtuse saabumisega Oświęcimisse. Kaks naist, üks mees, üks auto ja hull väsimus. Õnneks olime toad reserveerinud, võluvad konditsioneeriga toad 33° palavuses. 

Kell oli nii palju, et toit ja üks hää külm õlu hotelli restoranis oli peaaegu kõik, mida me jaksasime, hommikuks olid plaanid tehtud ja tuli jõudu koguda 

***

Mu kaaslased olid noored ning põhieesmärk oli Auschwitz-Birkenau tuur. On asju, mida peab ise vaatama. Kool on kool, kõike seda ise näha on midagi muud.

Tung muuseumisse oli lihtsalt uskumatu. Inimesed seisid sabas, arvan, tunde, et piletit saada. Me olime varased ja meilgi kulus tund ja veidi peale kuni paberi näppu saime. 

Väravas on kontroll nagu lennujaamas. Mul see LOOMULIKULT esimese korraga ei  õnnestunud ja sain jälle üle patsutatud. Muide - pildiga dokument peab ühes olema, kui pole, siis lootke, et te pole väga terroristi nägu, saate ehk piletikassast edasipääsu lunastava templi piletile. 

Grupp oli suur, kolm-nelikümmend inimest, giidi kuulamine oli õnneks kõrvaklappidega lahendatud, see töötas hästi.

Ajalugu teame me kõik, selle maastaape näha on ikkagi silmiavav. Ajus tekivad aeg-ajalt veidrad seosed. Koonduslaagri kahekorruselised hooned sirges reas - omaaegsed Kopli liinid, võta või jäta.

Korra olen ma seda mõtet juba mõelnud (kui Stutthofis käisin), seekord oli mõte palju tugevam.  Giidid. Võibolla olid nende esiisad ühed Krakowi pogrommide eestvedajad, nende järglased teenivad maailma suurima pogrommi tagajärgedelt. Kohanemine. Muide, selline arutelu võib Poolas kaasa tuua tsiviilprotsessi, ma pole ilmselt ainus ega kindlasti mitte kõige hullem omataoline.

Võibolla poleks seda mõtet tulnud kui ekskursioon polnuks nii tivoli-hõnguline. Meie ees lidus eelmine grupp, kandadel tallas teine ja giid esitas pähe kulunud teksti  kiretult ja täpselt. Hooned, eksponaadid ise esitasid oma rolli paremini. 

Birkenaus oli territooriumi suurus see, mis rusus. 

Tohutu lagendik täis veel püsti olevaid hooneid, enamik sarade asukohti on siiski markeeritud pelgalt püsti jäänud korstendega. See laager oli kunagi inimesi täis, üle saja tuhande korraga.

Teadmine, et pärast vangide vabastamist ei jäänud need sarad tühjaks. Teadmine, et vangide vabastamine oli sõjas lihtsalt juhus, mitte eesmärk omaette. 

Kõik tegid selle foto.

Mina ka, mis teha.

Õhtu viimane mõte: millal tulevad kinnisvaralehekülgedele kuulutused "müüa korter kompaktses ajaloolises asumis kahekorruselises majas..."

Ajaloost on saamas äri. Ostja asi, mida ta sealt välja valib.

Veel on inimesi kes kohapeal käivad lilli panemas, mõni muldvana sugulane käevangus. Iga aastaga aina vähem.

***

Päev oli kuum. 

Õhtuks olime kõik lödid. 

Hotellis oli spa, see tähendas kolme sauna ja mullivanni ning Tai massaaži, toda viimast me ei tahtnud, aga vesi on alati hea.

***

Reis ei olnud veel läbi.

Täiesti mage ja kõike muud kui tõsine

 

Imagine

Imagine there's no heaven
It's easy if you try
No hell below us
Above us only sky
Imagine all the people living for today

Lihtne, selline ju maailm ongi. "Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu." 

Imagine there's no countries
It isn't hard to do
Nothing to kill or die for
And no religion too
Imagine all the people living life in peace, you

Läheb juba keerulisemaks. Kas selleks, et poleks millegi nimel tappa või surra peaks kõik olema suur ühtemätsitud plastiliinipall? Muidu ei või rahus elada? 

You may say I'm a dreamer
But I'm not the only one
I hope some day you'll join us
And the world will be as one

Lalalalaaa

Imagine no possessions
I wonder if you can
No need for greed or hunger
A brotherhood of man
Imagine all the people sharing all the world, you

Appi! NWO! Icke, appi! Bilderberg, rooma klubi, Klaus Swab, illuminaadid, reptiilid on mu köögikapi kallal!  "Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik"!  Et tu, Beatles?

You may say I'm a dreamer
But I'm not the only one
I hope some day you'll join us
And the world will be as one

Lalalalaaa

***

Voorand laulis seda ja ma sel korral olin mõttega sõnade juures.  Need Inimesed Mu Peas hakkasid sellest oma liini ketrama, jobud.

***

Ei, ma PÄRIS lolliks pole läinud. Mõni kahekõne või koosolek mu peas läheb lihtsalt nii imelikuks, et kirjutan selle välja. Muidu hiljem ei mäleta kui veidraid radu fantaasia lidub. Erinevalt põldpüüdest, kes lidumise osas on rumalamad kui jänesed - pildil olev kamp lubas mul koju sõita kolm kilomeetrit tunnis, mitte üks, kes tee peal marssis ei pööranud kõrvale, muru sees oli neid ka mõned.  Kui heinamaa serva sain, mahtusin mööda põikama.

Diivad ja staarid

 

Kadri Voorand on diiva selle sõna paremas mõttes ja Estonian Voices on staarid. Kontsert oli kohati väga hingekraapiv ja vähemalt ühel hetkel õudne. Kõhe hakkas hetkel, kui kogu saal esinejate virgutushõigete ja käskluste saatel püsti tõusis ja koha peal tantsima hakkas. Võibolla oli asi selles, et tegu oli pika tööpäeva õhtuga ja mu vaimne vorm ei olnud üldse mitte hea aga sel hetkel meenutas saal sekti. Ma ei olnud selleks valmis.

Kontserdi teises pooles kutsuti inimesed lava ette tantsima ja see oli päris tore vaadata, aga esimese kontserdiosa "nüüd tõusevad kõik püsti ja tantsivad oma koha peal" oli kuidagi teistmoodi.

Ja et te valesti aru ei saaks: kontsert oli väga hea, kohe väga.

***

Pirita klooster oli mu lapsepõlve mängukann. Lemmikmeenutus on muidugi praeguse kontserdilava paremas taganurgas asuva torni trepist ülesjooksmine ja kloostrimüüride ülaservas ringi kappamine. Praegu liiguks ma sellel serval roomates, seda muidugi siis kui ma poole trepi peal rabandust ei saaks või tornikäiku kinni ei kiiluks. Ja selle roomamise eest peab mulle kõvasti maksma, tasuta ei tee!

Kus aga ronida kannatas, seal ka ronitud sai. Mul on selle mälestuse üle kummaliselt hea meel.

Praegu vahin pigem riste. Mõni on nagu lukuauk teispoolsusesse, aga vigureid täis - kassikõrvad peas, hobusesaba püsti...

Poolteise tunni pärast jõuan koju. Kultuur nõuab ohvreid. Võtku mu uneaeg! Tervitused W-le!

Ei viitsi enam mammi olla

Ma olen end otsustanud identifitseerida keskealise taganeva juuksepiiriga meessoost püknikuna.

Kahekümne esimene sajand, olen kes tahan.

Üleminekuga oma uue identiteedi laiade võimaluste aasale alustasin pühapäeval. 

Poes. 

Eluliselt oluliste kaupade ostmise käigus.

Kodus oli piima ja viina vaja. Kaks liitrit piima ja kaks pudelit viina ja müüja mõttetegevuse kiirendamiseks ostsin veel ühe tühja vigurpudeli ka. Kaupu kotti ladudes õnnestus mul kõik korraga maha pillata. vigurpudel läks muidugi katki ja pussitas piimakotid surnuks, viinapudelid olid plastikust ja elasid katastroofi üle. Ma tegelikult ei salli plastikust pudeleid, seekord, etskae, oli plastikust hoopis kasu.

Muide, vahemärkuse korras: ostsin viina kodust kaugel olevast poest, uskumatu kui "Mida elevant minust mõtleb?" ma mõnikord olen.

Esmaspäeval jätkasin mehistumist.

Muru hakkasin niitma, murutraktoriga loomulikult, niiduk on nõrkadele ja niiduk on ka takistus lõpmatu tüsenemise allamäge kulgeval rajal. 

Muru oli paras džungel, sirelinoorendik vaheldus tammevõsaga ja kreegimets kitseenela padrikuga. 

Õues on võrkkiik, väga kasulik asi. Traktoriga saab ju võrkkiige alt läbi sõita või jaa?  

Ärge teie prooviga, ei saa. 

Võrkkiik võtab traktori ninast kinni ja viimane tõuseb ilusasti, rahulikult, mõnusalt mürisedes pepu peale püsti. Muidugi on mul istme alt ohutuslüliti ära võetud ja traktori perutamise ajal jalg enam pidurile ei ulatunud. Taguots istmeni ka enam mitte ja lõpuks ei ulatunud ka käed roolile (no roolimine on püstise traktori puhul üsna mõttetu tegevus, kui aus olla) Lamasin siis selili maas nagu luike ootav Leda ja mõtlesin kui kiire ma peaks olema, et traktori alt enne minema saada kui see mulle otsa kukub. Õnneks suri masin välja hetkel kui ta täpselt püstloodis oli.

Keerasin neljarattalise jälle käpuli ja niitsin edasi - tore riistapuu, läks käima ja puha. Võrkkiige alt on siiani lapike niitmata.

Identiteedi muutmise mõte tuli pähe sama päeva õhtul kui õues sehkendades värskelt niidetud murul spagaadi maha viskasin. Põlv kraabitud, varbad sinised, eneseväärikus näoli mudas.

See viimane... mehed ju oma äparduste päras ei põe?

Ja ohutunde eiramine ning rabistamisega kaasnevad õnnetused on klassikaliselt mehine protseduur.

Ma üldistan kogemuse põhjal mille sain omal ajal oma kadunud mehele esmaabi osutades. Nüüd olen mina umbes samas vanuses, noh.

Mammist sirgub mees. 

Juukseid juba on nagu... polegi neid nagu õieti, eksole ja kere on täitsa olemas. Mida ma veel mehena vajaksin? 

Nõrkusehetk

 

Ärge muretsege, pealkiri ei käi minu kohta. Klassikuid tsiteerides:  minuga on kõik korras, kõik korras, kuigi mulle tundub, et ma vist suren ära. 

Teatris käisin jälle.

Noarootsi teatrigaraaž, Donald Churchilli "Nõrkusehetk"

Selle aasta üks toredamaid etendusi. Ei saa salata, et suur osa teatris saadavast emotsioonist sõltub teatrivälistest oludest. Noarootsi kant oli meile kõigile võrdlemisi võõras, tuuseldasime sealkandis pool päeva ringi, vaatasime oma ööbimiskoha üle, käisime suhteliselt juhuslikus kohas söömas ja saime igalt poolt positiivsust kotti ajamiseks ja kohapeal tarbimiseks. 

Sestap jagus ka särtsu etenduse esimese vaatuse aeglase käimamineku rahulikuks jälgimiseks ja teise vaatuse üsna käre tulevärk tegi meele lõbusaks.

Kuigi, laske ma nüüd natuke virisen, näidendi naisrollidele kirjutatud tekst oli kohati pagana puine ja ebaloomulik. Kui Harriet Toompere suutis sellega toime tulla, siis Miia Toomingu esitatu näis vähemalt alguses õudsalt sünteetiline ja nätske. 

Meespeaosalist mängis Argo Aadli ja tema äratab vist pea iga teksti ellu, ma isegi ei mäleta kui hästi see vastas inimese loomulikule kõnele, lihtsalt rollisooritus oli äge.

Nii, et kui tahate teada, kuidas teineteist vaimse vägivallaga piinav paar kuidagi normaalselt üksteisest lahti ei taha lasta, siis minge teatrisse!

Teatrigaraaž on sellise kõrvalise koha kohta väga üllatav leid. Pool hiigelkuurist on kõrts ja teine pool teatrisaal, ümberringi põllud ja metsad. Enne õhtut tegime metsateid pidi pikki sõite, me auto oli hiljem parkimisplatsi konkurentsitult räpaseim isend. Samas - isegi piinlik ei olnud, metsas oli pööraselt tore ja ilus ning pori oli paratamatu. 

Muide, mobiililevi on Nõva ja Noarootsi pool kohati erakordselt nigel ja normaalse gepsu (parandus: google mapsi) asemel on seal ametis sussaanin. Oma majutuskoha koordinaate kaardirakendusse sisestades juhatas see elukas meid korduvalt näiteks bussipeatuse ümber ringe tegema või käskis metsa keerata kohas kus teed ei olnud praegu, ei ole ilmselt olnud minevikus ja kuhu seda ka tulevikus keegi ei tee.  Aa, kas te teate, et Nõva ümbruses ei ole kortermajadel numbreid, vaid on nimed? Kupja, Mõisa, Jalaka.... Ilus ju.

Ning lõpus ringiga Jääaja juurde tagasi tulles: