Jälle kontsert. FOMO, mis muud

 

Kui kontsert lausa ukse taha tuuakse on patt kohale minemata jätta.

Koeru kirik, Kõrsikud.  Üllatavalt hästi sobis see kontsert kirikusse, südamlikud laulud nagu neil kuhjaga võtta on. Mõne laulu ajal pidi lausa vägisi kõlvatuid mõtteid mõtlema, et suure vaevaga kasvatatud raudrüüsse mõrasid ei tekiks. Nagu näiteks selliseid mõtteid, et ei tea, kas kiriku istmeread on originaalid veel iidvanast ajast või mõne kangesti õela inimese tänapäevane projekt. Kitsad nagu kanaõrred ja täpselt abaluude kohale jääva pulkja sejatoega aretised, millel kössitades tekkisid vägisi religioossed mõtted stiilis "issand, kaua veel?" ja pähe kerkisid fantaasiad vereringet taastava imettegeva jalahoobi hankimise võimalustest.

Ja seda hoolimata faktist, et kontsert oli ju tõesti hea. Ning kontsert omakorda oli hea vaatamata tõsiasjale, et Koeru kiriku akustika ei toeta meeste hääli, juba teine kord kui selline mõte pähe tuli.

Mis ei tähenda, et ma tulevikus mõnest ahvatlevast kontserdist loobuksin. Näiteks 19. juulil esineb seal Stefan. Mine tea, mine tea...

Rongirüüv

 

 

Suvi on ja suvel käiakse vabaõhuetendustel. Hambad ristis sõidetakse sadade kilomeetrite kaugusele vaatamata ilmale ja mõtlemata mugavusele, külmetatakse ja ligunetakse vihmas või küpsetakse päikeses ja peetakse poolväljasurnud asulate sääsepopulatsioone ülal.

Nagu enne mind on öelnud juba ka klassikud: võibolla olen ma loll, aga mulle meeldib.

Mul on üks kolleeg Põlvamaalt pärit, kui kuulutati välja „Rongirüüvi“ etendused avastas ta, et see on tema sünnikodust kahe kilomeetri kaugusel. Kes siis oma aiatagust teatrit vaatama ei lähe ja loomulikult olen ma piisavalt kergemeelne, et samuti reele hüpata. Julgestuseks paar lapselast kaasa ja minek!

A te muidu ikka teadsite, et eileõhtuse vahetpidamata sadava vihma pöörijoon jooksis kusagilt Tartu lennuvälja juurest?

Etenduse ajal mingit vahet sisse ei tulnud, samas ei olnud tegu ka uputava paduvihmaga ning me olime kõik varustatud korralike vihmakeepidega. Mul olid ainsana käed kogu etenduse ajal varrukaotstest väljas ja umbes etenduse vaheajaks olid näppude otsad krousi ligunenud nagu vanni unustatud lapsel.

Näidend ise oli selline …ulmeline õnneliku lõpuga metsavennalugu. Rohmakas pliiatsijoonistus all ja õrn akvarell peal. Tavalised külamehed metsas ja miks nad sinna üldse läksid, kuidas nad lootsid, et see kõik on ajutine, kuidas kohe läheb elu „heaks tagasi“, lihtsalt peaasi, et süüa oleks ja saaks peidus olla. Sekka ka häälekaid patrioote okupantide veristamist nõudmas, mingi neid nendesamade vallutajatega samale pinnale vedav sadism silmis veiklemas ja õrna häälega poisikesi, kes oleks justkui vales kohas. Rongirööv, mille põhjus on lihtne vajadus kuidagi ellu jääda ja kodus mees olla.

Me ju teame, et õnnelik lõpp tolles näidendis oli vaid hetk ajas, elu, mis edasi läks oli etenduses haraka vaaksuda ja ennustaja mahanottimine ei muutnud tulevikku.

Harakas oligi terve etenduse ainus hukkunu ja temagi lõpp oli diskreetne, veretu ja sulitu.

Aa, ei etenduse alguses oli üks rott ka, kes panniga lömmi löödi. Olgu siis, kaks ohvrit.

Mis väga tore oli?

Jessuke. Pikk, muigav ja paljasjalgne, mitte midagi sirget ei öelnud ja hõljus minema nagu kanepit kimunud hipi.

Harakas. Targutas ja ennustas, paraku oli tal õigus ja ots oli tal nagu liiga headel ennustajatel ikka – kuulsusetu ja ennustatud tulevikku mitte muutev.

Vene soldatid, kogu kamp. Vaikiv kaasajooksik, mölisev targutaja ja juht, kes oli tegelikult ju põhjakaabe.

Lastel oli üllatavalt huvitav, kuigi võrukeelne etendus oli sõnaliselt nende jaoks võrdlemisi raskesti arusaadav. Ses osas aitas süžee „pliiatsijoonistuse“ osa, tegevus oli selge, vast mõni nali läks kaduma, kuid nad ei kurtnud.

Kui etendusele sõitsime, siis autos lobisedes käis jutust läbi habemega nali „pikad okkad – mänd, lühikesed okkad – kuusk“.  Väga veider oli sama nalja etenduse ajal võrukeelsena kuulda. Kosmos on ikka imelik, kas pole.

 Piltidest esimesel on etenduse kelder, tantsupõrand, metsavendade punker ja röövitav rong, teisel fotol on õueteatri hoovis asunud rong, millele näidendis oma rolli ei antudki.

 

Kuidas pime lilli leiab

Seisin Oostriku allika sillakesel, kõlgutasin jalga ja mõtlesin murelikult, miks mina pole looduses orhideesid näinud. Kõik muudkui räägivad ööviiulitest ja neiuvaipadest, mina tean vaid ühte käokinga kasvukohta ja sinnagi ei jõua neid kaema pea kunagi. Elu on ikka ebaõiglane ja teistel veab rohkem ja.... teate küll seda "Ma olen nii õnnetu ja vaene ja keegi mind ei armasta"-tunnet, mis vallandub suvalisel hetkel, olgu põhjuseks siis maha kukunud pulgakomm või kadunud viieeurone. Nojah, et siis kurvastan ja lasen pilgul uitada ja mõtlen, et orhideesid ma millegipärast ei näe ("AAARGHHHH... mitte kunagi!"), ainult põdrakanep ja palderjan ja teen neist lollakatest põdrakanepi õitest pilti õige, näe, üks äbarik siinsamas jala kõrval lillatamas ja... 

 Oeh.

Aga mis on selle lille nimi, mis keset vett ilutseb? Pilt on muidugi kehv, olin just metsa läinud, et töölt "karjumispausi" võtta ja käsi päris ausalt värises.

Käin allikal teinekord ühte allikaohvrit vaatamas. See on kuidagi....nunnu. Kujuke on vees, kui pildilt aru saada pole, vesi on lihtsalt nii klaar

Te võite meid kusagile saata

 

Kahjuks ei julge lubada, et igasuguse saatmise peale kohe minema hakkame. Aga võib-olla siiski. 

Loading...

Uudishimu, mis muud

Kui sa ei ole vastanud, liigu alumise pollini, ülemine on lukus.

Kui vana sa oled

Alla 40

40-50

50-60

60-70

70+

Created with SuperSurvey

Kuidas ma Pridel käisin ja muud ilusat

 

Kaks korda lausa käisin.

Nüüd tuleb üks lapiteki-postitus, ega elu pole meri, elu on jõgi. Kurvid ja kärestikud ja üleujutatud lammid. Ja pealkirjad on nagu sööt konksu otsas, totaalne petukaup, aga see ei üllata kedagi.

Lihtsalt selleks, et Suomenlinna praamile saada pidin liikuvast rongkäigust kahel korral läbi lõikama. Lapsevankri, kahe teismelise ja ühe iseliikuva rübliku saatel, nii, et mõne riigi kriminaalkoodeksis olevaid alaealiste ruineerimist ennetavaid seadusi olen ma kindlasti rikkunud.

Lastel oli huvitav. Midagi sellist mille nägemise asemel oleks mõistlik olnud nende silmi katta ei näinud. Kuigi... +30 ja nahktagid...? Tehke oma plaane paremini ja lugege ilmateadet!

Suomenlinna oli kuivalt inimesi täis, kohati olid inimesed huvitavamad kui saared ise. No näiteks... Seiske dekoratiivkahuri toru otsa juurde. Toetage vasak käsi kahurile. Vaadake pead kergelt kallutades taevasse, tõstke parem käsi sõrmedega v-märki tehes kulmude kõrgusele. Tõstke parem jalg pisut üles (nagu oleks teid just vaimustavalt suudeldud), viimase asjana manage näole kõiku hambaid näitav naeratus. Plõks, kaaslane teeb pilti. Nüüd samas järjekorras täpselt samad viiped-poosid kaaslase poolt. Niimoodi 20 korda järjest kuni kogu grupp on oma pildid saanud. Grupiliikmed keda parajasti ei pildistata on viimaseni väga, väga tõsise näoga 

Sest turism, nagu teate, on töö ja seda tuleb tõsiselt võtta. 

Vot nii kaugel olen ma hiina turistidest arusaamisest, et nad on mu jaoks ise omaette turismiobjekt.... Ma siiski usun, et nad nautisid oma väljapeetuses seda reisi kõigest hingest. Nagu minagi - näost punane, tolmune, higine, kleepuv...

Soomes on palju asju nagu Eestis ja üks asi, mida Eestist mitte kusagil ei näe. Graniit. Toosama Suomenlinna kindluski, mille vundamendiks on ju maa ise. Kohati jupike müüri ja kohe selle taga järsk kukkumine, mille konstrueeris loodus ise. Inimese enda asi on passida, et ta rajal püsiks. Olgu, turistide jaoks on kohati ka peeneid nööre ette veetud. Mul oli süda mitmel korral kurgus, kui põngerjaid seal lähedal tuterdamas nägin.

Eestis ollakse ses osas vist pisut pirtsakamad, Padise kloostrikäikude kõikvõimalikud silded ja puidust rajad tulid esimese asjana meelde, seal sai hiljuti käidud. Miks ma seal enne kolanud pole? Treppoja, Keila-Joa, Klooga - kõik läbi tuiatud ja sinna ei olnud jõudnud (pettunud nohin).

Mul on hea meel, et jõudsin Keila-Joa lossis ära käia enne kui see pööblile suleti. Vahetult pärast renoveerimist kui keldrid-saalid alles särasid ja katusebalustraadi ümber oli roheline võrk, et ....ma ei saanudki aru, kas see pidi kive püüdma või takistama linde sinna pesa tegemast.  Praegu piilusime lossi eemalt. 

Ilus oli ikka. 

Kuum on endiselt, liiga kuum. 

Ma sulan nagu küünal. Aju on esimene, mis kadus.

Mul on raamatud lugemise ootel - ei ole jõudnud lahtigi teha, enne ülemere-käiku oli töö, nüüd lihtsalt unevõlg. Ma tahan lugemist nautida, mitte teha seda nagu tükitööd, miljöö on oluline. Aga see aeg tuleb. 

Vihma hakkas sadama. Järsult ja tugevalt. 

Võluv.

Kas sa ostad -50% hakkliha? Aga reise?

By W

Mulle odav sobib, seega ostan poest meeleldi kõikvõimalike -50% "viimsepäeva tooteid".
Va kondiga kana, kondiga liha ja igasugust kala soojematel kuudel. Sest tarne- ja külmaahelatega on nagu on.
Muidu, üldiselt, maitseb -50% kodujuust kohe taldrikusse või salatisse realiseerituna samamoodi kui 100%. -50% hakklihaga tehtud kapsahautis ka. Ja -50% sügavkülma visatud sült on tänuväärne seljankakomponent. 

Reisid?

Neid ostan ma ka võimalikult odavalt. Nii paketi- kui mittepaketireise. Mida odavam, seda parem.

Teema tuli kristallkuuli blogist. 

Pildi tekitas AI

Ma oletan, millest ta võib rääkida. Äkki kogemustest, mis teevad ettevaatlikuks? 

Olen minagi kohanud tarakane, reformpõhjaga voodeid ja hallitusega vannitubasid. Absoluutne tipp on vineeriga kinnilöödud katkised aknad.
Sellest, kas hommikusöögimuna on kollane või sinine, ei tee ma erilist probleemi nagu ka vettinud salatist, ongi paremini segunenud maitsed. Pealegi ei ole toidu raiskamine enam ammu trendikas ning konkurentsis ja hinnavõitluses mudaliiga paratamatus.
Öösel näkku kukkunud ja rabanduse äärele viinud gekod ei lähe arvesse kui ise baldahiinvoodi eesmärgist õigel ajal aru ei saanud.

Aga.
Old and grumpy.
Võimalusel eelnimetatut väldiks.
Nagu ka telgis magamine ei seondu enam ammu mingi eksootika ega erootika, vaid magamatuse ja kangete liigeste ja lihastega. 

Odavalt tahaks siiski läbi ajada. 
Paketireisid populaarsetesse kohtadesse, eeldusel, et soovid otselendu Tallinnast, on sageli odavamad kui ise kokkukeevitatu.
Kuigi nt Küprose saaks praegu ise odavamalt kui Eestis tegutsevatelt reisikorraldajatelt. 

Minu kriteeriumid reisimisele on, käesoleval aastal, kuni 5h lennu kaugusel:

* väljaspool koolivaheaegasid ja tipphooaega; ma ei naudi lärmi ega põrgukuumust; siiski peab olema soe, sh meri 

* otselennud Tallinnast ja Tallinnasse

* lendudest vähemalt 1 on normaalsel e hommikusel / päevasel ajal e vintsutuste ja lisakulude vaba

* suuri hotelle pigem väldin ehk apartment tüüpi konditsioneeri, TV-ga majutus ja SC (self catering) võimalus. Soovitatavalt eraldi ka magamistuba.
Ja õnneks on need võimalused paketireiside valikus tänapäeval esindatud

Majutuste toitlustus muutub pikematel reisidel emotsionaalselt väsitavaks. Nagu sovhoosisöökla... + kellaajad, mida peab jälgima; vahepeal tahaks kodust kartuliputru ja singi-šampinjonikastet. Või pannkooke. Omal ajal. 

* rand, ühistransport, nn keskus ja toidupoed on jalutamise kaugusel

Neil tingimustel saab praegu varasügiseseid paketireise nt Kreekasse, Bulgaariasse, Türki, Egiptusesse. 500 - 700 inimese kohta 10+ öö korral. 

Kreeta ja Bulgaaria tunduvad ahvatleivamad. Türgi on muidugi odavaim. 

Aga.
Võib-olla tasub lasta ajal tiksuda ja ning haarata midagi viimase hetke pakkumise mudaodavatest hindadest. Olgu see kuhu tahes. Sest nii jääb enam vaba ressurssi kohalike elamuste ja transpordi jaoks. NII vana, et lihtsalt vedeleda, veel ei ole. 

Jah, ma tean, et see kõik, alates lendamisest kui sellisest, on ebaeetiline, ebaroheline, amoraalne jne, aga peale mind tulgu või vulkaanipursked ja neist tingitud veeuputused.  

Lõkke süütan taskulambiga, sest tikud jäid koju

 

23.06. seisuga: 

...maivõi....

 

Vedelen ja passin lakke.

Tramadool, sest selg jubedalt valutas.

Lahja unerohi, sest hoolimata oopiumist uni ei tulnud ja lahja sellepärast, et ikkagi opioid juba sees. 

Kaks palderjani, sest ma olen metsikult väsinud, aga und ikka ei tule.

Mul on probleem.  Mu sisemised deemonid on nagu marutõbised ahvid puuris lõugamas ja trelle lõgistamas. 

Hommik tuleb väga närune. (Ropp serbohorvaadikeelne sõim ja jõuetu rusikatega vehklemine)

00.13

***

Kell on kolm. Õues on valge, linnukesed kilkavad juba. Unemati tegi igatahes tööluusi. Looder sihuke. Ei mingit preemiat, ma ütlen...

03.09

Vihm

Suvemasendus 

 Teha oleks nii palju. Iseenda jaoks? Eip, ikka teistele. Noh, et küla näeks kui tubli perenaine ma olen, kuidas mu vaod on rohitud ja muru niidetud ning õues lilled muudkui õitsevad. 

 Aga mu enda jaoks pole see ju üldse oluline. 

Naadiõis on lähedalt ilus, aiamaal saab redise ka vesiheina seest kätte ja muru on mingi linnainimeste kapriis. 

 Nii ma kõõlun sellel köiel nagu hiir pesunööril. 

 Ma ei taha olla see "hull eit nõgestesse kasvanud majas" ja ma ei taha olla see "hull eit, kes tõmbab umbrohu välja enne kui see nina mullast välja torkab". 

Rebane sõi jälle kanad ära ja hamba küljest murdus tükk välja ja alevis millest kaks korda päevas läbi sõitma pean on hullumeelne teeremont, kus õhtul ei tea, kuhu tee asemele kaevik ja asfaldi asemele mülgas tehtud on. 

 Aga olgu, rebane siis rebane, ongi vähem kohustusi ja kaks kana ikkagi olid peitu pugenud, hambarstile sain aja ja firma tervisekindlustus katab selle ühe hamba lappimise niikuinii ära ning tee on sügiseks korras ja ilus. 

 Ma pole kunagi olnud süsteemne inimene. 

Jah, ma olen "Kui tood siis vii ja kui viid, siis too"- naine, aga see on alati olnud otsus. Plaan peab olema, siis saab nii, loomulikkust siin pole. 

Nüüd on pahasti. Kas teen selle plaani või ei - niikuinii läheb kõik peppu. 

 Aga mu toimetulekumehhanism on leidnud uue võtme: koju tulles ma ei istu maha. Ma isegi ei vaheta riideid, ma ei vaheta isegi papusid. On päevi, mil ma ei lähe isegi tuppa. Istun murutraktori selga, raban rohimisjäri, kahman labida näppu. Kui väsimus on lõpuks jaksust üle, siis lähen tuppa ja loobin kõik, ka kingad, pesumasinasse ja leotan end puhtaks. 

Eile ostsin tee pealt kummikindad ja koju minnes ning siblima hakates unustsin oma ostu. Mhm, head kindad olid, kena karp ja puha. Küüned, tõsi küll, pidin õhtul lühemaks viilima... 

Ja inimesed on väsitavad ja nad on heatahtlikud ning leebed. 

 Ma armastan vihma. 

 Nii palju kurbust on vihmas ja nii palju lootust.