Lehed

esmaspäev, 1. juuli 2024

Kuidas ma Pridel käisin ja muud ilusat

 

Kaks korda lausa käisin.

Nüüd tuleb üks lapiteki-postitus, ega elu pole meri, elu on jõgi. Kurvid ja kärestikud ja üleujutatud lammid. Ja pealkirjad on nagu sööt konksu otsas, totaalne petukaup, aga see ei üllata kedagi.

Lihtsalt selleks, et Suomenlinna praamile saada pidin liikuvast rongkäigust kahel korral läbi lõikama. Lapsevankri, kahe teismelise ja ühe iseliikuva rübliku saatel, nii, et mõne riigi kriminaalkoodeksis olevaid alaealiste ruineerimist ennetavaid seadusi olen ma kindlasti rikkunud.

Lastel oli huvitav. Midagi sellist mille nägemise asemel oleks mõistlik olnud nende silmi katta ei näinud. Kuigi... +30 ja nahktagid...? Tehke oma plaane paremini ja lugege ilmateadet!



Suomenlinna oli kuivalt inimesi täis, kohati olid inimesed huvitavamad kui saared ise. No näiteks... Seiske dekoratiivkahuri toru otsa juurde. Toetage vasak käsi kahurile. Vaadake pead kergelt kallutades taevasse, tõstke parem käsi sõrmedega v-märki tehes kulmude kõrgusele. Tõstke parem jalg pisut üles (nagu oleks teid just vaimustavalt suudeldud), viimase asjana manage näole kõiku hambaid näitav naeratus. Plõks, kaaslane teeb pilti. Nüüd samas järjekorras täpselt samad viiped-poosid kaaslase poolt. Niimoodi 20 korda järjest kuni kogu grupp on oma pildid saanud. Grupiliikmed keda parajasti ei pildistata on viimaseni väga, väga tõsise näoga 

Sest turism, nagu teate, on töö ja seda tuleb tõsiselt võtta. 

Vot nii kaugel olen ma hiina turistidest arusaamisest, et nad on mu jaoks ise omaette turismiobjekt.... Ma siiski usun, et nad nautisid oma väljapeetuses seda reisi kõigest hingest. Nagu minagi - näost punane, tolmune, higine, kleepuv...

Soomes on palju asju nagu Eestis ja üks asi, mida Eestist mitte kusagil ei näe. Graniit. Toosama Suomenlinna kindluski, mille vundamendiks on ju maa ise. Kohati jupike müüri ja kohe selle taga järsk kukkumine, mille konstrueeris loodus ise. Inimese enda asi on passida, et ta rajal püsiks. Olgu, turistide jaoks on kohati ka peeneid nööre ette veetud. Mul oli süda mitmel korral kurgus, kui põngerjaid seal lähedal tuterdamas nägin.

Eestis ollakse ses osas vist pisut pirtsakamad, Padise kloostrikäikude kõikvõimalikud silded ja puidust rajad tulid esimese asjana meelde, seal sai hiljuti käidud. Miks ma seal enne kolanud pole? Treppoja, Keila-Joa, Klooga - kõik läbi tuiatud ja sinna ei olnud jõudnud (pettunud nohin).



Mul on hea meel, et jõudsin Keila-Joa lossis ära käia enne kui see pööblile suleti. Vahetult pärast renoveerimist kui keldrid-saalid alles särasid ja katusebalustraadi ümber oli roheline võrk, et ....ma ei saanudki aru, kas see pidi kive püüdma või takistama linde sinna pesa tegemast.  Praegu piilusime lossi eemalt. 

Ilus oli ikka. 

Kuum on endiselt, liiga kuum. 
Ma sulan nagu küünal. Aju on esimene, mis kadus.
Mul on raamatud lugemise ootel - ei ole jõudnud lahtigi teha, enne ülemere-käiku oli töö, nüüd lihtsalt unevõlg. Ma tahan lugemist nautida, mitte teha seda nagu tükitööd, miljöö on oluline. Aga see aeg tuleb. 

Vihma hakkas sadama. Järsult ja tugevalt. 

Võluv.






4 kommentaari:

  1. Kust sa tead, et tegu oli hiinlastega?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Paljudel olid väikese sõrme küüned meie mõistes veidralt pikad. Mu teada on see hiinale iseloomulik.
      Muidugi võin ma ka eksida, kuid jaapanlased ei olnud nad kindlasti, jaapanlased ei trügi ja ei ole lärmakad.

      Kustuta
    2. Hehe, siis olen ma ka hiinlane. Parema käe väikese sõrme kyys on väga mitme käsitöö juures kasulik, pöidlakyyned aga lausa asendamatud.

      Kustuta
    3. Hiinlastel on see mingi seisuse-teema, täiesti vastupidine Sinu nipile kasutada küüsi sisseehitatud tööriistadena. Eriti meestel ja see on eurooplase silmale pisut võõras.
      Jagan Su arvamust, et küüned on teinekord asendamatud tööriistad, teinekord olen kade sitkete küünte omanikele - mul endal püsivad need sõrmede küljes tõenäoliselt tahtejõu ja maniküüri toel, muidu oleksid mu sõrmed nagu vihmaussid.

      Kustuta