Teisipäev, 21. mai 2024 (Monte 4)

 By W

Ärgates oli pisut hapu olek, mis ei sarnanenud pohmelli ega otseselt haige olemisega. Duširuumi peegel lasi diagnoosida päikesepõletuse. Kaelal, õlgadel ja käsivartel. Otsustasin, et võtan Maakat kuulda ja kasutan päikesekaitsekreemi.
Neil seal Montenegros on +25C juures hoopis tigedam Päike kui meil.

Näppisin pahuralt hommikusöögiks mõeldud avokaadot ja pidasin Maakale loengu eri tüüpi avokaadodest ning nende küpsuskontrolli võimalustest. Meie kõval Fuertel oli “saba” vägagi vilja küljes kinni. Muid avokaadosid ma Montes ei märganudki. Sõime toore vilja siiski ära, ühes munade, tomati ja röstsaiaga, sest pikale päevaretkele ei saa minna tühja kõhuga.

Võtsime umbes-täpselt suuna Budva bussijaama poole (me olime väljaspool majutust üsna netivaba e ka Google Mapsita elu peal), et sõita Kotorisse, mereäärsesse vanasse mikrolinna. Valgustasin maakat, et bussid võivad hilineda ning bussijaama töötajad oma tööstressi meie peal välja elada, kuid peale Budva bussijaama retro WC ei juhtunudki midagi intrigeerivat. WC on selline, kus tädi võtab sinult 50 senti ja annab vastu 2 lehte tualettpaberit. Juhul kui sa talle meeldid.
Õige bussi pead ise tuvastama: piletil märgitud platvormid ja platvormide elektroonilised tablood on sümboolse väärtusega. Targem on küsida bussi ukse ees Nu Pogadi stiilis suitsetava bussijuhi käest.

Budva bussijaama tänavapoolne külg tõotab pigem sissepääsu botaanikaaeda

Õigeaegselt väljunud buss viis meid vähem kui tunniga Kotorisse. Bussijaamast läheb vanalinna jalgsi viie minutiga. Vanalinnas ei jõudnud me aga kuigi kaugele, sest meid pidas kinni naisterahvas, kes müüs paadiekskursioone kolmetunnisele Boka lahe tripile, mis oligi meie (eee... minu) plaanides. (Tagantjärele tarkusena võib öelda, et Tripadvisorist oleks pisut odavamalt saanud.)

Kotori vanalinn

Ca kümnene inimgrupp kella kaheteistkümneks koos juhatati meid sadamasse (kolm minutit jalgsi) ja vähem kui kümne meetri pikkusesse kiirpaati. Ronisime Maakaga kärmelt paadi esiotsa. Meile järgnesid kolm elevil vene keelt kõnelevat naisterahvast. Ülejäänud reisijad olid väikepaatide osas pisut kogenumad ning sättisid end pigem ahtrisse. Keskele ei saanud, seal oli lustakas merekaru ehk Kapten Kusti rooli ja DJ puldiga.

Paat oli kiirem kui kõhulahtisus. Meri ei lainetanud oluliselt, kuid risti laines tegi paat hüppeid ning paadi maandudes tegid reisijad hüppeid. Klammerdusime kui ahvid reelingu külge (Maakas teise käega oma kübara külge) ning tundsime, kuis algul vägagi pehmena tundunud istmekatted järjest kõvemaks moondusid. Meie venelased olid kui narkolaksu all kakaduud: kiljusid adrenaliinist ja rõõmust, endil juuksed püsti ja pupillid suured. Kapten Kustile vist ei meeldinud see kisa, ta keeras muusika põhja. Ja kõlarid olid sel paadil sama võimsad kui mootor. Maakal tekkis dilemma – kumb siin õigupoolest õudsem on, katapult või Balkani disko.

Õnneks anti vahepeal armu.
Esimeks hingetõmbeks pandi meid maha Perasti (yet another vana mikrolinn) juures asuval saarekesel Our Lady of the Rocks, kus asub katoliku kirik. Saar olla kunstliku tekkega: 1452 uppunud laeva, millest leiti pilt “Madonna lapsega” hakati kividega täitma, põlvkondade kaupa, ning mõne sajandiga valmisid nii saar kui kirik. Viimane peaks meremehed elusana hoidma. Hoidis meidki.

Lady of the Rocks kirik

Peale seda võttis kiirpaadidisko suuna Mamula saare poole. Enne sinnani jõudmist sai paadil bensiin otsa ning me sattusime merehätta linnakese juures, mille nime ma ei mäleta. Diislit oli kõikidel pakkuda, kuid bensu hankimiseks viskas Kusti meid ujuvkaile, lubades kahekümne minuti pärast tagasi olla. Läks veidi kauem, kuid peagi jõudsime ka Mamula saareni. Seal oli varasemalt vangla, kuid nüüd on Venemaa oligarh sinna röögatu hinnaga eksklusiivhotelli sisustanud.

Linnake, kus lähedal me merehädasse sattusime ja mille nime ma ei tea, oli moodne e uusehitised

Mamula saar

Lennupaaditurnee tipphetked saabusid vahetult enne Sinise Koopani jõudmist. Paadi hüpped muutusid päris kõrgeks ja päris pikaks, põrutused üsna valusaks. Ilma naljata. Ma kartsin, et kaotan prillid, kuid säilitasin positiivse mõtlemise – hea, et mul pole hamba- või jäsemeproteese ega värskelt paigaldatud rebenemisohtlike õmblustega silikoone, muidu oleks need kõik tuulde lennanud. Venelasedki kisendasid juba üle muusika. “Need ei karju enam rõõmust, see on puhas hüsteeria” röökisin oma selja taga istuvale Maakale kõrva. Järsku, peale paari eriti valjut falsetinooti saabus suhteline vaikus. Sest paadi ninas istujad, mina ja kaks venelast saime paar vannitäit Aadria mere vett näkku, makku ja kotti. Me olime läbimärjad. Seljatagustel läks pisut paremini, kuigi kuivalt ei pääsenud needki. Otsisin oma pooleldi veega täidetud kotist kiirelt telefoni välja, kuivatasin ja keerasin mitmekordselt pisut kuivemaks jäänud riidest poekotti.
Uurisin Maakalt, kas ta soolikad on veel omal kohal ja neerud kinni. Pidavat olema. Suurema osa sisikonnaga ei olegi muidugi probleemi, sest organid sätivad end ise õigesse kohta tagasi, aga kopsud ja neerud võiks siiski oma esialgsele kohale jääda.

Blue Cave on maagiline. Ja tõesti sinine. Vesi näib kui aknool. Paat siseneb ühest koopa avausest, peatub seal ca 20 minutit (kes soovib, võib ujuda) ning väljub teisest avausest.

Teised paadid, päikene jne ronivad kaadrisse. Lisanduvad kõikuv paat, märg telefon ja märjad näpud. 

Tagasiteel Kotorisse näidati meile veel Jugoslaavia aegseid allveelaevade remontimise garaaže. 

Allveelaevagaraaži sisikond

Kiirpaadivõlu on see, et vannitäis vett kuivab tuules kiiresti, ainus märg koht oli istumisalune e püksid. Minul olid need mustad, kuid põhjalikult kastetud venelasel helerohelised, nii et kui ta püsti tõusis, pistsid tema kaaslased hirnuma kui esimest autot näinud voorihobused.

Olles Kotoris kuivale maale saanud, peale nelja tunniseks veninud paadireisi, teatas Maakas, et oleks vaja WC-sse minna.
“Aga sa oleksid võinud end ju paadis lihtsalt täis kusta, praeguseks oleksid kuiv, keegi ei oleks aru saanud?!?” ütlesin. Maakas vaatas mind kerge kõõrdpilguga ning me läksime WC-d otsima.
Lisaks WC-le leidsime tänavaturu köögiviljade ja küpsetatud kastanitega. Hoiatasin Maakat, et viimased ei ole väga head, aga kui ta neid kunagi söönud ei ole, siis võiks proovida ning läksin ka ise WC-sse. Iroonilisel kombel märgade pükstega, aga eee... see kõik oli vesi, ausalt.
Lõpuks, enne Kotorist lahkumist, sundisin Maakat turult küüslauku soetama; tema jälestus, hirm ja meeleheide paistsid silmist - müüja keeldus rahast ja saatis ta ühes küüslauguga lihtsalt minema.

Buss Budvasse väljus taas õigel ajal, tunniga olime “kodus”.
Õhtusöögiks chilli con carne ilma tšillita, aga see-eest küüslaugu ja rohkema musta pipraga. Tiramisu jäätiseni ei jõudnud.

"Kodu"

Rumm, toonik, laim ja Maaka perekonnaretsepti järele valmistatud käsitööjää. Ning jälle Budva valimisreklaamidekga pikitud lõputud krimidokid. Taustaks sügavmõtteline vestlus teemal nekrofiilia ja rigor mortis. Maakas tundus järsku kainenevat, küsides, kuidas ma viimasest nii palju tean. Peale mu vastust ja nentimist “sa oled jälle liiga soe” jäi ta pisut rahulikumaks.

Võis ka selle päeva edukalt lõppenuks lugeda. 

Esmaspäev, 20. mai (Monte 3)

By W

Ärkasin 5 hommikul nagu ikka. Õigemini magasin sisse, sest Eestis oli kell 6.
Otsustasin ümbrusega tutvuda. Keerasin apartmendi ukse väljudes lukku, kuid õues avastasin, et rõdude all ei ole batuute ja ronisin ukse lahti keeramiseks üles tagasi. Kolmandale korrusele. Et Maakas tulekahju korral end vigaseks hüppama ei peaks. Kuigi kipsi ja ratastooli korral saab ühes saatjaga hüvesid, mida meil hiljem vaja oleks läinud. Aga ma ei teadnud seda vajadust ette.

Elu Montenegros algab vara, enne kuute. Tänavate koristamine, rohkete pagariäride juba avatud uksed, tööle ruttavad inimesed ja üks mitte nii ruttav onu rihmastamata kääbuskitsega. Ja siis on veel brigadiri olekuga kõike jälgivad (tänava)kassid.
Loomad on Montenegros hästi koheldud ja inimsõbralikud. Siin-seal on toidu- ja veekausse.

Olles stateegilised toidu ja kohviautomaatidega punktid tuvastanud, pöördusin „koju” tagasi ja rikastasin eelmisel päeval üle jäänud spagette munapudru ja tšillikrõpsudega. Munad olime vist eelneval õhtul tanklast hankinud. Üle viie aastased inimesed vajavad taoliste asjade söömiseks julgust. Me saime taas hakkama ning võtsime täis kõhuga ette retke kell 7.30 avatud Mega Marketisse. Montes on kõik kauplused super, mega ja „hiper,” isegi kui mõõtmed ja sortiment R-Kioskile alla jäävad. Olles teadlikud, et poed on suletud ka teisipäeval, iseseisvuspäev, lohistasime omale korraliku saagi koopasse. Igast poes müüdavast asjast ühe või midagi sinna kanti. Ühtegi tšillit seal paraku ei müüdud. Ja küüslaugu unustas Maakas. Meelega.

Tuletasin Maakale meelde, et meil on vaba päev, mis näeb ette vaid Budvaga tutvumist.
Et Maakas on leppinud minu maniakaalsete planeerimistega, õigemini ta isegi ei süvene, siis otsustasime mööda rannaäärset Budva vanalinna suunduda.
Näitasin talle uuesti tänavamüügis pakutavaid kübaraid ning ta soetaski omale ühe!

Mööda rannaäärt Budva vanalinna poole

Budva vanalinn on tõesti vana linn, ühes linnamüüriga, pärit Veneetsia ajast (1420–1797). Ülikitsaste tänavatega kindluslinn. Sinna kolides on vaja kas IKEA tellimust või hunnik puitlaudu, mida pärast korteris mööbliks töödelda.

Kohvik Budva vanalinnas

Linnamüüril patseerimise eest küsitakse 2.- €. Mis on hea, sest me kohtusime alla meetri laiusel müüril vaid üksikute inimestega. Vaimusilmas hakkasin kartma müüri lõpust tulevaid USA turiste, kes massiga seljas nühivad ja võibolla kogemata üle kiviseina lükkavad... Neid ei olnud ega tulnud.

Budva vanalinna linnamüür

Maaka vanalinna absoluutne tipphetk saabus suveniiripoe ukse ees. Ta silmas üht riidest kotti, millel oli kujutatud kahtlaselt väljavenitatud konn ning kirjas, et vanaemasid ja konnasid ei tohi segamini ajada või midagi sellist. Suures vaimustuse jättis ta kotipoe müüale ca 30% tippi. Kübar ja kott? Järgmine on kingad ja juveelid, mõtlesin, aga ei öelnud. Õnneks. Sest ma oleks eksinud.

Vaade Budva vanalinna linnamüürilt

Vanalinnast väljudes silmasime pitsakioskit ja jäime korraks vaateakent seirama. Järsku ütles keegi puhtas eesti keeles, et „see on jumala hea, suur lõik on ainult 3.- eurot!”. Võpatasime Maakaga mõlemad ning vaatasime, et tulema saime, ilma igasuguse pitsata.

„Koju” jõudes toitusime rõdul vahelduseks kanast, salatist, kohalikust saiast ja veinist; Vahemere värk. Tiramisu jäätiseni me ei jõudnud.
Seejärel vaatasime hulgi krimidokke ja lühiõudukaid. Maakas sai teada, mida pakub minu teleriga ühendatud YouTube, kuid jah, ma taipasin ka ise, et ma olen üheülbaline ja lapik kui lestakala. Veri ja börs. Nagu neil kahel üldse vahet oleks.

Hoiatasin, et homme on tihedam programm, Kotor ja paadireis ja puha ning lugesime päeva lõppenuks. 

Nõidkapteni needus

 

 Ühel meie teatripundi liikmel on lastekaitsepäeval sünnipäev, sel aastal tähistasime seda vanainimeste ühiskülastusega lastelavastuse esietendusele. Tegime sünnipäevalapse arvel labaseid nalju, vaatasime pisikese kõhedusega etendusküüni eksterjööri ja tegime titenäod pähe ning pugesime teatrisse.

Hoone oli nagu kaloss. Väljast kole, seest suveetenduse kohta päris mugav. Minu maainimese nina tundis natuke hallitanud põhu lõhna, selgus, et alles hiljuti oligi hoone olnud põhku täis. Jaa, maakat juba ei peta.

Peab tunnistama, et minu jaoks oli näidendi sisu alguses nagu mikseriga kokkulastud smuuti, raske oli sündmuste jada sirgeks tõmmata. Pärast pisikest pingutust tulin siiski toime. Näis, et kohal olnud lastele see nii raske ei olnud või oli nende jaoks tähtis visuaal ise - mereröövlilaev, mõõgad, purjed. 

Esimese vaatuse lõpus mängis loodus kaasa, vihm trummeldas küüni katusel, äike põrises kuuldavalt. Lapsed haarasid seda tunnet lennult.

Teise vaatuse käik oli tempokas, täis mõõgavõitlust ja salalikke ning mitte nii salalikke mõrvu, panin tähele, et mõnele lapsele pidid vanemad üle seletama, et "see on mängult". Mis neid lapsi tegelikult lohutas oli see, et laval vedelevad "laibad" sobival hetkel lihtsalt ise jalad alla võtsid ja minema hiilisid, kuigi samas ma nägin ja kuulsin ühte pealtnäha ontlikku pisikest tüdrukut selle peale pettunult kätt välja  sirutavat ja "näh!" hüüatavat. 

Elu õied, ma ütlen.

Ühesõnaga: kes plaanib teatrisseminekut pisut haprama  hingega lapsega valmistagu teda ehk ette, et need paar kõrilõikamist ja pussitamist talle hinge haava ei jätaks.

Mida suured sealt saavad? Laulvaid ja loitsivaid ilusaid näitlejaid. Absoluutselt piisav, et päev ilusam näiks. 

Pildistada lubati. 

Lihtsalt paluti viidata etenduse kodulehele.

Pühapäev, 19. mai 2024 (Monte 2)

By W

Tallinna lennujaamas läks üsna valutult, va see, et Maakas on ilmselgelt jätnud midagi rääkimata.
Turvatöötajad tundsid Maaka ja ta pagasi vastu ebatervet huvi. Sobrasid kotis, käskisid stripata, kobasid läbi ja võtsid lõhkeaineproovi. Seejärel jätsid ta pettunult rahule, tormates õhinal järgmise potentsiaalse saagi kallale. Tõenäoliselt saavad nad avastuste eest preemiat. Keset ööd oma töö osas nii motiveeritud inimesi kohata on pisut kummastav, enamus meist ei ole seda päevalgi.

Lend väljus õigeaegselt, kell 5.

Lendamine on piin vist kõikidele vähemasti keskmist kasvu inimestele. No ei ole võimalik oma karvaseid jalgu kusagile mahutada. Karvutuid ka mitte. Õnneks võtab marsruut Tallinn – Tivat “kõigest” 3 tundi, nii et verevarustus jalgades taastub ise ning kiirabiga amputeerima sõitmise asemel asemel võis lennujaamast transfeeribussiga Budva linna majutusse kulgeda.

Olles end just bussi mugavalt sisse seadnud, et nautida mägede- ja merevaateid, lükati meid bussist jõhkralt välja nii pooletunnise sõidu järel. Mõnisada meetrit apartmendist eemal, ECO tanklas.
Budva tänavad on kohati kitsad ja bussile läbimatud.
Meile oli vastu tulnud majutuse omanik Marko Martinovic, kel paraku oli kusagile kiire, nii et ta kutsus meile järele oma ema. The Mother! Korraks käisid peas läbi “Psycho” kaadrid, mis haihtusid kui proua kohale jõudis ja meid sõbralikult sleppi võttis.
See oli ka esimene ja viimane kord, mil me Marko ja Emaga kokku puutusime, sest kui meeldiv daam üritas selgitada, mis ajavahemikus elamist koristatakse, viskas Maakas ta toast välja sõnadega, et vähemasti esimesed paar päeva ei ole meil mingeid teenuseid vaja! Igaks juhuks ei koristatud meil nädala jooksul kordagi. WC-paberitki ei toodud juurde, aga seda hankisime ise, jättes maha tunduvalt enam kui oli meie sissekolimise päeval. Selle, kuhu prügi viia (sest ka prügiautod ei sõida neis tänavais), saime teisel päeval selgeks.

Kui keegi peaks Montenegrosse, Budvasse, sattuma, siis Martinovic Rooms on kindla peale minek; apartment tüübis on 2 tuba, 2 rõdu, WC, dušinurk, kööginurk (2 pliidirauda ja nõud), külmik, teler, veekeetja, konditsioneer ja sümpaatsed neutraalsed värvilahendused. Väga vaikne ja puhas. Jalutuskäigu kaugusel on rand, poed, tankla, vanalinn, bussijaam (teistesse linnadesse).

Kuna Montenegros on poed pühapäeviti ja pühade ajal kinni, tuli ette võtta käik tanklasse. Nälga ei sure, gurmeed otsida ei maksa. Spagetid, kuiv bolognesekastme segu, “kassikonservid,” hiljem strateegiliseks osutunud tšillikrõpsud, õlu ja vein.
Viimased läksid rõdul vaadet nautides esimesena käiku.
Proosaliselt ja ilustamata öeldes olime 3 tundi peale maandumist meeldivalt vindised ja ebameeldivalt väsinud. Erinevalt Maakast ei olnud ma maganud ei hostelis ega lennukis, seega tühistasin WhatsAppi* teel infotunni Novatoursi esindajaga ja me läksime lihtlabaselt magama. Puhkus. Siis võib teha, mida iganes.

Autentne linnavaade majutuskoha rõdult

Ärkasin nelja paiku õhtul.
Kõht oli tühi. Keetsin spagette, segasin need “kassikonserviga” ja olles nentinud, et bolognesesegu on aegunud 11.2023 ning soola meil ju ei ole, purustasin kastmepotti hulga tšillikrõpse, mis kastmes täielikult lahustusid. Olles kõik kokku seganud ja ninaga õhku tõmmanud kui hurdakoer, ohkasin ja neelatasin. Mitte näljast, vaid hirmust. Ja avasin uue õlle. Otsustasin manustamisega oodata, kuni Maakas ärkab ja testdegustatsiooni ära teeb.
Peale seda kui Maakas oli taldrikutäie pintslisse pistnud ning teise järele läks, julgesin ka ise makaronipotile külg ees läheneda. 

Me mõlemad jäime ellu.

Kõht täis, nii kassipasteediga makarone kui uut doosi etanooli, suundusime õhtusele rannapromenaadile. Patseerima ja ujuma. Ptüi, suplema. Vesi oli 19.1 C. Kummastav oli see, et peale meie ei olnud vees kedagi. Veel kummastavam oli see, et Maakas teatas, et ta on õnnelik. Ma otsustasin, et ei hakka tema õnne rikkuma ning piirdusin vaid ühe repliigiga depressiooni osas, nentides, et “ka mina olen praegu nõus elama”.

Öine Aadria meri - kalijused saared lisavad pisut aasialikku hõngu

“Koju” tagasi loivates üritasin maakale selgeks teha, et kuurorti tänavakaubanduses müüakse kübaraid ning tal ju ei ole ühtegi. Ikka veel. Mul ei õnnestunud talle ühtegi müüa...

Ja siis me jõime veel veidi, rõdul, ning läksime taas magama.

* WhatsApp ja Viber on Montenegros peamised suhtlusvahendid, sh turismibürood, taksod )

Laupäev, 18. mai 2024 (Monte 1, sissejuhatus)

By W

Sel päikelisel õhtupoolikul saabusin toiduhõngudest ning turistide lärmist täitunud Tallinna vanalinna, et kohtuda Maakaga. Maakal ei olnudki ülisuurt kübarat, päikeseprille, põlvini kummikuid ega kollast vihmamantlit. Esimese vajadusest olin ma talle rääkinud kuude kaupa, neid ülejäänusid oletasin lihtsalt maakate komplekti kuuluvat. Aga sellest ei olnud midagi, ta on ka normaalsetes riietes tuvastatav.

Viskasime seljakotid hostelisse ja lonkisime linna peale; Aia tänava Rimisse vett ostma ja Munga Keldrisse õlut lakkuma.

Öö Vene tänava Imaginaarses Hostelis (jah, see on ametlik nimi) oli elamus omaette.
Emakeelse teeninduse puudumine Tallinnas on nagunii normiks saamas, kuid iidsed uksed ja nende hinged olid sama vanad kui hoone ise ning sellest ajast ka õlitamata. Päriselt. Meie tuba oli välisukse lähedal ja mul oli tunne, et ses asutuses areneb uus muusikasuund KUKO: Kriuksuvate Uksehingede Kakofooniline Orkester.

Duširuumis ei läinud vesi alla. Aga see ehk UNESCO pärandi hävitamine, ühes seentega, on vast teenusepakkuja probleem.

Maakat ei tundunud miski morjendavat. Kriuksumisele lisandusid optimistlikud “magan, ära sega!” norsked. Olles mõnda aega musta lage jõllitanud, audiotausta seedinud ja aru saanud, et ma ei naudi seda, otsustasin end jalule ajada ja sööma minna.
McD ja Hesburgeri esised olid täis rämpsu, okseloikusid ja sisesed kodanikke, kes olid eelnevad tekitanud, nii et ma optimeerisin käigu vanalinna 24h Prisma kasuks. Üks lõhevõileib ja lõhewrap kulub öösel ikka ära. Isegi kui need seletamatutel põhjustel kajaka tunde tekitavad. Sõin need käigu pealt, nautides vanalinna (kuhu ma õigupoolest ei ole jalutama sattunud 10+ aastat) ning suundusin tagasi hostelisse. Voodisse sügelema. Magada endiselt ei saanud: need uksed ja end orkestri taustal avastanud karaokelauljad ja ... sa saad, mille eest maksad. E jah, see oli odav, vanalinna kohta. Aga ma olen sellisteks asjadeks liiga vana.
Pool kolm nügisin ka Maakat, et aeg vertikaali tulla ja lennujaama Bolti peale minna. Bolt maandus pisut vales kohas, kuid talutavas raadiuses ning lennujaama saime seiklusvabalt. 

Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka.

... meenus lage jõllitades tahes-tahtmata

Puhkus Mustamäel

Piltide järjekord on nigu on, ehk siis väga polegi teist, teksti kirjutan kodus juurde.

Tara jõe kanjon, Euroopa suurim ja sügavaim, maailma teine. Müstililiselt sinine vesi, peadpööritav kõrgus, tohutult Aasia turiste kes muudkui pildistavad ja pildstavad ja pildistavad.... Haa, ja Montenegro pikim zipline,  mille ma liugu lasin. Fotod liuglevast minust tulid lollakad, mingi uimas nirvaananägu...

Ostrogi klooster. Peadpööritaval kõrgusel kaljuseinal, kaljuseina sees kui täpne olla. sellest veel veidi kõrgemal kaljuseinal on püha rist, mille kohalepanek olevat käinud nii, et teiselt poolt mäge mehed ja hobused sikutasid ja kloostri poolt mäge teised mehed kinnitasid üles tõmmatud risti kalju külge. Palverändurite lemmikkoht regioonis, sattusime sinna just kirikupüha eel ja ajal. Õige palverändur ronib kloostrisse paljajalu, need, kes rännakut eriti isiklikult võtavad hakkavad juba kodunt paljajalu tulema, vajadusel ööbitakse kloostri õuel lageda taeva all, et olla hommikupalvuse ajal traksis ja valmis oma lunastust või tervendust saama. Olin pildistamisega pigem tagasihoidlik, ega palverändurid pole seal nagu eksponaadid. Teekond üles..jah...pisike buss ja serpentiin, millel iga kurvi kohal buss sõitis poolest saadik kurvi sisse, siis tagurdas natuke ja lõpetas kurvi, lõpu poole jäi vaesel masinal võhma väheks ja ta suri paar korda väljagi. Mingi oksekuristiku kohal oli see kogemus vägagi meeldejääv.

Lipa koobas. Klaustrofoobiline visiit jahedasse niiskesse loomulikus olekus pimedasse maailma. Maailma eest kümneid tuhandeid aastaid varjatud ilu on nüüd ka meile vaadata. Sellise imelise koha kohta on infot riigisiseselt hämmastavalt vähe ja ma ei tea kas see on hea, sest pole vaja inimmasse sellisesse haprasse keskkonda (giidita õnneks ei saa) või paha, sest NII ILUS JUU!

Mäed. Lihtsalt mäed. 

Kaatrisõit Kotori linnast läbi mitme põneva koha helesinise merekoopani. Kaatrisõit oli enam kui elamus, sabakont küsis veel paar päeva, et milleks ometi, aga hing oli ja on tänulik mis hirmus. Kotori linna oleks tahtnud rohkem näha, aga mu selg otsustas sel päeval tõbras olla ja mitte kaasa mängida. 

Ujuda öises Vahemeres (ok, ok, Aadria meres) 

Midagi senikogematut mida varem pole tehtud igas päevas

See pilt on meelega selline,  Stockholmi-reisi peegeldus.

Budva vanalinn. Väga kodune tunne, kui aus olla. Paekivi ja kitsad uulitsad.

  

Keset kiskjaid, mägedes.

Jee.

JEE.

J.E.E.!

Alkoholi kasulikkusest ööelus

 

Pealkiri on provokatiivne, ma tean. Tegelikult on tegu lihtlabase kroonikaga tuleviku dementsele minale.

Juttu tuleb kahest ööst ja ühest päevast, see kõlab nagu kesise filmi peakiri.

"Jutt kahest ööst ja ühest päevast"

Ööd on alkoholilisandiga, moel ja teisel. Päev on nende järelkaja, loogiline muidugi.

Esimene öö oli virmalisene. Normaalne mina oleks maganud, lõug lõunas, hommikul natuke juukseid katkunud ja käega löönud - no olid virmalised siis olid, mis teha, jäid nägemata. Töömina viibis kollektiivi vabatahtlik-kohustuslikul eelkirjelduse järgi ontlikul üritusel, mis läks lappama nii, et olin lõpuks vabatahtlikult kaine autojuht. Teate, igav oli. Puhtalt igavusest käisin muudkui õue vahet ja hoppaa! virmalised!

Uskumatu hulk mitte väga kindla käega kolleege tuli ka õue pilti tegema ja pean häbistatult tunnistama, et võrreldes mõne seina najale toetunud pidulise piltidega on minu omad nagu kartulitrükk. 

See polegi oluline. Oluline on meeldejäänu. 

Teine öö oli eurovisioonine. Kamp häid tuttavaid kutsus end koos järelkärutäie söögiga mulle külla ja sundis eurovisiooni vaatama. Vägivalda ei pruugitud, vein oli minu poolt nagu eurobingo piletidki. Kui see mäng oleks käinud raha peale poleks ühtegi võitjat olnud - "Suurbritannia saab 12 punkti" ja "Suurbritannia ületab 50. punkti piiri" - kes need küsimused sinna pani, kas ta seda laulu enne üldse kuulas? Amatöör, ma ütlen.

Aga jah...vein oli hea ja seda oli palju ning öö läks häbematult pikale. Laulud olid, ei salga, põhiliselt taustaks. Võitja ei meeldinud väga kellelegi ja Eesti olnuks enamat väärt. 

Lõpuks päev. Pühapäev voodis. Presidendi kõnet ei vaadanud, kontserti pärast seda vaatasin küll. Mu lapselastest veerand esines seal, see oli väga armas vaatamine tõesti.