Pühapäev, 19. mai 2024 (Monte 2)

By W

Tallinna lennujaamas läks üsna valutult, va see, et Maakas on ilmselgelt jätnud midagi rääkimata.
Turvatöötajad tundsid Maaka ja ta pagasi vastu ebatervet huvi. Sobrasid kotis, käskisid stripata, kobasid läbi ja võtsid lõhkeaineproovi. Seejärel jätsid ta pettunult rahule, tormates õhinal järgmise potentsiaalse saagi kallale. Tõenäoliselt saavad nad avastuste eest preemiat. Keset ööd oma töö osas nii motiveeritud inimesi kohata on pisut kummastav, enamus meist ei ole seda päevalgi.

Lend väljus õigeaegselt, kell 5.

Lendamine on piin vist kõikidele vähemasti keskmist kasvu inimestele. No ei ole võimalik oma karvaseid jalgu kusagile mahutada. Karvutuid ka mitte. Õnneks võtab marsruut Tallinn – Tivat “kõigest” 3 tundi, nii et verevarustus jalgades taastub ise ning kiirabiga amputeerima sõitmise asemel asemel võis lennujaamast transfeeribussiga Budva linna majutusse kulgeda.

Olles end just bussi mugavalt sisse seadnud, et nautida mägede- ja merevaateid, lükati meid bussist jõhkralt välja nii pooletunnise sõidu järel. Mõnisada meetrit apartmendist eemal, ECO tanklas.
Budva tänavad on kohati kitsad ja bussile läbimatud.
Meile oli vastu tulnud majutuse omanik Marko Martinovic, kel paraku oli kusagile kiire, nii et ta kutsus meile järele oma ema. The Mother! Korraks käisid peas läbi “Psycho” kaadrid, mis haihtusid kui proua kohale jõudis ja meid sõbralikult sleppi võttis.
See oli ka esimene ja viimane kord, mil me Marko ja Emaga kokku puutusime, sest kui meeldiv daam üritas selgitada, mis ajavahemikus elamist koristatakse, viskas Maakas ta toast välja sõnadega, et vähemasti esimesed paar päeva ei ole meil mingeid teenuseid vaja! Igaks juhuks ei koristatud meil nädala jooksul kordagi. WC-paberitki ei toodud juurde, aga seda hankisime ise, jättes maha tunduvalt enam kui oli meie sissekolimise päeval. Selle, kuhu prügi viia (sest ka prügiautod ei sõida neis tänavais), saime teisel päeval selgeks.

Kui keegi peaks Montenegrosse, Budvasse, sattuma, siis Martinovic Rooms on kindla peale minek; apartment tüübis on 2 tuba, 2 rõdu, WC, dušinurk, kööginurk (2 pliidirauda ja nõud), külmik, teler, veekeetja, konditsioneer ja sümpaatsed neutraalsed värvilahendused. Väga vaikne ja puhas. Jalutuskäigu kaugusel on rand, poed, tankla, vanalinn, bussijaam (teistesse linnadesse).

Kuna Montenegros on poed pühapäeviti ja pühade ajal kinni, tuli ette võtta käik tanklasse. Nälga ei sure, gurmeed otsida ei maksa. Spagetid, kuiv bolognesekastme segu, “kassikonservid,” hiljem strateegiliseks osutunud tšillikrõpsud, õlu ja vein.
Viimased läksid rõdul vaadet nautides esimesena käiku.
Proosaliselt ja ilustamata öeldes olime 3 tundi peale maandumist meeldivalt vindised ja ebameeldivalt väsinud. Erinevalt Maakast ei olnud ma maganud ei hostelis ega lennukis, seega tühistasin WhatsAppi* teel infotunni Novatoursi esindajaga ja me läksime lihtlabaselt magama. Puhkus. Siis võib teha, mida iganes.

Autentne linnavaade majutuskoha rõdult

Ärkasin nelja paiku õhtul.
Kõht oli tühi. Keetsin spagette, segasin need “kassikonserviga” ja olles nentinud, et bolognesesegu on aegunud 11.2023 ning soola meil ju ei ole, purustasin kastmepotti hulga tšillikrõpse, mis kastmes täielikult lahustusid. Olles kõik kokku seganud ja ninaga õhku tõmmanud kui hurdakoer, ohkasin ja neelatasin. Mitte näljast, vaid hirmust. Ja avasin uue õlle. Otsustasin manustamisega oodata, kuni Maakas ärkab ja testdegustatsiooni ära teeb.
Peale seda kui Maakas oli taldrikutäie pintslisse pistnud ning teise järele läks, julgesin ka ise makaronipotile külg ees läheneda. 

Me mõlemad jäime ellu.

Kõht täis, nii kassipasteediga makarone kui uut doosi etanooli, suundusime õhtusele rannapromenaadile. Patseerima ja ujuma. Ptüi, suplema. Vesi oli 19.1 C. Kummastav oli see, et peale meie ei olnud vees kedagi. Veel kummastavam oli see, et Maakas teatas, et ta on õnnelik. Ma otsustasin, et ei hakka tema õnne rikkuma ning piirdusin vaid ühe repliigiga depressiooni osas, nentides, et “ka mina olen praegu nõus elama”.

Öine Aadria meri - kalijused saared lisavad pisut aasialikku hõngu

“Koju” tagasi loivates üritasin maakale selgeks teha, et kuurorti tänavakaubanduses müüakse kübaraid ning tal ju ei ole ühtegi. Ikka veel. Mul ei õnnestunud talle ühtegi müüa...

Ja siis me jõime veel veidi, rõdul, ning läksime taas magama.

* WhatsApp ja Viber on Montenegros peamised suhtlusvahendid, sh turismibürood, taksod )