By W
Sel päikelisel õhtupoolikul saabusin toiduhõngudest ning turistide lärmist täitunud Tallinna vanalinna, et kohtuda Maakaga. Maakal ei olnudki ülisuurt kübarat, päikeseprille, põlvini kummikuid ega kollast vihmamantlit. Esimese vajadusest olin ma talle rääkinud kuude kaupa, neid ülejäänusid oletasin lihtsalt maakate komplekti kuuluvat. Aga sellest ei olnud midagi, ta on ka normaalsetes riietes tuvastatav.
Viskasime seljakotid hostelisse ja lonkisime linna peale; Aia
tänava Rimisse
vett ostma ja Munga Keldrisse õlut lakkuma.
Öö
Vene tänava Imaginaarses Hostelis (jah, see on ametlik nimi) oli
elamus omaette.
Emakeelse teeninduse puudumine Tallinnas on
nagunii normiks saamas, kuid iidsed
uksed
ja nende hinged olid sama vanad kui hoone ise ning sellest
ajast ka
õlitamata.
Päriselt. Meie
tuba oli välisukse lähedal ja mul
oli tunne, et ses asutuses areneb uus muusikasuund
KUKO: Kriuksuvate
Uksehingede
Kakofooniline
Orkester.
Duširuumis ei läinud vesi alla. Aga see ehk UNESCO pärandi hävitamine, ühes seentega, on vast teenusepakkuja probleem.
Maakat
ei tundunud miski
morjendavat. Kriuksumisele
lisandusid optimistlikud “magan, ära sega!” norsked. Olles
mõnda aega musta
lage jõllitanud, audiotausta
seedinud ja aru saanud, et ma ei naudi seda,
otsustasin end jalule ajada ja sööma minna.
McD ja Hesburgeri
esised olid täis rämpsu, okseloikusid ja sisesed
kodanikke, kes olid eelnevad
tekitanud,
nii et ma optimeerisin käigu vanalinna 24h Prisma kasuks. Üks
lõhevõileib ja lõhewrap kulub öösel ikka ära. Isegi
kui need seletamatutel põhjustel kajaka tunde tekitavad. Sõin need
käigu pealt, nautides vanalinna (kuhu ma õigupoolest ei ole
jalutama sattunud 10+ aastat) ning suundusin tagasi hostelisse.
Voodisse sügelema. Magada endiselt ei saanud: need uksed ja end
orkestri taustal avastanud karaokelauljad ja ... sa saad, mille eest
maksad. E jah, see oli odav, vanalinna kohta. Aga ma olen sellisteks
asjadeks liiga vana.
Pool
kolm nügisin
ka Maakat, et aeg vertikaali tulla ja lennujaama Bolti peale minna.
Bolt maandus pisut vales kohas, kuid talutavas raadiuses ning
lennujaama saime seiklusvabalt.
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. ... meenus lage jõllitades tahes-tahtmata |