Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, esimene osa

 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et minu unenägudesse tekkis välismaa. See on selline koht, kust saab Tupla šokolaadi, tuubis kalmaaripasteeti, siivutut aluspesu ja muud defitsiitset kaupa, mida pärast kõva vaheltkasuga tuttavatele müüa.
Hommikul teatas Une-Mati "väike tüng oli,  stringid ja ananassid on ammu su maja kõrval Selveris piiramatult saadaval."
Minu Une-Mati ei olnud üldse selline meresinine padjakujuline olevus nagu Dagmar Normeti lastejuttudes. Oli hoopis ülikonnas ja kaabuga ning haihtus hetkel kui orav mu magamistoa rõdule hüppas. Jäin ringutama ja pead sügama.

Aga ikkagi lähen välismaale, seal on äkki Minionide pildiga nr 42-45 sokke. Selveris ei ole.
Sõelusin mõttes läbi tuttavad, keda ei ole aastaid näinud. Väga sageli ei julge ju sõpru kusagile kutsuda, 2 või enam korda aastas on juba nagu kerge ahistamine ja stalkeri vibe; ma ei ole pervert.
Ühte sõpra ma nägin alles käesoleva mais, jäi automaatselt kõrvale; ülejäänud kahest oli esimene kohe ettepanekuga nõus - tema tahtsis surströmmingut. Mida enne Aegna taga paadist lahkumist avatuna voodi alla jätta.

Kaua oodatud äreval reisipäeval saatsin üle Skype sõnumi, et ootan ja hängin Nautica keskuse postiautomaatide ees.  Maakas lähenes keskusele muidugi tagumisest küljest ja tundis end varsti kui ekspeditsioonil kompassi kaotanud ja hukule määratud maadeavastaja 19. sajandi alguses. Ohkasin ta SOS sõnumi peale ja lubasin kangelaslikult Rimi ette päästemissioonile minna - just sinna olevat ta maha istunud.
No kurat, oleks see siis nii lihtne! Sattusin ka ise kaubanduskeskusega ühendatud lõputu küünlapäeva anomaaliasse, kus kõik teed viivad kohtadesse, mis kindlasti ei ole Rimi.

Mul on üks probleem, millest ma väga sageli ei räägi - ma ei tunne vahel inimesi ära.
Sel asjal on peene nimega diagnoos ka. Nii et lõpuks Rimini jõudes, nähes, et keegi maas ei istu, kaalusin veidi, kellele õlale koputada, et malbelt küsida: "Tere, kas sa tunned mind?" Ütle veel, et pervert ei ole. Kui vabandada ja lahkuda enne küsimus "aga kas sa tahaksid?" siisi ei ole, onju? Vähemasti juhul kui intsident ei leia aset ses neetud seksaluspesu osakonnas.
Aga joppas, üks pisut eksinud ja otsival pilgul möödujaid skaneeriv maakas oli täitsa tuvastatav.

Õnneliku taaskohtumise järel, teineteiselt dokumenti küsimata, suundusime Rimisse - vesi!
Laeva poes on vesi ca 3x kallim kui õlu või vein. Päriselt. Mis ei takistanud mind Rimist ka õllepurki + sinna kõrvale käivat haaramast.

Minu Saku Rock, minu kalakonserv, minu üksik banaan - minu  Maltsveti Valge Laev ootab mind!
Esialgu ei paistnud üldse mingit laeva, ei valget, ei lillat.
Sadamahoone viitade järele minnes sattusime hoopis tunnelisse, mis paistis ulatuvat läbi igaviku. Kas see Kolgata tee viibki meid Unistuste Laeva varjatud sissepääsuni? Õnneks oli  tunnel hästi valgustatud ning meie ees avanes pikk käik, mille põrandatest kasvasid aeg-ajalt välja istekohad. Ootamatult ja järsku nagu uusarenduste paarismajad.
Pinkidega pikitud performance galerii, kus liiguvad väga erivärviliste kohvritega modellid on juba täitsa välismaahõnguline. 

Lõpuks nägime ka laeva ja jõudsime sissepääsuni, kus tuli härra ametnikule dokumenti näidata. Härra olid tõsise olemisega ja läks veel tõsisemaks kui asiaadid temast mööda lipsata tahtsid. Härra nr2 tuli appi ja surus Tiim Kollased tagasi dokumendikontrolli.
Mul hakkas härradest ametnikest kahju ja ma oleks tahtnud nende lõbustamiseks passi asemel flamingo kujulist õhupalli demonstreerida, aga mul ei olnud seda kaasas.
Nii näitasin rutiinselt vaid oma dokumenti ning saime loa siseneda väljamaale viivasse laeva.

... jätkub

 

 

***

Avatud on äraarvamismäng: kes on salapärane reisikaaslane?

Blogisaurustel on ede, nad on KINDLASTI tema blogiga tuttavad.

Auhinnaks surströmmingut ei paku, aga anname uduseid lubadusi järgmisel dekaadil toimuval reisil osalemiseks.

Reisikiri proua Favell Lee Mortimeri stiilis

 

 

Täiesti kohutav, kuidas inimesi peetakse. Kõik need poolsaare moodi saared ja püramiidskeemid ja mugavused, mida ei pakuta, kuigi ma olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada.

Võtame näiteks reisi üle mere. Sõbralik välisriik, skäärid, surströmming. Mhm, puhas reklaam, ei enamat. Skäärid on lihtsalt kaljude ja saarte vahel loksuv meri, surströmmingu lõhnagi ei kusagil ja sõbralik?

Olge ikka mõistlikud, juba laevareis ise oli kohutav. Ei mingit kõigutamist ehk et siis tegu oli säästureisiga, lainete pealt hoiti kokku (niikuinii meretuulepark süüdi, mis see muu oli), laeva jälitas pidevalt teine, suurem laev, mis enne sadamat ette rebis ja medalist võisime suud puhtaks pühkida – onju, laevad saavad sadamas medali? Ja räägime tollest teisest laevast õige veel: olete kuulnud vanadekodulaevadest? Sellistest, kuhu kolivad vanurid pärast oma maise vara mahaparseldamist, sest maal asuv hooldekodu on kallim kui kajut laevas? Mis te arvate, kuidas need vanurikruiisid kliente hangivad? Õige, näppavad sadamatest neid, kelle kaelad on kortsus ja maksaplekid põskedel. Ja miks merel eelpool kirjeldatud jälitamine käis? Jälle õige, klientuuriseire! Tolle laeva trümmis on niikuinii ka morg, ettevalmistavat ruumi enne sinna jõudmist nimetatakse basseiniks, seal toimub klooriveega immutamine veel toore nahaga kundedele.

Pff, hingetuks võttis, ma olen nii erutunud... 

Bingo. Me peame veel bingost ka rääkima. Müüakse praakpileteid, meie seltskonnas ei võitnud MITTE KEEGI, kumbki ei saanud midagi. Skämm. Röövimine.

Teler. Ainult siivutud täiskasvanute kanalid. Kas siis midagi, mida nad nimetavad loodusfilmideks, kus tehakse kõlvatusi või siis „Alasti ahvatlus“, millest korralikud inimesed isegi ei mõtle, vaatamisest rääkimata. Vähemalt kahe silmaga vaatamisest rääkimata. Võeh. Fuih.

Hommikusöök. Surmarelv. Vaagnasuurused taldrikud mis vihjavad pidevalt, et „kuule, mul siin üks vaba serv!“ ja „Vaata, munapudru ja peekoni peale mahub veel paar lihapalli!“ Inimene kaevab omale hauda ju hammastega. Laevas sai auk mulda ikka mitu tolli sügavamaks tõmmatud.

Naaberriigi sadamas tekkis lootus, et läheb paremaks. Ilm oli ilus (mis oli ka tüssamine, sest milleks ma siis pagasis kümnegrammist vihmakeepi terve päev kaasas tassisin? Milleks, ma küsin?), buss täitsa sõitis, hiljem, jala käies tuli pärast punast tuld foori roheline. Aga siis...

Skansen. Kesssssse selle mäe otsa ehitas? Kes mõtles välja väravakaare ajalukku sisse rammiva disaini? Kus on eskalaatorid või kandetoolid? Ma olin üles jõudes nagu Jürgen Ligi pärast triatloni. Pärast kahte triatloni ikka. Majad, mida seal eksponeeriti olid vanad, mõni, kui kirjutatut uskuda koguni neljateistkümnendast sajandist, mis on korraliku turisti jaoks hoomamatu vanus ja tekitab küsimusi, kas siis tõesti on viisakas midagi nii eakat teistele näidata?  Neis hoonetes ei olnud isegi Ikea panne, ma mööblist ei räägigi!

Loomad Skansenis. Ilmselgelt on nemad läbinud eriväljaõppe, sest kohe kui keegi võttis pildistamise poosi keerasid loomad pildistaja poole oma tagumiku. Mul on telefonis massiliselt pepupilte ja need on sellised, millega isegi onlifansis pole midagi teha. Ahmi tagapaled? Sea pepu? Põdra kannikad? Eh... Isegi kalad tegid fotograafide eest sääred. Sõnatu. Peaks kassast raha tagasi küsima.

Ma ei hakka sellest, et hiljem vanalinnas kuningas oma fännidega ei kohtunud, rääkimagi. Ei mingit kuningat. Kuigi kõik need massid tänavail ootasid mis hirmus. Isegi ei ühtegi punnpõskset printsi või printsessi. Teisalt – need printsid ja printsessid hakkavad tasapisi oma viiekümnendale juubelile lähenema, kuningas võib veel vana olla, aga kortsus printsess pole eksponeerimiseks. Skanseni kuuesaja aastased majad tulevad meelde, eksole.

Kojusõit oli ....kojusõit. Teleris sama siivutus, tantzuzaalis pensionäride disko, kuu paistis, seegilaev jälitas, sea pubis (lugeda eestipäraselt) laulis kauboi oma raskest elust kuuepealisele publikule, hommikul pargiti laev Aegna taha ja sealt tulid inimesed piki kõmisevat tunnelit Tallinna poole.

Irmus, irmus.

Hommepäev läheks uuesti.

Aga ma kuulsin, et see oli tolle laeva eelviimane reis, veel üks ja ristluslaev läks remonti. Ausõna, mina ei teinud midagi!

 

 

Paha lõpuga hea etendus

 

Täna oli päev, millesse mahtus linnamuuseum koos muuseumikassiga. Kass on täitsa pildil.

Linnamüür tohutu parve jaapani turistidega. Turiste pildil pole.

Niguliste kiriku torn oma imeliste vaadetega. Üks vaade, ei salga, et see on lemmik.

"Tantsuõpetaja" Theatrumis.

See oli üks erakordselt nauditav vaatamine. Kujutage ette, et 1594. aastal kirjutatud näidend esitatakse nii, et hetkekski pole ilukõnede ja sõnakeerutuste ajal igav. Noorte näitlejate näoilmed, pisikesed nükked, koreograafia - kõik töötab ideaalselt.  

Sealt seltskonnast on tulemas mitmeid loojaid. Nende silmad säravad!

Nojah.

Ja siis läks kõik pahasti. Kui põhirollis tantsinud-laulnud-deklameerinud tütarlaps pöörde peal hüpates kukkus, pidasin ma seda esimese hooga etenduse osaks. Umbes viis sekundit või nii. Kui rumal minust.  Neiu oli (vist) jalale nii pahasti viga teinud, et etendus katkestati ja talle kutsuti kiirabi, etendust pidi jätkama teine näitleja, keda pidi ootama.

Ja just selle õhtu olime valinud rongiga teatrisse tulekuks. Isegi normaalajal lõppenud etendus jätnuks meile veerand tundi teatrist jaama jõudmiseks, väga väle sprint oleks olnud. Selleks, et katkenud etenduselt jõuda viimasele rongile, pidime näidendi sündmuste tipust loobuma. Kahju, väga-väga kahju.... 

Loodame, et näitlejanna viga saanud jalg saab ruttu terveks. (Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi ...)

VHK etendusi peab tulevikus veel vaatama. Ja et oleks siis parem õnn!

Täna on päev läbi vaevanud kaks mõtet: ei tea, kuidas tol näitlejapiigal läheb ja kui suur olnuks meie võimalus etendus lõpuni vaadata (ehk siis mis kell see lõppes). Oeh. Ja see ka, et milline küll oli tolle suhtepuntra lahendus :D

Farss

 

Teatris saab käia üksi ja saab käia seltskonnaga. Kogemused on täiesti erinevad. Seltskonnas ei ole aega näiteks etenduse kavalehte nuusutada. Kohvi ja jäätist nahistades pole mahti ülejäänud publikut üksipulgi uurida. Vaadata toredaid kipssoenguga prouasid ja nende kaaslasi, papisid, kes on üle paari nädala pidanud lõua puhtaks kraapima ja see õnnetu nahk nüüd punetab natuke, ma täiesti tundsin nende valu. Peresid, kus lapsed on just-just jõudnud õhtuste etenduste jaoks paslikusse ikka ja kes siis nagu kimp Natašasid oma premjeerballile tuuakse. Omasuguseid üksikuid. Neid on palju. Meid on palju.

Seltskonnaga käies ollakse oma kamba mullis, omad naljad, ollakse üksteise vastu tähelepanelikud. Väga tore, aga teistmoodi.

Etendus oli seekord farss. Mitte "farss" nagu siis kui millelegi ebaväärikale tahetakse näpuga näidata, vaid farss nagu žanr. Komöödia, kus osaliste sekeldused on korraga naljakad ja piinlikud. 

"Võrku püütud", Ugala.

Faabula on netis täitsa olemas, ma ei hakka... Kuulake laulu , mis seletab, et "pere on väike, aga suur skandaal", siis juba natuke teate.

Argipäeva õhtul kulub selline kergemapoolne meelelahutus igal juhul ära, ma isegi naersin kaks korda. 

Hea küll, see oli eneseiroonia. Üldiselt naerda võiks tõesti rohkem, etendusel polnud viga midagi, probleem on minus.  Ma imetlesin näitlejate jaksu - farsid on ju väga füüsilised näidendid, rabistamist on palju. Pole see näitlejatöö mingi tilulilu.

Paar kohta meeldisid väga. Ühel korral ei saanud ma aru, kas näitleja kukkus rollist välja ja itsitas teksti koomikaga kaasa või pidigi tema reaktsioon selline näima. Hästi siiras emotsioon oli. Teine väga muigamapanev lahendus oli pärast hetke, mil peategelase kaks naist tunnistasid tollele üles, et on ammu juba teineteisest teadlikud ja on terve õhtu oma ühist abikaasat tillitanud. Naised panid seejärel suitsud ette nagu pühapäevasuitsetajad pärast head seksi. Võibolla on asi mu rikutud mõtlemises muidugi.

Ma kirjutan ilma näitlejate nimedeta, kava jäi autosse, noh. 

Autori nimi on meeles. Ray Cooney. Mees on praegu 91. aastane, näidendi, mida vaatamas käisin, kirjutas ta kuuekümne üheksaselt. Kirjutamist lõpetanud ei olnud ta veel  ka kümme aastat hiljem. 

Mnjaa...

Vampiirifilmist, rämeda sisureetmisega

 

Kole lugu küll. Minust ongi saanud iga etenduse ja filmi üle vinguv muljetaja.

Mul õnnestus täna näha woke vampiirifilmi. Van Helsing kui arhetüüp oli must, haritud, tõrjutud ja tark mis kole. Tegi kummivoolikuga veenist-veeni vereülekannet sisuliselt kama kaks kellele ja kellelt. Drakula (Dracula?) oli hall, nahkjas ja nosis valgeid. 

Laeva peal on valged meremehed, üks must (haritud, tõrjutud oma rassi tõttu- just mainisin) meremees, üks lasti sisse peidetud vampiir ja üks valge, samuti lasti sisse peidetud tütarlaps. Vampiir murrab loomi, lapsi ja meremehi, värviline meremees peab oma woke- kõne ja punnitab neid päästa, aga üritus läheb lörri ja kõiki valgeid tabab hirmus lõpp. Mittevalge ning vampiir ujuvad välja ning üks jääb teist jälitama.

Nüüd, kui selle läbi olete lugenud, ärge kinno minge, te teate juba kõike ette. Ja õudsed kohad pole ka väga hirmsad, me oleme nüüd, öösel, lapselapsega igatahes eri tubades ja ei ole üldse hirmus. No ok, tal on kass kaisus.

Ja seesama kass on kardinapuu peal hirmsam kui filmi saaghammastega vampiir.

Aa, film oli "Demeteri viimane merereis".

Igav oli ja õudukas näis hea mõte. 

Nigu lapsed, igale poole oma näppe...

 

Mul tekkis sügav soov uurida seost tsirroosi (suur esmadiagnooside arvu kasv viimasel aastakümnel) esinemise sageduse keskealiste poliitikute ja  Eesti õlletarbimise (10.  koht maailmas) ja veini pruukimise (135. koht maailmas) vahel. Kindlasti peab selleks teostama suunatud uuringuid, seega pistan rahvastikuregistri postkasti kirja sooviga, et mulle edastataks sihtgrupi (kindlas vanuses maksahaigusi ravinud meespoliitikud) nimed, kodused aadressid, telefoninumbrid. Küsimustikus on kindlasti soov teada saada uuritavate margieelistusi, kehamassiindeksit,  infot nende sugulise aktiivsuse kohta õlle/veini mõju all ja lisaks oleks vaja teavet nende poolt eelistatavate naiste eksterjöörinäitajate kohta. Vaevalt, et Tartu Ülikool või mingi kahtlane Eetikakomitee mul seda uuringut läbi viia keelaks, ma ei küsi seda neilt. Kui ikka keeldu pole, siis on ju luba? Vä?

Ma saan aru teadlaste kihust kõikvõimalikke asju uurida, nad on ju nagu lapsed – igale poole on vaja oma nina ja näppe toppida. Lapsed ju ka ei hooli kui ema kinnitab, et nuga on terav või kui tass maha visata siis see võib katki minna. Teadlased ka ei hooli kui statistika näitab, et sündivus on kogu maailmas, eriti Euroopas, languses. Me ei ole saar meres, me oleme tilk meres, samade hoovust, samade tormide mõjutatud meres.

Vahele väike ränt abortide kohta. Konservide ülistatud ülirange aborte keelustav seadusandlus Poolas on viinud Poola naise soovi lapsi saada alla, sündimuskordaja on kukkunud kiiresti: 1,39 2020. aastal ja 1,33 2021. aastal, nüüd võibolla juba väiksem. Malta sündimuskordaja on 1,13. Seaduse "efektiivne" mõju on kaugele näha, millegipärast kaabuserva alla ei paista.

Aga jah, teadusest siis, Nagu mitmed juhtiv...eee...inimesed on juba märkinud: „küsijad on teadlased, nad teevad teadust, mis selles paha on!“

Mõistan,  Mengele sooviks kindlasti juudi verd kaksikute andmeid ja luba uuringute läbiviimiseks ja Francic Galton tahaks samuti mitmeid statistilisi näitajaid mõõdistamise ja küsitlemisega täpsustada. Ikkagi teadlased, saage aru!

Ma olen Baeri peale mõelnud, eriti viimaste uudiste valguses. Temaaegne eetika oli tänapäevasega võrreldes väga jämedakoeline. Ei olnud probleemi  teha uuringuid peaaegu inimeste, pärismaalastest talupoegade peal. Aga näe, looteid uuris ikkagi hirvi lahates, ei koukinud naisi katki. Kes keelas teadlast olla põhjalikum?

Ei, ma pole uuringute ja küsitluste vastu ja olen kindel, et ka ebamugavaid, isegi vastikuid küsimusi on vaja esitada. Seda hoolikamalt peaks olema küsimused läbi mõeldud, et need mõjuksid võimalikult vähe solvavana. Hea küll, solvumine on tänapäeval moes, kuid mis teha, arvestage moega, kulla teadlased, kui tahate uurida, kuidas Asjad Tegelikult Käivad. Ja tõstke pilk üles – seda konna on lahanud juba sajad teiesugused. Ma mõistan, te ei saa sealt teada kuidas ikka eesti lesbid hullavad või keda lastetud noorikud parlamenti valivad, kuid kas see on tõesti oluline? NI oluline, et seaduserikkumise tõttu ametist lahti tehtud TEADLANE, kes just äsja kinnitas, et „olen nõus võtma vastutust“ kiunatas tagajärgedest teada saades, et „Ebaproportsionaalne! Kaeban edasi!“

Nonii, valasin välja, sain hinge pealt ära. Ei midagi uut, kõik on juba enne öeldud ka teiste poolt.

"Ja see on lepingu tähiseks minu ja Maa vahel"

Rahu, eks ole?

 

 

 

Käsmu

 

Elu esimesel folgil on nüüd siis käidud, tore, et oli selline üleminekumuusika. Mitte veel päris märsilohistamismusa ja mitte enam täiesti rokimürts. Panen mõned märksõnad kirja, muidu pärast ehk ei mäleta. Pea on nagu vana kartulikorv teinekord....

Oleks minu määrata, siis ma Nathan Evansit folgile liiga hästi sobivaks esinejaks ei peaks, aga kes meist täiuslik on. Paar meremeeste laulu ja Dylani Wagon Wheel rehalibiteerisid siiski kuhja pop-rocki töötlusi, mida ta hulgi laulis. Wagon Wheel  on üks mu veidraid lemmikuid ja kontserdil väga meeldiv üllatus, silma lõi kohe kõmmdi särama.

Nagu alati läksin kohale plaaniga olla tubli vanainimene ja kuulata muusikat sündsalt ühte põlve lõngutades kusagilt kontserdiplatsi keskelt. Nagu alati lõpetasin nii ees kui võimalik. Seekord ei tundnud ma end seal üksi, esimesed kolm rida olid nelja viiendiku osas kas lapsed või (khm) küpses keskeas inimesed.

Ilm oli imeline. 

I.M.E.L.I.N.E. Selline on ilmselt paradiis. Soe, vaikse tuulega ja sääskedega, kes söövad su naabreid, kuid mitte sind.

Kehajuttu ka

Kui nüüd karvane rind jutuks võtta siis...

...ma parem ei võta. 

Jutuks, muidu pole mul selle vastu midagi. 

Võtaks jutuks hoopis keha. 

Isikliku keha. 

Muidugi ei kavatse ma oma kurve ja krouse siin teiega arutama hakata, te ulakad küll! 

Käisin nädalapäevad ringi tätokalaadse nähtusega käsivarre siseküljel. Üllatav, kui palju oli teistel inimestel selle kohta öelda! Alates küsimusega, et kus teha lasin ja kas selle taga mingi sügavam mõte ka on kuni vastikust väljendava möiratuseni ja etteheitva pobina saatel minust taganemiseni. 

Nüüd on paar päeva käsi puhtaks pestud ja kuna olen aeglane, siis hakkavad alles praegu mingid mõtted tekkima. 

Kõlab nagu käiks ma enamuse ajast puhta tühja peaga ringi. 

 Kas käin? 

Vot ei ütle! 

Ahah, mõtted. 

"Kas selle taga sügavam mõte ka on?" 

Ma ei ole tähele pannud, et seda oleks küsitud silikoonrindade panijailt. Üks kehakaunistamine ju kõik? 

Etteheited "keha moonutamise" eest. 

Inimeselt, kelle tütar sai kõrvarõngaaugud kahekuuselt. 

"Ma tahan ka teha, näed - siia ja vaata - sellise!"

Natuke nagu "me oleme ühte verd, sina ja mina"

Nojah. 

Üldiselt oli tore, küsiti harva ja oldi võrdlemisi ükskõiksed. 

Tean väga täpselt, et kui ma ei oleks seda lillepundart sinna pannud, oleks küsimusi palju, palju enam olnud. 

Kes arvab ära, miks?

Pommi lugu

 

"Ei saa untsu minna"

Ei läinudki. Film aatompommi ämmaemandast on hea film.

Kiusatus on panna siia punkt. 

Sõna "kiusatus" lähisugulane on sõna "kiusamine". Olgu, ei kiusa.

Kolm tundi filmi. Millal ma viimati vaatasin kolmetunnist linateost? Kas see mitte mingi soovituslikult kohustuslik isamaasõja eepos kooliajal polnud? Lappasin oma talvemantli padjaks Kosmose toolile, muidu oleksid kondid läbi naha tulnud.

Seekord poleks vist isegi omaaegne kõva tool seganud. Kolm tundi pinget. Üks lugu, kahe inimese saatus selgemalt välja toodud.

Üks mu lemmiknäitleja mängis väiklaselt kättemaksuhimulist aatomienergia komisjoni esimeest,  nimiosalise rollis oli näitleja, keda ma oma lemmikuks ei pea, kuid võimalik, et mu arvamus juba pisitasa muutub.

Mõlema töö oli tugev, usutav, nauditav. Kolmetunnine film oli nagu lapitekk. Kord lõik siit, teine sealt. Olevik, minevik, lapp siit, lõik sealt. Aga kordagi ei olnud igav. Ja paha sai nagu karistada ja hea leidis justkui rahu.

Ah, ei ole minust arvustuste kirjutajat. Meeldis -sellest saite isegi aru.

Üks mõte jäi juuste alla siblima. Kui filmis kirjeldati, kuidas teadlased ei olnud päris kindlad, et inimese tekitatud termotuumateaktsioon juhtumisi ahelreaktsioonina tervet maakera ei hävita, siis kust võeti julgus? Võimalus, et kõik leiab lõpu oli nende meelest ju "nullilähedane". See on tegelikult väga suur risk. See polnud null. "Nulliähedane"

Kui suur hadronite põrguti tööle pandi ringles vandenõuteoreetikute seas uudis, et selle seadme õnnestunud käivitamine tõmbab meie maailma pahupidi nagu soki. Maa kohale pidi tekkima kõike endasse tiriv must auk. Huvitav kas see oli lihtsalt umbluujutt või oli ka sellise sündmuse tõenäosus "nullilähedane"?

Millal mõni inimeste eksperiment ses suures loteriis peavõidu tõmbab? 

Jep, see oli sarkasm.

Nuku lugu

Barbie pole ikka minu teema. 

Läksin filmi vaatama eelarvamustevabalt, vähemalt ise arvasin nii, aga ju see oli lihtsalt üks veider vale iseendale. 

Pajude arvustuste ja loetud kogemuspõhiste muljete järgi ootasin korralikku feministlikku taldrikutäit roosas kastmes, aga tulemus oli nagu hamburgerit reklaami järgi ostes - koheva kukli ja mahlase kotleti asemel olin saanud kuiva saia vahele litsutud leige kõõluseportsu. 

Mis mul viga on? 

Noorimad kinokülastajad itsitasid füüsiliste naljade peale. Kuivast tassist joomine, Keni põrkamine vastu merd ja muu säärane. 

Raasuke vanemad leidsid rõõmu nukumaailma ilma mootorita autodest ja avakosmoses laperdavatest kosmonautidest. 

Täiskasvanu mõistusega publik süvenes feministlikesse tiraadidesse ja kildudesse - see oleks ju teoorias ka mind pidanud haarama, aga tunne oli sama kui tahaks pangest kamaluga värsket vett võtta ja ämber on kuiv, sentimeetri jagu on ehk vett, põhi on vastas. Käeselja saab märjaks, sügavust napib. 

Vabandust, ma armastan metafoore.

 

Aa, ma tean - ma olen lihtsalt vana. Ja Barbiet mul ka pole olnud. Kuigi mingis eas oleksin selle nuku eest oma neeru kinkinud. 

Oppenheimerit peab vaatama minema. See EI SAA nii untsu minna, onju? Ah, ma tean ette, mis mind seal häirima hakkab: peategelast mängiv näitleja on valitud väga hea, aga inimesena ta mulle ei meeldi. Justkui tunneks ma teda, eksole? See on igal juhul eelarvamus, häbi mulle.

Ikkagi lähen vaatama. 

Kinos läheb ehk üle.