Pommi lugu

 

"Ei saa untsu minna"

Ei läinudki. Film aatompommi ämmaemandast on hea film.

Kiusatus on panna siia punkt. 

Sõna "kiusatus" lähisugulane on sõna "kiusamine". Olgu, ei kiusa.

Kolm tundi filmi. Millal ma viimati vaatasin kolmetunnist linateost? Kas see mitte mingi soovituslikult kohustuslik isamaasõja eepos kooliajal polnud? Lappasin oma talvemantli padjaks Kosmose toolile, muidu oleksid kondid läbi naha tulnud.

Seekord poleks vist isegi omaaegne kõva tool seganud. Kolm tundi pinget. Üks lugu, kahe inimese saatus selgemalt välja toodud.

Üks mu lemmiknäitleja mängis väiklaselt kättemaksuhimulist aatomienergia komisjoni esimeest,  nimiosalise rollis oli näitleja, keda ma oma lemmikuks ei pea, kuid võimalik, et mu arvamus juba pisitasa muutub.

Mõlema töö oli tugev, usutav, nauditav. Kolmetunnine film oli nagu lapitekk. Kord lõik siit, teine sealt. Olevik, minevik, lapp siit, lõik sealt. Aga kordagi ei olnud igav. Ja paha sai nagu karistada ja hea leidis justkui rahu.

Ah, ei ole minust arvustuste kirjutajat. Meeldis -sellest saite isegi aru.

Üks mõte jäi juuste alla siblima. Kui filmis kirjeldati, kuidas teadlased ei olnud päris kindlad, et inimese tekitatud termotuumateaktsioon juhtumisi ahelreaktsioonina tervet maakera ei hävita, siis kust võeti julgus? Võimalus, et kõik leiab lõpu oli nende meelest ju "nullilähedane". See on tegelikult väga suur risk. See polnud null. "Nulliähedane"

Kui suur hadronite põrguti tööle pandi ringles vandenõuteoreetikute seas uudis, et selle seadme õnnestunud käivitamine tõmbab meie maailma pahupidi nagu soki. Maa kohale pidi tekkima kõike endasse tiriv must auk. Huvitav kas see oli lihtsalt umbluujutt või oli ka sellise sündmuse tõenäosus "nullilähedane"?

Millal mõni inimeste eksperiment ses suures loteriis peavõidu tõmbab? 

Jep, see oli sarkasm.