Imeline hommik
täna, imeline! Päike piilus tuppa, öösel pähe tulnud head mõtted ei olnud ühegi painajaliku
une poolt halliks värvitud ja kodus sai olla üksi kõigi oma plaanidega.
Imeline!
Kohe hommikul
pidi alustama oma plaani täideviimisega, polnud paremat hetke ammu tegemist
ootava põrandaliistude värvimiseks.
Hammaste
pesemise ajal hakkasid silma veepritsmed peeglil. Panin hambaharja kraanikaussi
ja läksin kööki, et sealt võtta klaasipesuliist ja pisut äädikat. Äädikapudel oli kapis teiste maitseainetopside
ja õlipudelite vahel, mingi maitseaine oli kapipõhjas laiali läinud. Häiriv. Tõstsin
topsid lauale ritta, pühkisin kapipõhja puhtaks ja noppisin täis topside vahelt
ühe tühja, sodi pidi ju ometi prügikasti panema. Prügikasti avades…mh, see lõhn ei olnud just
kõige värskem, tõstsin koti kastist välja ja läksin tühja kastiga vannituppa haisu
maha loputama. Vesi jooksis kasti, ma ise võtsin kuivatist sületäie pesu välja.
Naised on rööprähklemises osavad, minagi…
Magamistoas
ei saanud pesu kohe kokku lappama hakata, enne tuli tekk voodil sirgeks tõmmata
ja padjad paika laduda. Etskae, öökapi
peal on raamatukogu raamat, see sai just eile läbi, võtsin selle näppu ja –
raamatukogu on siinsamas, kaks maja edasi – astun õige sealt läbi, õhtul uus
raamat käepärast.
Oh kui hea
ilm oli õues! Milline kargelt lõhnav õhk, sellise ilmaga lausa pidi parki
jalutama minema, hiljem on terve päev pea selge.
Pargis oli
palju inimesi. Mõni jalutas, mõni jooksis, mõni istus pingil ja tundis end
niisama mõnusalt. Muru oli langenud puulehti täis. Kindlasti oli ka surnuaias
kõik kohad puulehtede alla mattunud. Buss tuligi ette, kaua se ikka aega võtab.
Kalm oligi
korraliku lehekihi all, paar sületäit sai niisama kokku kahmatud ja kasti viidud,
aga lõpuks läks ikkagi reha vaja. Hea, et kunagi sai põõsasse üks laste
rehatükk peidetud, oli kohe mugavalt käepärast.
Eks oli ikka päris ammu ka kui too reha sina susatud sai, aastad kasutamist oli tööriista
üpris hambutuks muutnud. Kindlasti pidi uue ostma, lähen käin poest sipsti läbi, mis tehtud see
tehtud, mõtlesin.
Buss poe
poole oli seesama, mis suvilasse sõidab. Oot, aga suvilas olid arooniad korjamata…
üks sõit, kaks asja, alguses arooniad, siis reha.
Näe,
suvilanaaber ka bussis.
Ah, et jõe ääres metsas on männiriisikaid nagu muru?
Kauaks neid ikka jagub, peatus enne suvilat tuli lihtsalt bussist maha mina ja
läbi metsa kohale jalutada, tee pealt seeni korjates.
Esimesed
seened olid ussitanud, vist sai ilmaasjata bussist maha tuldud.
Tegelikult…
kui männiriisikaid on, siis peaks ju kaseriisikaid ka olema, kaseriisika koht
on teise metsasihi alguses. Kaseriisikad on ilusad seened, neist tuleb väga
ilus hoidis.
Ah, vilets
seeneaasta.
Kaseriisikaid
oli vaid kaks tükki ja needki ussidest läbi aetud. Nojaa, täiskuu aeg, oleks
siis, et noorkuu, noore kuu ajal on seened puhtad.
Läheks
parem turule, seeneisu tuli juba peale ja turul müüvad mutid kukeseeni, neil
oma salakohad. Kukeseened, need ei ussita.
Buss tuli
ka nagu tellitult. Hea koha sain istumiseks, otse juhi taga, reklaame oli hea
vaadata. Isegi filme reklaamiti…oi, kas SEE film on ka juba kinodes? Ma tahtsin
seda kindlasti näha!
Kino polnud ju kaugel, hopsti bussist maha ja …aga rahakott, rahakott oli koju jäänud!
Oligi kodus,
esiku põrandale oli kukkunud.
Heldus kui
liivane oli põrand!
Tolmuimeja
välja, see käis kähku. Ah, tolmukoti peab ka ära vahetama…kus see pagana
prügikast nüüd oli, kuhu ma täis tolmukoti pistan!
Mis mõttes
vannitoas? Milla sai vesi sinna jooksma pandud?
Miks mul reha
käes on?
Kuhu ma
raamatukogu raamatu jätsin?
Homme on
parem päev. Täna oli liiga palju pisiasju vaja korda ajada.
Oot, kus mu
hambahari on?