Imeline hommik

 

Imeline hommik täna, imeline! Päike piilus tuppa, öösel pähe tulnud head mõtted ei olnud ühegi painajaliku une poolt  halliks värvitud ja kodus sai olla üksi kõigi oma plaanidega.

Imeline!

Kohe hommikul pidi alustama oma plaani täideviimisega, polnud paremat hetke ammu tegemist ootava põrandaliistude värvimiseks.

Hammaste pesemise ajal hakkasid silma veepritsmed peeglil. Panin hambaharja kraanikaussi ja läksin kööki, et sealt võtta klaasipesuliist ja pisut äädikat.  Äädikapudel oli kapis teiste maitseainetopside ja õlipudelite vahel, mingi maitseaine oli kapipõhjas laiali läinud. Häiriv. Tõstsin topsid lauale ritta, pühkisin kapipõhja puhtaks ja noppisin täis topside vahelt ühe tühja, sodi pidi ju ometi prügikasti panema.  Prügikasti avades…mh, see lõhn ei olnud just kõige värskem, tõstsin koti kastist välja ja läksin tühja kastiga vannituppa haisu maha loputama. Vesi jooksis kasti, ma ise võtsin kuivatist sületäie pesu välja. Naised on rööprähklemises osavad, minagi…

Magamistoas ei saanud pesu kohe kokku lappama hakata, enne tuli tekk voodil sirgeks tõmmata ja padjad paika laduda.  Etskae, öökapi peal on raamatukogu raamat, see sai just eile läbi, võtsin selle näppu ja – raamatukogu on siinsamas, kaks maja edasi – astun õige sealt läbi, õhtul uus raamat käepärast.

Oh kui hea ilm oli õues! Milline kargelt lõhnav õhk, sellise ilmaga lausa pidi parki jalutama minema, hiljem on terve päev pea selge.

Pargis oli palju inimesi. Mõni jalutas, mõni jooksis, mõni istus pingil ja tundis end niisama mõnusalt. Muru oli langenud puulehti täis. Kindlasti oli ka surnuaias kõik kohad puulehtede alla mattunud. Buss tuligi ette, kaua se ikka aega võtab.

Kalm oligi korraliku lehekihi all, paar sületäit sai niisama kokku kahmatud ja kasti viidud, aga lõpuks läks ikkagi reha vaja. Hea, et kunagi sai põõsasse üks laste rehatükk peidetud, oli kohe mugavalt käepärast.

Eks oli ikka päris ammu ka kui too reha sina susatud sai, aastad kasutamist oli tööriista üpris hambutuks muutnud. Kindlasti pidi uue ostma,  lähen käin poest sipsti läbi, mis tehtud see tehtud, mõtlesin.

Buss poe poole oli seesama, mis suvilasse sõidab. Oot, aga suvilas olid arooniad korjamata… üks sõit, kaks asja, alguses arooniad, siis reha.

Näe, suvilanaaber ka bussis. 

Ah, et  jõe ääres metsas on männiriisikaid nagu muru? Kauaks neid ikka jagub, peatus enne suvilat tuli lihtsalt bussist maha mina ja läbi metsa kohale jalutada, tee pealt seeni korjates.

Esimesed seened olid ussitanud, vist sai ilmaasjata bussist maha tuldud.

Tegelikult… kui männiriisikaid on, siis peaks ju kaseriisikaid ka olema, kaseriisika koht on teise metsasihi alguses. Kaseriisikad on ilusad seened, neist tuleb väga ilus hoidis.

Ah, vilets seeneaasta.

Kaseriisikaid oli vaid kaks tükki ja needki ussidest läbi aetud. Nojaa, täiskuu aeg, oleks siis, et noorkuu, noore kuu ajal on seened puhtad.

Läheks parem turule, seeneisu tuli juba peale ja turul müüvad mutid kukeseeni, neil oma salakohad. Kukeseened, need ei ussita.

Buss tuli ka nagu tellitult. Hea koha sain istumiseks, otse juhi taga, reklaame oli hea vaadata. Isegi filme reklaamiti…oi, kas SEE film on ka juba kinodes? Ma tahtsin seda kindlasti näha!

Kino polnud ju kaugel, hopsti bussist maha ja …aga rahakott, rahakott oli koju jäänud!

Oligi kodus, esiku põrandale oli kukkunud.

Heldus kui liivane oli põrand!

Tolmuimeja välja, see käis kähku. Ah, tolmukoti peab ka ära vahetama…kus see pagana prügikast nüüd oli, kuhu ma täis tolmukoti pistan!

Mis mõttes vannitoas? Milla sai vesi sinna jooksma pandud?

Miks mul reha käes on?

Kuhu ma raamatukogu raamatu jätsin?

 

Homme on parem päev. Täna oli liiga palju pisiasju vaja korda ajada.

Oot, kus mu hambahari on?

 

 

Sügisel kõik laguneb ju?

lind õla taga ütleb, et on sügis 

on aeg nüüd leida endale üks mägi 

et pärast paari tiiru maises prügis 

peab üles leidma endas vägi 

mis viiks mind üles, kaugele ja kauaks 

mu hüppejäljeks jääks üks väeti küngas 

kui mina olen piksepilverüngas 

ei tohi nimetada seda jälge

Ma ei taha viimast rida lõpetada ja ausõna - ei ole need asjad niiiiii halvad,.

Aga keha reedab mind pidevalt ja ma tahaks talle kere peale anda, sest me ei saa enam üldse läbi.

Vaim ei jaksa kerega kakelda, see raibe lööb massiga niikuinii.

Loe mulle ette.

Mida ma loen? 

Loe lehte, vaata, et oleks tänane leht. Sa ükskord lugesid eelmise nädala lehte. 

Mis vahet sel oli, sinu jaoks olid niikuinii kõik uudised värsked ja kuulmata 

Ikka on vahet, ma tahan teada, mis maailmas uut on, nädal vana leht ei ole enam uusi asju täis 

Pole need värsked lehedki uusi asju täis, kõik on sama, pealkirjadki korduvad 

Ma tean. Mis siis, las olla pealegi, aga loe ikka tänast lehte 

Olgu, ma loen. Kas sa tahad poliitikast või kuulsustest kuulda? Või loen spordi kohta midagi? 

Loe ilmateadet 

Ilmateadet? 

Jah, loe seda 

Miks? Välja sa ju niikuinii ei lähe, homme vaatad aknast välja ja näedki, mis ilm on? 

Miks sa ei võiks mulle ilmateadet ette lugeda? 

Muidugi võin, aga see ei anna ju midagi. Ilma pole inimesed teinud, ilm on nagu on, see ei ole uudis.

Ma ei tahagi inimestest midagi teada, inimesed väsitavad. 

Mina ka või? 

Jah. 

Kuidas? 

Sa ei loe mulle seda ette, mida ma tahan. 

Ma loen siis, kui sul nii häda on 

Ei taha enam. Ma vaatan homme aknast välja ja see on täpsem kui tänane ajalehes olev ilmateade 

Ma ikka loen 

Ei taha. Mine ära.

Mkm, see ei ole elust, isegi kaudselt mitte. Sügis teeb selliseid asju mõtetega.

Kõrvitsad Kaurile:

Praegu

 

Aken võlumaailma.

Mida mu kõrvad...

 

"Eile oli kaubapäev ja riiulid on ikka veel täiesti tühjad!"

Ma ei oleks uskunud, et kuulen seda lauset tänapäeval pensionäri suust. Kui need riiulid olid tühjad, siis olen mina Keenia printsess. 

Tegu oli odavama otsa toidupoega, isegi see vabandus puudus, et letis on ainult kallis kraam, ma tean, mis on kallis toit ja mis odav ning mis sinna vahele jääb. Kõike oli. 

Jaaahhhh....

Tujukas

armastan kõike 

kõike vihkan 

kõigest on ükskõik 

üks on 

kõik 

on 

üks 

see sulab kokku 

halliks kiviks 

millest peab läbi minema 

ei jaksa 

ümber kivi minna ei jaksa 

lihtsalt kukun ümbes 

ootan millal kivist saab liiv 

või minust 

Mhm, just nii need päevad lähevad. A teate, et järgmise aasta veebruaris olen pensionikõlbulik, kui ei ilmne teatud juriidilisi ahjualuseid? See teeb siis... haha, peaaegu oleksin päevade arvu siia kirjutanud. Jääb ära.

Mida veel

 

No ma ei tea, praegu just katkestasin telefonikõne kellegagi, kes väitis, et kõneleb Eesti Terviseuuringute Keskuse nimel. Peen nimi, ootasin mingit gallupit, ajasin suled kohevile ja olin valmis statistikasse oma elu intiimseid detaile pilduma.

Halligi. Vitamiine müüvad.

"Aitä, mulle näib, et te soovite midagi müüa? Ärge raisake oma aega, ma ei osta kunagi midagi telefoni teel!"

Terviseuuringute keskus, minu eesel.... jäidki pikantsed stseenid rahvaga jagamata...

Kas teil on ka nii?

Klassikutelt laenatud küsimus, kui täpsustust tahate, siis perekooli klassikutelt. 

Jah, loen perekooli. Ei, kontot ei oma, see on natuke õudne koht. 

Twitteris on konto. Ei ole mitte midagi öelda olnud, lihtsalt jälgin teisi. 

Tiktokis on konto. Ei ole midagi öelda olnud, lihtsalt jälgin teisi. 

Instagrammis on konto, ei ole midagi näidata olnud, lihtsalt jälgin teisi. 

Muudkui jälgin ja jälgin ja lõpuks on kurb tunne, et mida ma ikka kirjutan, kõik on maailmas juba öeldud. Siis tuleb ka see meelde, et blogikommentaaridest kõige hirmutavamad on olnud “Kas sa seda/teda oled lugenud? Sa kirjutad tema moodi/seda süžeed on seal ka kasutatud” 

Aga idee kirjutada kellegi teise moodi on põnev. 

Ma ei arvanud ühtegi ära, see pole oluline, põnev on ikka. Paneb, muide, eeskujudena pakutud blogisid lugema. Näh, lihtsalt selleks, et jälle leida, et kõik on juba öeldud. 

*** 

Avastasin – heh, ka see on juba teiste inimeste poolt igiammu avastatud – võimaluse endast äng vähemaks röökida. Autos, sõidu ajal. Ma kas karjun nii kuidas torust tuleb (Ja tuleb! Tuleb!!) või kui raadios on sobiv laul keeran heli põhja ja laulan kaasa. Viisipidamisega mul probleemi pole, viisi ma ei pea üldse, hääl on see-eest treenitud alumiiniumi treimisest üle karjuma. 

 Õnneks ei ela ma linnas, seal nii ei saaks. Tühjade põldude vahel võib. Isegi sookured ei hooli, ajavad oma kureasju rahulikult edasi. 

 Eile oli repertuaaris “Over the rainbow” Israel Kamakawiwo’ole (jah, googeldasin kirjapildi jaoks) laulduna. Seal on sõnad “High above the chimney tops that's where you'll find me”. 

Hawaii laulja. 

Kas seal kaminaid on, küsis skeptiline paras(sulle)vöötmes elav ugrilane minus. Kindlasti on, lahtise tule igatsus ei küsi kliimast. 

Pealkirja juurde tagasi: kas teil on ka nii, et kui uni hommikul kell pool neli ära läheb, siis tulvab pea radikaalseid elumuutvaid ideid täis? 

Noh, et dieet ja sport ja kosmeetika ja igavene elu või miskit? 

Ja kui keskpäevaks patarei tühjaks saab, jõuab kohale teadmine, et need mõtted on naiivsed, lollakad ja ebarealistlikud? 

Ma ei taha, et keskpäev kätte jõuaks. 

 Mul on töölaua kohal “Red, red wine” sõnad. 

 Kas teil on ka nii, nagu ses laulus – üles, alla, üles, alla? Pendel, onju?

Tühitähi jätkub

 

Vahepeal sai siin paar päeva istutud nagu jobu ja iga natukese aja pärast postkasti uuendatud. Mis need kiiruskaamera taksid nüüd sel aastal on ka? Ma ei saanudki teada, silmanurgast tundus, et kaamera pilgutas mulle lustakalt silma aga ju siis ma nii palju talle ikka ei meeldinud.  Kirja ei tulnudki.

Ka illusioon võib tuju rikkuda, seda teadsin ennegi. Või on veel mõni koht, kuhu võiks piiluda, äkki kirjal oli liiga vähe marke ja see ei jõudnud kohale?

***

Paar korda olen kinos käinud, Elvise-film oli muljetavaldav. Veel paar nädalat hiljem on tunne nagu oleks mind entsüklopeediatega pekstud. Inimene filmis kadus info sisse ära. 

Hea film oli. Või, noh, halb ei olnud. Aga väga raske, füüsiliselt mõjus nagu koorem killustikku otse varvaste peale.

Labasemat kraami sai ka vaadatud, "Killerite kiirrongi" näiteks. Ei tea, kas viga on minu ülemõtlemisvõimes või oligi film Tarantino tsitaate silmini täis, kõik kõvasti üle võlli keeratud, farsini välja?

***

Täna sadas vihma.

Eile võtsin kartuli üles, see sai aprillis maha pandud, aitab küll. Esimest korda nägin, et kartul on maa seest võttes natuke närtsinud. Maa on vaevas.

***

Aina kroonikad. Ma pole veel valmis millekski muuks. Võibolla ei küpsegi valmis. Närtsin enne ära.

Suvi

 

Ma ei tea... oma jutte kirjutan ma viimasel ajal sahtlisse, siia topin kaeblemisi ja kroonikaid.

Las siis olla pealegi nii. 

Nädalavahetusel käisin esimest korda elus Hauka laadal. Viimasel ajal on nagu päris tihti selliseid "esimest korda elus"- asju ette tulnud, kõlab nagu unistuste nimekirja linnukeste lappamine.

Intrmeedium: Miks emakeeles on "unistuste nimekiri", aga inglise keeles "ämbriloetelu"? Eelistan unistusi. Ämber on kuidagi.. prosta.

Laadal oli palav. Kuumus tappis kõik ülejäänu. Üks papi oli endale orkestri selga sidunud ja käis trummi lüües, lauldes, pilli pinistades ja suupilli puhudes ringi - mul on lausa mure ta pärast, tea' kohe kuidas ta tervis pärast sellist sauna nüüd on?

Laadaloleku lõpetasime seltskonnaga siis kui kuumusest minestama hakkas ajame, oleks varem pidanud loobuma. 

Ajasime autodega niisama mööda maad ringi, siin-seal kolistasime kirikutes ja parkides, aga ausalt - kuumus. Õhtune menüü nägi ette piknik-kontserti, isegi siis oli veel lootusetult palav, kuid mis sellest. Heaa seltskond ja normist kõrvale kalduv keskkond oli ilus. Jah, ilus, muud juskui ei mõistagi öelda.

Laulja pildil jälgige klahvpillimängija taga olevas puuris toimuvat. Seal on näha kahte  kakluskuke hübriidi - nemad laulsid ka kaasa niikuidas kõrist tuli. Laulja pidi vahepeal pausi pikemaks venitama, muidu poleks tema häält kuuldagi olnud.

Kassi ja papagoide pärast ärge muretsege, keegi ei saanud pildistamise ajal ega ka pärst seda viga. Kass sai papagoide käest küll kiruda, aga kauna ta kandma ei jäänud, ausõna.

***

Nädalavahetusel tegi mulle üksja sama laps järjest hästi armsa komplimendi ja esitas reaalsuskontrolli käivitava küsimuse. 

“Sul on väga ilusad silmad!” 

“Miks sul nii pikk nina on?” 

 Ausõna, ma ei olnud vanaema nahka pannud hundi rollis, lihtsalt oli selline jutukas laps.

 Firmapidu, teemaks aeg 30 aastat tagasi, ikkagi asutuse ümmarguse sünnipäeva aasta. Kes tuli üheksakümnendatest pärit autoga sai VIP-iks, vippidele lubati igasuguseid põnevaid hüvesid. Ma tahtsin ka hüvesid, laenasin kolmkümmend aastat vana Audi, sõitsin metsikult hgistades kohale ja – hoppaaa! – hüve(de)ks oli piiramatu alkoholilimiit. Baar ja õlle- ning siidritünnid, baaris nostalgiakokteilid. 

Kas ma selle pärast higistasin? (Pettunud ohe) 

Esimeseks kokteiliks lasin ikkagi vikati segada, SUUR VIGA. 

Kobisin kohe magama ja liitusin seltskonnaga alles kahe tunni pärast, edasi olin oma hüvede kasutamisega äärmiselt konservatiivne. 

 Inimesed olid ilusad, paljud, kes üheksakümnendaid peaksid mäletama kui perioodi, mil neil mähkmeid vahetati olid end tõeliselt ajastu vaimu tabades kostümeerinud, naistel oli valdav kostüümielement paar punaseid sukkpükse. Signe Kivi tuli meelde. 

Ja muide – ma olin esimest korda elus Peipsi põhjakaldal. 

Uskumatu.

Öösel kukkusid tähed vihmana.