Lehed

pühapäev, 3. aprill 2022

Kuidas endale vesi peale tõmmata

 





1. Kuula aastat kokkuvõtval koosolekul teiste osalejate ettekandeid.

2. Saa sealt teada, kui paljudele inimestele sa hiljuti koolitaja olid.

3. Ela üle hilinenud paanikahoog, sest TEGELIKULT on sellise massi ees esinemine õudne. Ilma naljata!

4. Kui tuleb sinu ettekande kord ole võimetu ettekavandatud skripti järgima, sest paanika, noh. Improviseeri.

Nüüd ei taha ma homme tööle minna, sest kui on üks asi, mida mu otsene ülemus paaniliselt kardab, siis see on improviseerimine.  Ma tean, et ta on pettunud. Ma veel ei tea, kui pettunud.

Mul on temast kahju. Mis siis, et oma ettekande sisu andsin ma siiski adekvaatselt edasi. Kontrollifriikide elu ei ole kerge, ma tean, millest räägin.




Talv ei lähe ära. Aga las ta olla pealegi, ilus nagu ta praegu on.



kolmapäev, 30. märts 2022

Peab vist ajalehest loobuma...




Mis sa ütled, eksole. 
Praegu just lugesin Postimehest, et inimesed kes joovad musta mõru kohvi võivad olla sadistid ja psühhopaadid. Lõpulause, et selle uuringu tegijad kasutasid vääravõitu metoodikat ehk siis tegid uuringu nabaimetlemise teel (nii vist eneseuuringut võib nimetada? Või?) mu sügavat nördimust ei vähendanud. Panin koguni korraks piitsa käest, et meeleliigutusest tekkinud pisar palgeilt pühkida. 

Kas keegi on kursis, millal kevad tuleb? 
Eile kuulsin kuidas tänavust talve võrreldakse vahkvihas naisega, kes marutades minema jookseb ja sekundi pärast jälle ukse selja peale lahti põrutab, karjudes: „Ahjaa, üks asi veel!“
Lumi ja jää, ma ütlen, lumi ja jää. 
Soetasin noori tibukesi juurde ja nüüd on nad vanade kanamooridega kitsas kasvuhoones kimpus – ehtne koolikius. Saaks oma loomaaia aeda üle viia oleks ruumi laialt käes, nüüd on üks klaperjaht ja õnnetud tibukesed kogu aeg. Pildilt on näha – õhk on pingetest paks. 

Ja paks on see kõikjal, mitte ainult kanalas ning seda juba pikka aega. 
 Oli siis, kui tulipunktis oli kroonviirus, on nüüd, kui sõda valla. Mu lemmikohe „Sõjaaeg, käib küll!“ on täiesti teise varjundi saanud. 
See on pisiasi. 
Häirivam on see, et mu taluvus inimeste osas, kes teavad kõike paremini kui need, kes on mingi teemaga tihedalt seotud, saab otsa. Juba on kaas mitmel puhul pealt käinud, eks tuleb ka tulevikus ette. Kõik need, kes teavad kuidas haigustest jagu saada ja kui lollid on arstid ning teised kes on ilmatu täpselt informeeritud, et kõik mida poliitikud ja sõdalased praegu teevad on täiesti vale – mul on kahju, aga teate..... 
Muuhulgas: kui näiteks juuksur teab täpselt, kuidas arst peab ravima või mis kokkuleppeid poliitik peab sõlmima, siis mida seesama juuksur arvaks kui kindral ta soengu nikerdamise oskust valju kindralihäälega arvustaks? 

Saadaks kindrali vist vene sõjalaeva otsima...


esmaspäev, 21. märts 2022

#Jutujaht 9

 

Mitmekesisus rikastab, eksole

Katarina Von Blogger

See on nii äge järjejutt, ärge lugemata jätke!

Marca

Praegusel poliitikast rasedal ajal on hea teada, kuidas vorsti tegelikult tehakse!

Lendav

Väga naturaalne kirjeldus, lugeda enne sööki!

Lendav Konn "jätab järgmise vahele", vaadake altpoolt :)

Reet, päevapoliitiliselt.




pühapäev, 20. märts 2022

Tuleb

 


Lindude söögimaja alune on talve jooksul kooritud päevalilleseemnetest must, suvel on seal tõenäoliselt päevalillepeenar, õnneks ilma kirsades kompostita. Varsti on aeg lindudele meelde tuletada, et nende eksistentsi mõte ei ole mu akna taga laamendada vaid sigida ja lülijalgseid harvendada. 

Natuke vara on veel. Lumi on kohati puusani, kuigi mõõta on seda praegu raske - põldudel on selline betoonkõva lumi, et isegi mina käin sellel nagu jessuke vee peal, ei vaju läbi, hea, kui jälgigi jätan. Ei usu? 



Pilt on täna hommikul poest tulles tehtud. Lumeväli laius nii paremal, vasakul kui ka selja taga ja ees künka varjus silmapiirini või metsani - kumb enne vastu tuli. Veel eile käisin õues vaatamas, mis imelikud kolksud köögiakna taga kostsid ja leidsin, et põhjapoolne katuseviil pillas alles lund tükikaupa maha. See, kuidas siinkandis kevad hiilib on armas.

Tegelikult....ma ei pea lindudele nende eksistentsi mõtet meelde tuletama. Ma peaksin enda eksistentsi mõtte proovima üles leida. See on kuidagi kaduma läinud. Mõnikord mõtlen, et polegi teist nagu õieti enam.  Stromaed kuulates näiteks. Jälgi ei jää kuhugi ja see näib nii õige.

Ja see on nii kuramuse vale.

Kuigi kevad, see tuleb niikuinii.





neljapäev, 10. märts 2022

Kus sa oled, Brutus?

 

See juhtub niikuinii. 

Mida varem, seda parem. 

Enne kaotavad paljud oma elu sest need, kellel oleks võimalus aidata ei leia üles oma inimlikkust ja mune. 

Enne langevad mõnedki maskid. Kes peaks küll meeles neid lõustu mis kiidavad vägivalda või itkevad oma mugavust taga, sest tuule pöördudes peidab rõvedik end taas.

Enne muutub maailm tundmatuseni. Halvad asjad on õhus.

Brutust on hädasti vaja. Ma poleks elu sees arvanud, et ka minus on koletis peidus, sest ainult koletis saab midagi sellist soovida.  

Luikede järve baleriinid on ootel.






kolmapäev, 2. märts 2022

vabandust

 Kirjutan ja kustutan ja mõnikord isegi avaldan, aga ikkagi kustutan.

Natuke katki, eksole.

Võibolla kunagi...

Dixi

reede, 25. veebruar 2022

#

 

Mäletate, kuidas oli suhkur pakitud viiskümmend aastat tagasi? 

Just. Peaaegu nägu tänapäeval, lihtsalt paberkott oli pruuni värvi, mitte nii kirev.

Ja neid eriti vanu, Tallinna siluettidega kaunistatud kuivainepurke, mummuliste eelkäijaid mäletate ju ka? "Jahu", "suhkur", "tangud"....

Mu vanaema harjumused vormis sõda. Suhkur oli luksus, suhkrukott tuli viimse voldini lahti harutada kui magus kraam karpi puistati. Mitte teragi ei tohtinud kotti krõbisema jääda. 

Ma soovin, et keegi ei peaks oma harjumusi sel põhjusel vormima. Ja ma kardan kogu maailma noorte meeste pärast.



esmaspäev, 14. veebruar 2022

Jutujaht 7 ja 8

 

Tromboonid, fanfaaarid, trummid ja pasunad otse Jeeriko külje alt!

"Ma jätan järgmise vahele"

Marca

Katarina

Koduperenaine

Lendav

Maailmaparandaja, temal on kaks-ühes postitus

Raisakull 

Lendav Konn

"Tehisintellekt võtab üle"

Koduperenaine

Raisakull

Katarina

Marca

Lendav

Raisakull

Nagu te kõik juba veenduda olete saanud olen ma numeratsiooniga ammu juba lepikisse põrutanud, ärge pange pahaks! Või kui sellest kergem on, siis pange pealegi pahaks, ega ma targemaks ei muutu. Kord düsnumeraatik (on ju ilus uudissõna?), igavesti samasugune.

Endiselt - kes iganes mul kahe silma vahele jäi, palun köhige kommentaariumisse!

Eelmisse jutujahi trofeepostitusse lisandusid veel Lendava ja Tegelinski lood, ärge vahele jätke!



reede, 28. jaanuar 2022

Elus veel

 


Misasja, jaanuar saab juba läbi? Pole võimalik, alles oli jaanipäev ja mustikad ja....

Ma olen elus, keskmiselt kõbus ja pidevalt pahas tujus. No ei muutu see viimane asi, tee mis tahad. Toimetan nagu viis sajandit vana kilpkonn ja nägu on ka juba nagu selsamasel kilpkonnal - suu krousis ja silmad kurjad, sest salat ei lase end süüa või mis iganes kilpkonna pahuruse põhjus on. 

Aga peaaegu, PEAAEGU oleksin end lolli(ma)ks kukkunud, kilpkonnadega seda ei juhtuks, raskuskese on neil ideaalsel kõrgusel, mul kipub see olenevalt kehakaalust jääma kuhugi.... valesse kohta, noh. Libe aeg ka ja puha, kukkusin külapoe juures selili maha nii, et pea kõlises. Minu kõrge ea ja kohatu kehamassiindeksi tõttu ei jooksnud kusagilt noormeeste gruppe mind püsti aitama, võtsin aja maha ja vaatsin pool minutit pilvi. Taevas on alati ilus. 

Pähe tuli muhk, sentimeetrites mõõdetav moodustis. Istusin juba autos, hoidsin lumepalli muhul ja pillasin pisara, nii valus oli, aga nii valus ka ei olnud, et tundes kuidas kerkiv muhk mu näonaha ilusasti pingule vedas ma naerma poleks hakanud. Nina tatine, silmad märjad, aga naeru tagasi hoida ei saanud. nuttu ka mitte. Mis see siis oli, nuer või natt? Naer või nutt see ju polnud.

Oma selle talve kõrgpunkti (ja ongi selline lame talv olnud, ainus kõrgendik ongi muhk peas) töökaaslasele kirjeldades jõudsime selleni, et kui näiteks muhk jätab järele andes naha väljaveninuks, võiks pealaele jäänud nahavoldikese patsikummiga üles tirida. Saaks kaks ühes, nägu jälle sile ja kena krunn peas, pole vaja sokki kokku rullida, et soengut ehitada.

Ja kui keegi mind kunagi krunniga näeb...siis teate.







Loen tähti pimeduses, nemad loevad mind 
Kõik loeb mis peidus ööde tiibades ja ilmsi 
On tähed kõigi omad, nendel puudub hind 
 Nad pilgutavad vabalt öödes oma silmi 

 On täna taevas palju kirjum kui ta oli eile 
 Kuid kirju meile tuleb aina vähem, vähem 
 Saab saata sõnumeid ja kirjutada meile 
 Ka neis on mõtte kandjaiks ainult tähed 

 Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu 
 Öö vaikib, öeldes nõnda ainult tõtt 
 Nii vaikne, et on kosta aja tõtlik rutt 

 On selles hääletuses oma veider võlu 
 Nii nagu sõnades oma haarav lumm 
 Kui suur ja ilus üllatus on olla tumm

neljapäev, 13. jaanuar 2022

Jutujaht 6

 


Seekord on järg jõudnud väga toore tooriku kätte:

Katarina Von B

Marca

Reet, koduperenaine

Marfa

Raisakull

Maailmaparandaja

Lendav

Tegelinski

Ma KINDLASTI nägin kusagil veel, aga no ei leia. teate küll seda peenraspetsialisti mälu - "Siia külvan lillatriibulist salatit ja selle kõrvale laulvaid ubasid. Üles kirjutada? Milleks, SEE jääb ju meelde!"

Jääb-jääb!

Palun kindlasti rõõmsalt köhatada, kes veel tooreid toorikuid ahjuootele on teinud! Mul ka, näete, töölaual üks vedeleb, no kas pole kena?