Karantiinipäevikud

Karantiini esimene päev.

Midagi on valesti, teler rääkis eile, et alates tänasest on palju teisiti, muutusi nimetatakse karantiiniks. Teleri jutu järgi tähendavat see, et kõik peavad olema omal kohal paigal. Ma ei saanud hästi aru – ma olen ju liikuv, kas mina pean ka nüüd ühe koha peal olema? Maja on inimesi täis, see pole loomulik, kogu aeg kõnnib keegi mööda, jookseb ringi....ma ei saa, ma pean minema, see pole minu otsustada...

Karantiini viies päev.

Tuleb välja, et karantiin tähendab seda, et inimesed peavad püsima oma kodudes. Keegi ei lähe enam hommikul tööle või kooli. Varem oli koer päeval perenaisega tööl kaasas, tal olevat loomasõbralik kontor. Kass oli kodus, aga see magas pidevalt. Nüüd käib pool päeva klaperjaht, kõik tahavad kassiga mängida, igav olevat. Koer magab kus juhtub, enamasti otse mu tee peal ees. Mitte keegi ei mõtle, kuidas see mulle mõjub. Mitte keegi!

Karantiini kaheksas päev.

Kas teate, et kass, keda kogu aeg taga aetakse, hakkab stressist karva ajama? Mina nüüd tean. Oleks ma ka karvane, oleks ma praeguseks juba kiilas. Karvade kihi järgi põrandavaibal peaks seda olema ka kass, aga näe – ei ole! Ikka on veel, mida ajada.

Karantiini üheksas päev.

Stressis kass ei aja ainult karva. Stressis kassil läheb mõnikord ka kõht lahti, et te teaksite. Õudne. Õudne. ÕUDNE !  Mul ei olnud valikut. Otse läbi ja ringiratast mööda põrandat edasi...

Karantiini üheteistkümnes päev.

Mind puhastati kaks päeva, põrandat pesti neli korda, vaip viidi keemilisse puhastusse. Kassiga ei tehtud midagi.  Koeral on vist narkolepsia, ta kõnnib kolm minutit ringi ja siis kukub külili kus juhtub. Peni on kaalus kõvasti juurde võtnud, kaal näitas mulle, et koos peremehega kaalusid nad enne 110 kilo, nüüd on mõlemal viis kilo otsas. Miks ma juurde võtmisest räägin? Kas te teate mis tunne on, kui teile töö ajal kukub 45 kilo liha lapiti otsa?

Kuulsin, kuidas köögis külmiku kompressorid oigasid.  Hinged on tal ammu läbi.

Karantiini kolmeteistkümnes päev.

Mulle astuti peale. Midagi murdus. Kuulsin, et karantiin kestab veel homse päeva, siis taastub vana kord. Ma pean vastu pidama.

Viieteistümnes päev.

Inimesed otsustasid, et nad on veel kaks nädalat kodus. Jutt käis mingitest riskidest, võimalustest niikuinii kodust töötada ja raha kokkuhoiust. Minult ei küsitud midagi. Kass ajab ikka veel karva Kuidas see võimalik on?

Kuueteistkümnes päev.

Täna tõi perepoeg veel ühe kassi. Ütles, et esimesele seltsiks.

Põtkisin koera joogikaussi nii kaua, kuni see ümber läks. Seejärel puhastasin põranda ja nüüd lähen laadimisdokki. Mulle aitab! Hüvasti!

***

„Ema, tolmuimeja põles läbi!"

„Mis mõttes põles läbi?"

„Suitseb.."

Pereisa uuris laiali lammutatud tolmuimejat pikalt.  „Võibolla peakski uue ostma, sellel oli isegi kassisitt veel see, me ei saanudki kõike eelmisel korral kätte"

Külmkapi kompressori hääl oli minoorsem kui tavaliselt. Teleri pilt vilkus hetkeks.

Vool kõikus vist.

Fotojaht jälle valguse kätte

Mõnikord on hea meelde tuletada, kuidas asjad vanasti olid. Kuidas taevas oli sinisem.

Kuidas udu oli hallim.

Kuidas meri põles kõigis soojades toonides...

...et peale põlemist hallsinise taevaga sassi minna.

Selliseid vana aja asju ühendas tollal nööbireana midagi, mille olemasoluta me maailma ette ei kujutaks.

Valgus.

Tegelinski tegi jutuks. Nüüd teeme teoks ka.

Nagu vanasti.

Kasvõi natukeseks.

Teised:

Mummo

Tegelinski 

Epp

Emmeliina

Ritsik

Lendav Konn

A.I.V.O.

Kroonika. Kahe o-ga

Nädalavahetusel feilisin korralikult.
Emakeeles: kukkusin aiapüstitamisüritusel läbi, katsel kaevu suvereziimile seada leidsin õuekraani toru tihendid mõrastena ja üleüldse....
Käivitasin plaani B.
Reedel tuleb poeg ja maksab memme vaeva kontaktivabalt ning kahemeetrise distantsiga, minu asi on tuua bensiini, diiselkütust, kaevutoru tihendid ja märkida aiapostide aukude kohad valge ristiga.
Võibolla mängime lapsukesega hiljem pannkookidega diskgolfi, mine seda memme tea, eksole. Tuppa ei lase, tööriistad on igaühel omad nagu tööriidedki.
Igatahes, ma ütlen, seltsimehed, igatahes!  Eraldatuse saar ei ole alati päris saar, mõnikord on see rohkem nagu poolsaare moodi saar. Minust on saamas maavanaema, kes vingub kui maa on harimata ja undab kui marjad põõsas kuivavad. Kunagi palusin lapsi, et nad esimeste selliste märkide ilmnemisel mind teovõimetuks kuulutaksid või maha laseksid, aga ju neil pole meeles. Veab mul....

Sel nädalal olen ülemuse korraldusel kodukontoris ja no ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma tegelikult ka töötan! Kaheksa tundi päevas!! Puudugi jääb ajast!!!
Õnneks ühest endale antud lubadusest pean kinni: kell neli läheb läpakas tuttu, aamen selle peale.  Tööpäev saab läbi ja kogu lugu. Taevas ei kuku alla, tõepoolest, kontrollitud asi.
Kahju, et sel nädalal pole enam ühtegi veebikoosolekut plaanis. Mul tuli ühe piiritaguse kolleegi taustamängijast koera haukumist kuuldes idee järgmise koosoleku ajaks omale kana tuppa tassida, loodan, et dinosaurus taipab õigel hetkel muneda ja sellest suurteost kogu maailmale häälekalt teada anda.
Hea, et me videokoosolekuid ei pea, me oleme kõik õnneks niiiiiiiiiiiiii koledad. Ja kammimata.
Äh, mulle ikka meeldivad mu kanad.
Pajutibude aeg on praegu.
See teade on neile, kes kanu võtta ei saa.

Jälle märkmed kroonikaraamatusse

Nädalavahetuse peale mõeldes.

Kumb oleks mõnusam:

   a. Lösutada teleka ees, süües kõikvõimalikke rammusaid, ebatervislikke ning hanenuumana mõjuvaid roogasid ja vaadata netist motiveerivaid "treeni kodus nagu loom"- videosid või

    b. Treenida kodus nagu loom, samal ajal telekast vaadates rammusate, ebatervislike ning hanenuumana mõjuvate roogade valmistamist?

Küsimus on retooriline, keegi ei pea vastama. 

Kohustuslik "olemeõigekõikkodus"- kassipilt ka. Poseerib boss nimega Kartul (tal on lühike priske kere ja jalad nagu kartulisse turgatud orgid)

Kassid on türannid. Ma üritan neilt õppida, aga laiskus ei lase.

Tegelikult ei tee ma nädalavahetusel alguses loetletud tegevustest ühte ega teist. Mul on 25. meetrine rull aiavõrku, mitte ühtegi aiaposti, fiskarsi labidas ja moreenpinnas. Kanakoloonial on kitsas, nende jalutusruumi on vaja laiendada, postidega saab põnev olema - saag on, aga käima ei lähe.
Tegelikult on mul nii selle takistuse kõrvaldamiseks kui ka kevadise maaharimise jaoks lahendused olemas, ma ei põe. Elu on kui mitte lill, siis naadivars ikka.

Paast

Paastuaeg on.
Loobumiste aeg. Me paneme käest oma lemmikmänguasja ja tekitame ise endale kiusatuse, millele vastu panemist nimetamegi paastuks. Paast on nagu lein loobutud mõnude pärast.
(Kirjutasin terve selle väite algul umbisikulises vormis, nagu see mind ei puudutaks. Puudutab ikka, uskumatu olemisest hoolimata, sestsp muutsin vormi)
Kunagi oli paastu põhikiusatus toit Muide, kas polnud kaval sättida paastumine kevadesse, aega, mil talvised varud niikuinii otsakorrale jõudsid, kokkuhoid oli aasta selles lõigus paratamatu?
Sel aastal lükkas loodus meile kõigile kaela vajaduse paastuda liigsest lähedusest. Mitte vaimses mõttes, ikka füüsilises. Ärge mõelge vasakule, te saate aru küll. Karistus patustajatele on karm, raske öeldagi, mis neist on hullem - kas ise haiguse läbi kannatada või elada teadmisega, et oled teistele tõbe  või surma jagada aidanud.

Ma ei tule sellega päris hästi toime. Ei, ma ei ole libastunud, kuigi kiusatusi on.
Näiteks on mul tunne, et see jaburate kirjutiste plahvatus siin blogis on katse tegeleda pimedates nurkades kügeleva üksildusega. Kauplemisfaas.
Kaks käidud, kolmas käsil, kaks veel minna.  Depressioon ja leppimine, viimane faas on läbimata tegelikult paljude eluprobleemide osas. Kuid...edasi, Kentuki poisid, Tallinn juba paistab või mis see oligi. 

Seltskond loeb

Produktiivne päev oli.
Pidasin töökollektiiviga maha mitmeid asjalikke tööalaseid arutelusid.

Sattusin peale viilivale valvurile, ta põikles kõrvale nii selgitustest kui fotole jäämisest.

Kohtusin bossiga.

Nüüd on aeg väljateenitud nädalalõpurahuks.

Kalorivaba koogi retsept Ritsikule

Ritsik tahtis kalorivaese koogi retsepti. Kirjutasin selle algul kommentaariks, aga ropult pikk sai.
Jube hea kook on, ausalt, aga siis peab seda pisut teisiti ... menetlema äkki?


Vahusta  kolm munavalget kolme teelusikatäie suhkruga.
Sedasama tee kolme munakollasega, lihtsalt suhkrut lisa kolm kuhjaga supilusikatäit.
Sega eraldi kausis kolm supilusukatäit jahu ja kolm teelusikatäit tärklist.
Nüüd on sul kolm kausikest võlukoogi koostisainetega.
Vaata, et käepärast oleks keev vesi.
Tilk brändit ei tee paha. Brändit võib natuke rohkem olla kui tilk. Sorts võib olla või isegi paar korralikku punnsuutäit.
Usu, seda võib vaja minna!
Pane käeulatusse ohtralt võiga määritud koogivorm.
Sega kõik kolm kausitäit omavahel õrnalt ja tundlikult kokku. Ettevaatlikult, nagu teeksid magavale lapsele pai.
Segamise ajal lisa kolme supilusikatäie jagu keevat vett ja tilk brändit. Tilk, mitte enam!
Vala segu koogivormi ja suska kiiresti kuuma ahju.
Nüüd pead akna lahti tegema, ahjust tuleb nii head lõhna, et las naabrid kadestavad.
Niikaua kui kook küpseb korista köök. Pole ju palju koristada - mikser, paar kaussi, natuke jahutolmu ja munakoored.
Brändi las olla, veel pole aeg!
Kook on valmis kui sellesse torgatud tikk jääb puhtaks.
Seda tead sa niikuinii isegi.
Tõsta kook ahjust välja. Mmm, see lõhn!
Las aken olla lahti, las naabrid kadestavad!
Kui sa võiga ei koonerdanud, saad koogi kergesti vormi küljest lahti, pane see taldrikule või mis sul seal  parasjagu õiges mõõdus ja käepärast on.
Nüüd võta taldrikul või mis iganes alus seal on servadest kinni ja tõsta kook silmadele lähemale. On ju ilus? Pealt natuke suhkruselt kleepuv ja samas krõbe? On?
Nüüd lase käed allapoole, umbes vöö kõrgusele. Võta hoogu ja viska kook aknast välja. Kui on kallis taldrik, siis seda ära viska. 

Nii.

Nüüd läheb sul brändit vaja.
Aga koogist need kalorid ei tule!

Kodukontor vol2

Hommikul annan kodus töötamisele uue võimaluse.
Mõnel üksikul päeval saan oma tööasjad niimoodi sättida, et mu füüsiline kohalolek pole oluline, piisab arvutiklaviatuuri lõhkumisest.  Heal juhul pole isegi telefoni vaja.
Selle päeva eelduseks on kahtlemata vähemalt paar päeva tihedat seltsielu teiste inimestega. Paljude inimestega. Mõnikord kitsas kehvasti ventileeritud ruumis, mõnikord veidi lahedamates oludes, nii lahedates, et isegi õlad ei pea kokku puutuma.
Minust on saamas sotsiopaat.
Samal ajal olen end aina sagedamini leidnud avastamas üksildust. Ei ole hea.
Küllap see on asjade loomulik areng. Tulevik oli eile ära, nüüd on üks lõputu viimane täna.  Ma tean, et päeva pikkus on enda valida. Hea seegi.


Kodukontor niisiis.
Kuidagi inetu tundub oma kodu tööga pilastama hakata. Ei kujuta ette, kuidas oma köögilaua peale laotada laiali õlised ja otsast pisut roostet pudisevad kirjad, fotod, väited. Kindlasti ma viilin vahepeal natuke ja käin oma dinosauruseid kantseldamas, kolmveerand neist on minu majapidamises alles kollanokad, paar päeva koos vanade olijatega õrt jaganud.
Kanad käituvad nagu naistevangla asukad ameerika filmis. Paar laiade õlgadega butch'i küna juures laiamas, kamp hädapätakaid kuudi nurga taga suitsu kimumas, mõni niisama ringi jalutamas. Keegi saab peksa, keegi jookseb munele.

Aga seda ma tööl ei maini.
Kodukontor. Kõik kaheksa tundi jutti, loooooomulikult....
Munaputru tahab keegi?
Või pannkooke?
Homme teen. Olge jaol.

2072

Ühistransport? Misasi?
Aa, see milles kari juhuslikke inimesi hulgakaupa üksteisest eraldamata, vähe sellest: ilma kinnaste ja kaitsemaskita (pealtkuulajad ekraanide ees pomisevad kohkunult) kusagil linnaruumis ringi sõitsid?
Tants? See on ju ka praegu olemas! Isegi ööklubides tantsitakse, see on ju ohutu. Kõigil on isiklik filtreeritud õhuga läbipaistev tantsuboks, odavates urgastes on igale tantsijale oma ruut põrandale kenasti maha märgitud....mismoodi ....näod vastamisi, keha ümbert kinni hoides..?? Järgmiseks hakkad veel väitma, et poed olid eraldi ehitised, kus  kaup ja inimesed olid samas ruumis ja maksta sai inimese opereeritavas kassas, vanatädi juba proovis meile seda jora ajada. No nii lollid me pole!
Näe, jälle pani tšäti kinni, vanaema on viimasel ajal kuidagi tundlikuks muutunud ja mälu pole enam see. Nagu oleks tema nooruses olnud hooned, kus inimesed mitmekesi ühes suures vannis ujusid ja saalides karjakesi higistades palliga mängisid. Kujuta ette - teise inimese higiga määrdunud pall!
Üks poiss kadus ekraanilt. "Oksendama läks," teadsid teised.
Vanaema istus pimeda ekraani ees. Laulupeost jäi rääkimata. Ja sünnipäevakallistustest...teisalt - need olid juba enne sajandi algupoole katku ülehinnatud.
"Huvitav, kas Peedu tütre juuksed on pehmed või karmid?"
Äh, niikuinii ei saa teada.

Pildil on, muide, katkujuure õis. Lihtsalt niisama. Ilus.

Kodukontor, minup...

No ma tõepoolest püüdsin, ausõna!
Isegi ärkasin piisavalt vara, et oma töölt kaasa lohistatud läpakas köögilauale tööpäeva alguseks lahti kerida ja tööpoos sisse võtta, näpud klaviatuuri kohal harali nagu saekaatri ämblikud.
Mis ma sinna parata saan, et tehisintellekt mulle trääsa näitas.
Itimeeste bande oli VPN-seadeid nokkinud ja mina, kes ma teadsin, et kuu aega tagasi sain veel vajadusel kodus oma töölauale siblima enam sisse ei saanud. Hakka või postituvide ja krihvli ning tahvliga tööle.
Istusin autosse ja sõitsin tehasesse.
Kes iganes küsis, et miks ma seal olen, kui meilis ometi teatasin, et töötan kodus sai mokaotsast vastuse, et ma elangi tehases, kuidas nad siis ei tea.
Niisiis: ohutu isoleeritud tööpaiga asemel uhasin lõpuks ikkagi tehases ringi, suhtlesin inimestega, kes eelistavad vestelda maksimaalselt kahekümne sentimeetri kauguselt, seisin ühe punnülemuse ja tolle alluva vahel, kui nad teineteise peale karjusid nii, et vihma sadas ja tegin makrofotosid, nina vastu detaili ning minu nina ja detaili vahele tikkuva kolleegi nägu kogu aeg kaadrit rikkumas.
Minge kukele, ma olen "kaasuvate krooniliste haigustega vanemaealine naisterahvas". Ma ei taha, et seda lauset epikriisist loetakse.
Homme lähen metsa ja kui seal peaks kasvõi üks karu köhatama tõmban ta pahupidi nagu soki.