Lehed

laupäev, 28. märts 2020

Paast


Paastuaeg on.
Loobumiste aeg. Me paneme käest oma lemmikmänguasja ja tekitame ise endale kiusatuse, millele vastu panemist nimetamegi paastuks. Paast on nagu lein loobutud mõnude pärast.
(Kirjutasin terve selle väite algul umbisikulises vormis, nagu see mind ei puudutaks. Puudutab ikka, uskumatu olemisest hoolimata, sestsp muutsin vormi)
Kunagi oli paastu põhikiusatus toit Muide, kas polnud kaval sättida paastumine kevadesse, aega, mil talvised varud niikuinii otsakorrale jõudsid, kokkuhoid oli aasta selles lõigus paratamatu?
Sel aastal lükkas loodus meile kõigile kaela vajaduse paastuda liigsest lähedusest. Mitte vaimses mõttes, ikka füüsilises. Ärge mõelge vasakule, te saate aru küll. Karistus patustajatele on karm, raske öeldagi, mis neist on hullem - kas ise haiguse läbi kannatada või elada teadmisega, et oled teistele tõbe  või surma jagada aidanud.

Ma ei tule sellega päris hästi toime. Ei, ma ei ole libastunud, kuigi kiusatusi on.
Näiteks on mul tunne, et see jaburate kirjutiste plahvatus siin blogis on katse tegeleda pimedates nurkades kügeleva üksildusega. Kauplemisfaas.
Kaks käidud, kolmas käsil, kaks veel minna.  Depressioon ja leppimine, viimane faas on läbimata tegelikult paljude eluprobleemide osas. Kuid...edasi, Kentuki poisid, Tallinn juba paistab või mis see oligi. 

13 kommentaari:

henzen ütles ...

Paavst on rääkinud :D
aga penskarid ei paastu.
Pens laekub, ja elu on musi,
aga ma ei taha endast rääkida.

Elu ongi üks sügelus.
Paast on tänapäeval pigem LOOBUMINE,
külmkapi kraapimine, enesevalitsemine.
Toitu on, nälga pole, aga see ei ole PAAST.

Jah, midagi puudu ei ole, aga ärevus ikka kasvab.
Vikerhommikus andis Toomas Paul Jeesu soovituse:
PAAST on lihtne: Lase lahti oma harjumustest.

notsu ütles ...

Mul on pigem vastupidine tunne: ometi kord on jaksu blogis oma jaburaid kirjutisi kirjutada, kui päriselu suhtlemisressurssi ära ei kuivata.

henzen ütles ...

Jah,
ma mõtlen õudusega sellele tänasele.
Meil oli juba e-valmidus aastal 1986
kui mina Koplis ja pere(laps) Lasnamäel
Larry mängu üle modemiside !!! arutasime.

Muidugi, tulemuseks oli skisofreenia.
Mille pärast mina elan viimased 15 aastat
eraldi ja kommenteerin...

Kaamos ütles ...

Notsu: kümnesse.
Kuid siisi, kaks erinevat tunnet korraga kaklevad - heameel, et näost-näkku suhtlemine ei ole enam nii intensiivne ja jääb üle jaksu elu üle järele mõelda ja süütunne, et näost-näkku suhtlemine ei ole enam nii intensiivne ja ma oleks justkui inimesed unarusse jätnud.
Sinu kombel sügavustesse sukelduda....krt, haridust ei ole piisavalt...

Kaamos ütles ...

Siski*

Kaamos ütles ...

Henzen: mul on kahju, et sul nii läks.

notsu ütles ...

minagi ei sukeldu üldse erilistesse sügavustesse, olen selline vana kooli laia haardega diletant, kes libiseb pinnapealselt paljude eri sügavuste kohal.

Kaamos ütles ...

Praegu nägin, et üritades parandada kirjaviga tegin uue vea.
Tummfilmi naljade klassika, lihtsalt kirjalik.

Notsu, ära vaidle rumala inimesega, kui ma ikka ütlen, et sügavus, siis sügavus ka on!😁

notsu ütles ...

kirjavigadest - eile või üleeile nägin artiklis, kus kirjeldati igasuguseid vabatahtlikke abipakkumisi, lauset, mis oli enam-vähem:
"Selliste alatustega on liitunud ka toidutootjate liit".

Kaur ütles ...

Suurem karistus oleks minu arust ikka teadmine, et olen tõbe edasi levitanud.

Kaamos ütles ...

Spekuleerin: karistatuse tunne sõltuks vist oma vea tagajärgedest, aga vene rulett pole siiski seltskonnamäng.("oh, mis seal ikka, ma ju nakatan ainult neid, kes jooksu pealt selle tõve üle elavad").

Kaamos ütles ...

Vene ruleti mõte tuli pähe mõeldes neile "tuulerõugepidudele", mida mõnes seltskonnas normaalseks peetakse.

henzen ütles ...

Olgem ikka mõistlikud.
Kõik minu poe teenindajad,
kes peaks juba surnud olema
naeratavad ja soovivad tervist!

Mulle, kes ma oma kaenlaluseid nuusutan,
tabamaks hetke kus mu lõhnataju äkki kaob,
on õhu nuusutamine siin blogis teravnenud.