Kroonika. Kahe o-ga

Nädalavahetusel feilisin korralikult.
Emakeeles: kukkusin aiapüstitamisüritusel läbi, katsel kaevu suvereziimile seada leidsin õuekraani toru tihendid mõrastena ja üleüldse....
Käivitasin plaani B.
Reedel tuleb poeg ja maksab memme vaeva kontaktivabalt ning kahemeetrise distantsiga, minu asi on tuua bensiini, diiselkütust, kaevutoru tihendid ja märkida aiapostide aukude kohad valge ristiga.
Võibolla mängime lapsukesega hiljem pannkookidega diskgolfi, mine seda memme tea, eksole. Tuppa ei lase, tööriistad on igaühel omad nagu tööriidedki.
Igatahes, ma ütlen, seltsimehed, igatahes!  Eraldatuse saar ei ole alati päris saar, mõnikord on see rohkem nagu poolsaare moodi saar. Minust on saamas maavanaema, kes vingub kui maa on harimata ja undab kui marjad põõsas kuivavad. Kunagi palusin lapsi, et nad esimeste selliste märkide ilmnemisel mind teovõimetuks kuulutaksid või maha laseksid, aga ju neil pole meeles. Veab mul....

Sel nädalal olen ülemuse korraldusel kodukontoris ja no ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma tegelikult ka töötan! Kaheksa tundi päevas!! Puudugi jääb ajast!!!
Õnneks ühest endale antud lubadusest pean kinni: kell neli läheb läpakas tuttu, aamen selle peale.  Tööpäev saab läbi ja kogu lugu. Taevas ei kuku alla, tõepoolest, kontrollitud asi.
Kahju, et sel nädalal pole enam ühtegi veebikoosolekut plaanis. Mul tuli ühe piiritaguse kolleegi taustamängijast koera haukumist kuuldes idee järgmise koosoleku ajaks omale kana tuppa tassida, loodan, et dinosaurus taipab õigel hetkel muneda ja sellest suurteost kogu maailmale häälekalt teada anda.
Hea, et me videokoosolekuid ei pea, me oleme kõik õnneks niiiiiiiiiiiiii koledad. Ja kammimata.
Äh, mulle ikka meeldivad mu kanad.
Pajutibude aeg on praegu.
See teade on neile, kes kanu võtta ei saa.

Jälle märkmed kroonikaraamatusse

Nädalavahetuse peale mõeldes.

Kumb oleks mõnusam:

   a. Lösutada teleka ees, süües kõikvõimalikke rammusaid, ebatervislikke ning hanenuumana mõjuvaid roogasid ja vaadata netist motiveerivaid "treeni kodus nagu loom"- videosid või

    b. Treenida kodus nagu loom, samal ajal telekast vaadates rammusate, ebatervislike ning hanenuumana mõjuvate roogade valmistamist?

Küsimus on retooriline, keegi ei pea vastama. 

Kohustuslik "olemeõigekõikkodus"- kassipilt ka. Poseerib boss nimega Kartul (tal on lühike priske kere ja jalad nagu kartulisse turgatud orgid)

Kassid on türannid. Ma üritan neilt õppida, aga laiskus ei lase.

Tegelikult ei tee ma nädalavahetusel alguses loetletud tegevustest ühte ega teist. Mul on 25. meetrine rull aiavõrku, mitte ühtegi aiaposti, fiskarsi labidas ja moreenpinnas. Kanakoloonial on kitsas, nende jalutusruumi on vaja laiendada, postidega saab põnev olema - saag on, aga käima ei lähe.
Tegelikult on mul nii selle takistuse kõrvaldamiseks kui ka kevadise maaharimise jaoks lahendused olemas, ma ei põe. Elu on kui mitte lill, siis naadivars ikka.

Paast

Paastuaeg on.
Loobumiste aeg. Me paneme käest oma lemmikmänguasja ja tekitame ise endale kiusatuse, millele vastu panemist nimetamegi paastuks. Paast on nagu lein loobutud mõnude pärast.
(Kirjutasin terve selle väite algul umbisikulises vormis, nagu see mind ei puudutaks. Puudutab ikka, uskumatu olemisest hoolimata, sestsp muutsin vormi)
Kunagi oli paastu põhikiusatus toit Muide, kas polnud kaval sättida paastumine kevadesse, aega, mil talvised varud niikuinii otsakorrale jõudsid, kokkuhoid oli aasta selles lõigus paratamatu?
Sel aastal lükkas loodus meile kõigile kaela vajaduse paastuda liigsest lähedusest. Mitte vaimses mõttes, ikka füüsilises. Ärge mõelge vasakule, te saate aru küll. Karistus patustajatele on karm, raske öeldagi, mis neist on hullem - kas ise haiguse läbi kannatada või elada teadmisega, et oled teistele tõbe  või surma jagada aidanud.

Ma ei tule sellega päris hästi toime. Ei, ma ei ole libastunud, kuigi kiusatusi on.
Näiteks on mul tunne, et see jaburate kirjutiste plahvatus siin blogis on katse tegeleda pimedates nurkades kügeleva üksildusega. Kauplemisfaas.
Kaks käidud, kolmas käsil, kaks veel minna.  Depressioon ja leppimine, viimane faas on läbimata tegelikult paljude eluprobleemide osas. Kuid...edasi, Kentuki poisid, Tallinn juba paistab või mis see oligi. 

Seltskond loeb

Produktiivne päev oli.
Pidasin töökollektiiviga maha mitmeid asjalikke tööalaseid arutelusid.

Sattusin peale viilivale valvurile, ta põikles kõrvale nii selgitustest kui fotole jäämisest.

Kohtusin bossiga.

Nüüd on aeg väljateenitud nädalalõpurahuks.

Kalorivaba koogi retsept Ritsikule

Ritsik tahtis kalorivaese koogi retsepti. Kirjutasin selle algul kommentaariks, aga ropult pikk sai.
Jube hea kook on, ausalt, aga siis peab seda pisut teisiti ... menetlema äkki?


Vahusta  kolm munavalget kolme teelusikatäie suhkruga.
Sedasama tee kolme munakollasega, lihtsalt suhkrut lisa kolm kuhjaga supilusikatäit.
Sega eraldi kausis kolm supilusukatäit jahu ja kolm teelusikatäit tärklist.
Nüüd on sul kolm kausikest võlukoogi koostisainetega.
Vaata, et käepärast oleks keev vesi.
Tilk brändit ei tee paha. Brändit võib natuke rohkem olla kui tilk. Sorts võib olla või isegi paar korralikku punnsuutäit.
Usu, seda võib vaja minna!
Pane käeulatusse ohtralt võiga määritud koogivorm.
Sega kõik kolm kausitäit omavahel õrnalt ja tundlikult kokku. Ettevaatlikult, nagu teeksid magavale lapsele pai.
Segamise ajal lisa kolme supilusikatäie jagu keevat vett ja tilk brändit. Tilk, mitte enam!
Vala segu koogivormi ja suska kiiresti kuuma ahju.
Nüüd pead akna lahti tegema, ahjust tuleb nii head lõhna, et las naabrid kadestavad.
Niikaua kui kook küpseb korista köök. Pole ju palju koristada - mikser, paar kaussi, natuke jahutolmu ja munakoored.
Brändi las olla, veel pole aeg!
Kook on valmis kui sellesse torgatud tikk jääb puhtaks.
Seda tead sa niikuinii isegi.
Tõsta kook ahjust välja. Mmm, see lõhn!
Las aken olla lahti, las naabrid kadestavad!
Kui sa võiga ei koonerdanud, saad koogi kergesti vormi küljest lahti, pane see taldrikule või mis sul seal  parasjagu õiges mõõdus ja käepärast on.
Nüüd võta taldrikul või mis iganes alus seal on servadest kinni ja tõsta kook silmadele lähemale. On ju ilus? Pealt natuke suhkruselt kleepuv ja samas krõbe? On?
Nüüd lase käed allapoole, umbes vöö kõrgusele. Võta hoogu ja viska kook aknast välja. Kui on kallis taldrik, siis seda ära viska. 

Nii.

Nüüd läheb sul brändit vaja.
Aga koogist need kalorid ei tule!

Kodukontor vol2

Hommikul annan kodus töötamisele uue võimaluse.
Mõnel üksikul päeval saan oma tööasjad niimoodi sättida, et mu füüsiline kohalolek pole oluline, piisab arvutiklaviatuuri lõhkumisest.  Heal juhul pole isegi telefoni vaja.
Selle päeva eelduseks on kahtlemata vähemalt paar päeva tihedat seltsielu teiste inimestega. Paljude inimestega. Mõnikord kitsas kehvasti ventileeritud ruumis, mõnikord veidi lahedamates oludes, nii lahedates, et isegi õlad ei pea kokku puutuma.
Minust on saamas sotsiopaat.
Samal ajal olen end aina sagedamini leidnud avastamas üksildust. Ei ole hea.
Küllap see on asjade loomulik areng. Tulevik oli eile ära, nüüd on üks lõputu viimane täna.  Ma tean, et päeva pikkus on enda valida. Hea seegi.


Kodukontor niisiis.
Kuidagi inetu tundub oma kodu tööga pilastama hakata. Ei kujuta ette, kuidas oma köögilaua peale laotada laiali õlised ja otsast pisut roostet pudisevad kirjad, fotod, väited. Kindlasti ma viilin vahepeal natuke ja käin oma dinosauruseid kantseldamas, kolmveerand neist on minu majapidamises alles kollanokad, paar päeva koos vanade olijatega õrt jaganud.
Kanad käituvad nagu naistevangla asukad ameerika filmis. Paar laiade õlgadega butch'i küna juures laiamas, kamp hädapätakaid kuudi nurga taga suitsu kimumas, mõni niisama ringi jalutamas. Keegi saab peksa, keegi jookseb munele.

Aga seda ma tööl ei maini.
Kodukontor. Kõik kaheksa tundi jutti, loooooomulikult....
Munaputru tahab keegi?
Või pannkooke?
Homme teen. Olge jaol.

2072

Ühistransport? Misasi?
Aa, see milles kari juhuslikke inimesi hulgakaupa üksteisest eraldamata, vähe sellest: ilma kinnaste ja kaitsemaskita (pealtkuulajad ekraanide ees pomisevad kohkunult) kusagil linnaruumis ringi sõitsid?
Tants? See on ju ka praegu olemas! Isegi ööklubides tantsitakse, see on ju ohutu. Kõigil on isiklik filtreeritud õhuga läbipaistev tantsuboks, odavates urgastes on igale tantsijale oma ruut põrandale kenasti maha märgitud....mismoodi ....näod vastamisi, keha ümbert kinni hoides..?? Järgmiseks hakkad veel väitma, et poed olid eraldi ehitised, kus  kaup ja inimesed olid samas ruumis ja maksta sai inimese opereeritavas kassas, vanatädi juba proovis meile seda jora ajada. No nii lollid me pole!
Näe, jälle pani tšäti kinni, vanaema on viimasel ajal kuidagi tundlikuks muutunud ja mälu pole enam see. Nagu oleks tema nooruses olnud hooned, kus inimesed mitmekesi ühes suures vannis ujusid ja saalides karjakesi higistades palliga mängisid. Kujuta ette - teise inimese higiga määrdunud pall!
Üks poiss kadus ekraanilt. "Oksendama läks," teadsid teised.
Vanaema istus pimeda ekraani ees. Laulupeost jäi rääkimata. Ja sünnipäevakallistustest...teisalt - need olid juba enne sajandi algupoole katku ülehinnatud.
"Huvitav, kas Peedu tütre juuksed on pehmed või karmid?"
Äh, niikuinii ei saa teada.

Pildil on, muide, katkujuure õis. Lihtsalt niisama. Ilus.

Kodukontor, minup...

No ma tõepoolest püüdsin, ausõna!
Isegi ärkasin piisavalt vara, et oma töölt kaasa lohistatud läpakas köögilauale tööpäeva alguseks lahti kerida ja tööpoos sisse võtta, näpud klaviatuuri kohal harali nagu saekaatri ämblikud.
Mis ma sinna parata saan, et tehisintellekt mulle trääsa näitas.
Itimeeste bande oli VPN-seadeid nokkinud ja mina, kes ma teadsin, et kuu aega tagasi sain veel vajadusel kodus oma töölauale siblima enam sisse ei saanud. Hakka või postituvide ja krihvli ning tahvliga tööle.
Istusin autosse ja sõitsin tehasesse.
Kes iganes küsis, et miks ma seal olen, kui meilis ometi teatasin, et töötan kodus sai mokaotsast vastuse, et ma elangi tehases, kuidas nad siis ei tea.
Niisiis: ohutu isoleeritud tööpaiga asemel uhasin lõpuks ikkagi tehases ringi, suhtlesin inimestega, kes eelistavad vestelda maksimaalselt kahekümne sentimeetri kauguselt, seisin ühe punnülemuse ja tolle alluva vahel, kui nad teineteise peale karjusid nii, et vihma sadas ja tegin makrofotosid, nina vastu detaili ning minu nina ja detaili vahele tikkuva kolleegi nägu kogu aeg kaadrit rikkumas.
Minge kukele, ma olen "kaasuvate krooniliste haigustega vanemaealine naisterahvas". Ma ei taha, et seda lauset epikriisist loetakse.
Homme lähen metsa ja kui seal peaks kasvõi üks karu köhatama tõmban ta pahupidi nagu soki.

Köhh

....mõelda vaid - kui kollviirus oleks nagu marutaud või mõni muu ellujäämisvõimaluseta tõbi ja mingil sombusel hommikul ärgates näed peeglisse vaadates just täpselt "homme on juba hilja!"- nägu, kas see tähendaks, et oleks paras aeg varem hoolikalt ja läbimõeldult kokku pandud nimekiri välja otsida?
Võtad rebitud servaga, aastate jooksul kollakaks tõmbunud, murdekohtadest viledaks kulunud ning pika koostamisaja jooksul mitme erineva kirjutusvahendiga kirjutatud nimesid täis paberi näppu ning hakkad käima ukse tagant ukse taha.
Tirr!
"Tere! Mäletad veel mind? KÖHHHHHH!!!!"
Ja lähed rahulikult edasi.
Lehekülje lõpuni tuleb veel palju käimist.

***
Jaa, ma tean seda anekdooti "teil on marutaud!" - "palun paberit ja pliiatsit, ma pean hammustatavate nimekirja koostama!"
Mind hakkas kummitama pilt nimekirjast.
Mitte habemega naljas kirjeldatud värske nimede jada, vaid aastaid kogutud nimekiri. Mõni nimi on selles kirjutatud sellise energiaga, et pliiatsisüsi on enne murdumist läbi paberi surutud, nimi algabki auguga esimeses esimese tähe alguses ja lõpeb nüri pliiatsi lohistatud uduse jämeda joonega.
Oma ristiretke alustaval katkuhaigel pole paberit tegelikult vaja. Need nimed on ta peas samamoodi - terava valusa torkega alguses ja nüri nüri armiga lõpus.

Et paari aasta pärast meeles oleks

Tehase parkla on tühjem kui tavaliselt, külaliste parkimiskohad puhta tühjad. Kabinetiinimesed istuvad vagusi ja ei kappa piki tootmisliine. Mitte, et nad seda ennegi eriti innukalt teinud oleks,  aga kui enne ei teinud nad tsehhides midagi, siis nüüd ei tee nad samas kohas sedagi.

Ma ka, ma ka.

Kuigi eile sai paar meest kaasa meelitatud ja Narvas tuutorit tegemas käidud.

Kõige mustem mõte, mis pähe tuleb on täis kõhedust, et äkki vean ma pesemata käte ja kasimata kingadega kellelegi suvaliselt vedelevat viirust käeulatusse. Muu on esialgu teisejärguline.

Hamsterdamas ei käinud. Ma olen maakas, maakaeluga käib kaasas võimalus jääda lume-, pori- või katkise auto lõksu ja see tähndab alati FIFO süsteemi köögikappides ning LEAN-ladu sahvris. Kui millestki läheb käiku viimane pakk, on aeg uus tuua.

Kinod-teatrid on kinni, raamatukogu samuti. Riiulites on mõned tuhanded raamatud, äkki leian midagi, mis enam meeles pole. Kui ei leia, siis jääb alati võimalus teha väljasõit linna ostukeskuse parklasse ja jälgida elavas looduses kempsupaberi kokkuostjate kevadist pesamaterjali kogumisretke. Aknad peavad kinni olema ja parem, kui uksed lukus, ohutus on oluline.

Lõuna asemel tehtav kappamine ei ole veel ära tüüdanud aga meeldima pole ka hakanud. Meeldib muidugi uute kommetega kaasnev kaalulangus ja võhma kasv, aga praalitava tulemuseni on veel nii pikk tee minna, et...et nii vanaks lihtsalt ei elata. Täna panin muide tähele, et kui ma tavaliselt oma kõnniotsale lähen, on kergliiklusteel lume olemasolul väga harva kellegi teise jäljed ees, siis täna oli lumi jälgi täis nagu pärast rahvamatka.

Inimestel on igav...

Hoidku saatus meid liigse põnevuse eest.